On esimese jaanuari varahommik ja tegin tuled alla. Pliit praksub, ahi praksub, istun köögis ja joon kohvi. Suurtel teemadel on teadmatus suur, aga see mind ei häiri. Keegi ei tea, mis toob lähitulevik. Ühed ütlevad, et ca 10. jaanuaril hakkab koroonaviirus Eestis taanduma; teised ütlevad, et saab loota ainult maikuu soojadele ilmadele. Mina ei usu enam kedagi, katsun üldse järjest vähem uudiseid tarbida. Aga jõhkrate ühiskondlike kriisidega on nii, et neil on suur tõenäosus alata jaanuaris, mis on majanduses nagunii olnud alati jõulu- ja uusaastapohmelusekuu.
Minul loomulikult otseselt ei alga midagi, minul algab talikalastushooaeg, sest suurtele järvedele tuleb nädala pärast jää. Ma olen õnnelik inimene, sest oma pere, oma talu ja oma maailmavaate kulgemine annavad võimaluse võimalikult vähe sõltuda viirusest ja vaktsineerimisest ning maailmas leiduvast rahast, millega pole mul mitte midagi pistmist. Muidugi sõltub meie pere õnn sellest, kas me kitsepiimasaadusi ja talukaupa uuel hooajal soetatakse, aga selles isiklikus väikeses küsimuses olen ma optimistlikum kui suurtel ühiskondlikel teemadel. Inimesed tahavad süüa ja alati on ka neid inimesi, kes tahavad hästi süüa, ning puhas ja tervislik looga söök ongi hea toit.
Aga ainuke võimalus muretsemisest hoiduda on kohe alustada aastat hooga. Ja mida ma just tegin? Soetasin e-poest korraliku kazan-poti, millega õues elava tule peal süüa teha. Korralik teema – kaua ma neid vene YouTube’i kokandusheeroseid Tihhoni ja Senjat ja Georgit vahin, teeks ise ka midagi valmis. Liiatigi kui tooraine on talus olemas. See on õige tänavatoit. Tellimus vormistatud, nüüd jääb uuel nädalal vaid kullerit oodata ja juba on põnev olla. Tahaks juba kazan-potis lisada lihale ohtralt sibulat ja küüslauku! Mõtle, kui õues on veel miinuskraadid, kui mõnus on siis süüa teha. Vaevalt et meil on mahti YouTube’i videosid filmima hakata, kuid mine tea. Igatahes, kazan-potis söögi tegemine – uue aasta väljakutse vastu võetud.
Uuel aastal tahaksin lugeda igas kuus läbi ühe raamatu. Ei ole vaja võtta suuremaid eesmärke, sest lugemiseks aega nagunii pole. 12 raamatut aastas võib olla väike lugemus, aga parem kui mitte midagi. Kõige tähtsam on mitte jääda Facebooki ja üldse Internetti kinni, silmad krõllis jura vahtimine ei ole sama, mis raamatuga keskendumine.
Vaatasin ükspäev silmanurgast uudiseid ja see oli omamoodi armas, kuidas kaks suure lehmalauda töötajat ütlesid, et neil mingeid suuri eesmärke pole peale lastekasvatamise. See võib kõlada tobedalt, aga võib-olla see ongi kõige suurem eesmärk, mis inimesel üldse saab olla? Koroonakriis muudab ühiskonda ja mind häirib, et siin riigis ei ole enam lapsed tähtsad. Jutt võib olla poliitikutel üks, aga teod on teised ja kahjuks on see seotud sellega, et vanuritel on kõigil kohalikel valimistel üks hääl ja lastel pole mitte ühtegi. Laste huvialaringide ja väikelaste vanemate pitsitamine ei ole okei, olgu koroona või mõni muu haigus – ühiskonna esimene väärtuste mõõdupuu peab olema see, et lastel oleks kõht täis ja igal lapsed oleks võimalus areneda selles, mis teda huvitab. Pillimängust korvpallini, mäesuusatamisest puidutööni, robootikast onnide ehitamiseni. See on ka minu uue aasta väljakutse, et lastel oleks ikka tegevust ja lusti ning neil oleks võimalus käia huvialaringides.
Tähtis on kogu sel kodukontorite ajastul mitte ära unustada inimese karakteri olulisust. Huvitavad ja entusiastlikud tüübid on need, kes inspireerivad teisi elama. Uuel aastal tuleb suhelda inimestega. Kui koroona läbi saab ja sa enam maski kandma ei pea, siis naerata ja suhtle. Sotsiaalsus on oluline.
Head uut aastat, ilusat metsas pusimist ja lusti!
Elagem õues.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
