Marko Mäetamm: e-safari

Lugupeetud Marko Mäetamm. Teatame Teile, et Colgate University Picker Gallery-s USA-s toimunud näituse produktsioonikuludeks saadud toetuse kasutamise aeg lõppes 31.12.2016. Aruande esitamise tähtaeg on 31.01.2017. Täname õigeaegselt esitatud aruande eest!

Pole probleemi! Igasuguseid kulutšekke on kogunenud terve kingakarbitäis ja et kogu asjaaamine selle fondiga käib sajaprotsendiliselt digitaalselt, saab selle pisikese asja ära ajada lausa oma hubasest kodust lahkumata. Mis on kohe eriti hea, sest akna taga möllab… ma ei teagi, mis seal täpselt möllab. Niisugune hallikas-pruunikates toonides udune, sombune ja kõiksugu gripiviirustest lausa kubisev viimaste aastate tüüpiline Eestimaa talv. Soppa pritsib autode alt taevani ja inimesed kõnnivad üksteisele peaga kõhtu, sest on sunnitud vahtima ainult oma jalgade ette, et mitte lompi astuda või mõne poolsulanud jääkonaruse otsa pikali käia. Nii et jah – küll on hea, et seda aruande asja ikka digitaalselt ajada saab. Elagu e-riik!

Kõigepealt täidan digitaalsel aruandeblanketil kõik kohustuslikud lahtrid. Kirjeldan lühidalt, mis toimus ja kuidas ma oma fondilt saadud toetust kulutasin. Seejärel vaatan läbi oma kuludokumendid ja kontrollin, et neid oleks ikka saadud toetussumma suurune summa. Seejärel skännin nad kõik ilusasti ära ja laen… ma ei oskagi nüüd täpselt öelda, kuhu ma nad laen… Ühesõnaga laen nad üles. Ja ongi aruanne praktiliselt valmis! Praktiliselt, sest jääb veel ainult üks väikene formaalsus – digiallkirjastamine.

Digiallkirjastamine on täielik ulme ja au teadlastele, kes niisuguse asja välja mõtlesid!

Paned oma ID-kaardi lugeja arvuti külge, ID-kaardi sinna sisse ja valid dokumendi, mida tahad allkirjastada. Siis arvuti küsib su käest pin-koodi. Paned selle ja ongi valmis! Lihtne nagu pesunööri väljavedamine, nagu tavastseb lihtsate asjade kohta öelda mu paljunäinud isa.

Kraamin välja oma ID kaardi lugeja ja kaardi ning asun protseduuri läbi viima. Kuidagi kaua mõtleb… ja lõpuks ütleb midagi niisugust:

Protseduur ebaõnnestus. Kontrollige, kas teil on arvutis uusim ID kaardi tarkvada. Kui see ei aita, siis pöörduge tehnilise toe poole.

Vaatan ja tundub, et arvutis on täitsa normaalne tarkvara, aga eks ma siis uuendan igaks juhuks. Tarkvara uuendatud, proovin uuesti. Sama jama.

Nüüd ilmub väike punases kirjas tekst, mis ütleb, et mingi värk on ID-kaardi sertifikaatidega ja et neid tuleks uuendada. Iseenesest imelik, sest tavaliselt arvuti või mis iganes ise ütleb, et kaart vajab uuendamist ja siis ta uuendab kenasti ise kõik ära, aga nüüd siis selline punane kiri. Proovin siis neid sertifikaate uuendada.

Uuendamise algus läheb kenasti nagu tavaliselt. Mingi sinine joon sõidab ekraanil ja kiri ütleb, et see võtab aega nii viis-kuus minutit. Kolmandal minutil viskab aga ette niisuguse kirja, et uuendamine ebaõnnestus ja mul tuleb võtta ühendust tehnilise toega.

Proovin korra veel. Sama. Ja veel korra – ikka sama.

Helistan sinna fondi ja kurdan, et sihuke lugu. Küsitakse, mis brauseriga ma teen. Vastan, et Safariga. Safariga ei saagi! Proovige mõne teisega. OK, mul on Firefox ka arvutis, kas sellega saab? Proovige. Ehk saab. OK.

Proovin Firefoxiga – ikka sama jama. Korra veel – ei midagi. Ja muudkui ütleb, et sertifikaadid ei tööta ja vajavad uuendamist.

Helistan ID-kaardi toesse.

“Ma ei saa digiallkirja anda, ütleb, et mul sertifikaatidega mingi jama.”
“Mis teie isikukood on, ma vaatan…”

Loen oma isikukoodi ette ja jään ootama.

“Teil näitab jah,et sertifikaadid vaja uuendada.”
“Tean jah. Aga ta ei uuenda. Katkeb ära muudkui.”
“Te ei saagi ise uuendada praegu enam! Peate minema Piirivalve- ja Politseiametisse kohale ja nemad seal kohapeal siis uuendavad.”
“Mis värk? Sedasi pole küll varem olnud… Kuhu ma minema pean?”
“Piirivalve- ja Politseiametisse.”

Seal kusagil kaugel peaks asuma ilus klaasist S-kujuline Piirivalve- ja Politseiamet...
Seal kusagil kaugel peaks asuma ilus klaasist S-kujuline Piirivalve- ja Politseiamet…

Jeerum! Vaatan netist, et see on see ilus läikuvast klaasist S-kujuline moodustis Tammsaare teel, ehk siis minust mitte just väga kaugel. No eks tuleb siis minna, mis mul üle jääb…

Ootan number 23 bussi oma pool tundi ja tunnen, et läbi kingataldade tungib kerre jäine niiskus. Miks ma loll kingadega tulin? Oleks pidanud saapad panema…

Bussi pealt läikiva maja poole leegates lõikan diagonaalis läbi K-RAUTA parkla ja jään paaegu auto alla. Mingi parkimiskohta otsiv tüüp ei märka mind ja mina ei märka teda ja kargan talle seisvate autode vahelt täpselt ette.

Porise stangenurga jälg püksisääre peal, saabun lõpuks… umbselt, absoluutselt umbselt rahvast täis Piirivalve- ja Politseiameti ootesaali. Kusjuures tegu on keskpäevaga, nii et mis siin veel tööpäeva lõpus toimuda võib…

Umbes tunniajalise ootamse järel pääsen löögile.

“Ah et sertifikaadid, jajah. Üks hetk…”

Proua kaob taha ruumi ja naaseb mõnekümne sekundi pärast.

“Korras.”
“Nii lihtne ongi..? Aga miks ma seda uuendamist ise teha ei saanud? Koguaeg olen saanud varem.”
“Me ka ei tea, milles asi. Nende uute ID kaartidega on mingi asi jah, et need ei taha uuenduda. Nad sealt kaardikeskusest meile ka ei räägi, milles asi.”
“Aga vanade kaartidega ei olnud sellist jama ju…”
“Vanadega ei olnud jah. Aga nende uutega miskipärast on. Ja kaardikeskusest ei öelda meile, miks. Aga ma soovitan Teil järgmine kord kui selline asi juhtub, tulge otsejoones siia, ärge hakake ise üldse proovimagi. Täielik ajaraisk.”

Tagasi kodus, jätkan oma allkirjastamise protseduuri.

No nüüd peaks kõik korras olema vähemalt… nii-nii… mis mulle sealt fondist öeldigi… et Safariga kindlasti ei saa. OK, teeme Firefoxiga siis….

Teie ID- kaart ei ole äratuntav!

Helistan jälle fondi ja räägin nüüd juba päris peenikese ärritunud häälega, mis kõik vahepeal toimunud on ja et vaatamata kõigele ei õnnestu mul seda neetud allkirja ikkagi anda. Hääl telefonis ei oska ka enam midagi arvata ja suunab mu kõne pearaamatupidajale edasi.

Pearaamatupidaja, kuulates ära kogu mu senised läbi- ja üleelamised, vabandab, et niimoodi on läinud ja tunnistab, et ega see süsteem eriti hästi alati ei tööta jah. Ja et kui ikka kuidagi ei saa, siis võib tulla nende paberitega kohale nii, nagu vanasti. Vastan piredalt, et ma oleks selle aja jooksul juba kümme korda kohale ja uuesti tagasi koju jõudnud. Samas saan aru, et tegelikult ei ole mul mingit põhjust ärrituda, sest kõik need nimesed ju tahavad mind lõppkokkuvõttes aidata.

Jutuajamise lõpuks soovitab pearaamatupidaja proovida veel igaks juhuks erinevate brauseritega. Vastan, et mul ainult Safari ja Firefox on ja et mulle siit just hommikupoole öeldi, et Safariga kindlasti ei saa, nii ma ei ole sellepärast Safariga enam proovinudki. Raamatupidaja vastab, et tema teada mõnede Safaritega siiski saab küll, ainult osadega ei saa. et proovigu ma igaks juhuks ikka veel.

Ah et mõnedega siiski saab? OK, proovime siis veelkord Safariga…Ja saabki!

Vaatan kella. Sellest hetkest kui ma üritasin hakata digiallkirja andma on kulunud viis tundi. Viis tundi! Mida kõike selle aja jooksul teha oleks jõudnud!

Ja mul on taskus see uus ID-kaart, mis ennast ise ei uuenda ja tahab, et ma läheks seda tegema Piirivalve- ja Politseiametisse ilusas läikivas S-kujulises klaasmajas Tammsaare teel. Jooksuga läbi K-RAUTA parkla…kas järgmine kord on mu arvutis olev Safari ikka veel see, mis töötab, või on ta selleks ajaks juba see, mis ei tööta..?

Õhtul tunnen, et kurk on valus ja üle kere ka kuidagi imelik tunne. Öösel ärgates on kurk juba täitsa valus ja hommikul on haigus platsis. Jah, oleks pidanud ikka saapad panema…

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on kunstnik.Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas. Töötab oma uue isiknäitusega märtsi lõpul Linnagaleriis ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (78)