Ma pole kunagi eriline Aafrika-lemb olnud, aga tundus imelik kümnes kord jälle Taisse või Indiasse sõita. Niisiis valisin Zanzibari, mis on Eestiga peaaegu samas ajavööndis ja jättis illusiooni, et võibolla ma teen seal tööd ja keegi ei märka Eestis, et ma olen ära. Niimoodi päris ei läinud.

Nagu Living Colour laulis Ignorance is Bliss või oli see Piiblist, et õndsad on need, kes vaimust vaesed, igatahes ma olen seda lauset alati reisides meeles pidanud. Ma tavatsen ilma igasuguse eelteadmiseta uude riiki kohale sõita. See on lihtsam viis mitte pettuda ning ootusi all hoida. Natuke muidugi juba luiskan, selles ma siiski eelnevalt veendusin, et moslemiriigis ikkagi õlut saab. Hiljem selgus, et see on üsna kallis õlu. Stone Town’is, mis on labürindina ehitatud Zanzibari pealinn, olin ma ühe öö ja kärutasin kohe taksoga idarannikule randa. Ja sinna ma ka jäin. 

Kooliraha maksmisega alusta võimalikult varakult

Ma olen leppinud, et reisides saad esimestel päevadel enamasti kergelt tüssata ja ei tasu närveldada seepärast, aga esimese asjana oma värske jet black iPhone merre kaotada oli ka minu jaoks häiriv. Istusin õhtul rannal ja ajasin kohalikuga juttu ja et seal on kiired tõusud-mõõnad, siis mingi hetk kolisime baari, sest meri hakkas jalgu märjaks kastma. Baaris avastasin, et tasku on telefonist tühi ja kohas, kus olime istunud loksub juba meri. Kurat! Kuradi kurat! Hea algus reisile.