Neil päevil jõudis minuni taipamine, et kogu elu olen liikunud ühest eitusest teise.
Kakskümmend aastat tagasi arvasin, et minust ei saa kunagi juhti. Küll ma punnisin sellele vastu. Alguses oli raske ka. Jätkasin spetsialisti moodi, võttes kõik enda peale ning püüdes kõige targem ja parem olla. Alles siis, kui vanast mallist lahti lasin, tulid kergus ja rõõm tagasi.
Seejärel tulid sport ja veganlus. Olin arvanud, et minust ei saa kunagi maratoonarit ja, hoidku jumal selle eest, veganit. Möödusid aastad ja leidsin end maratonidelt, veel hiljem veganluse. Alguses tervise ja füüsilise võimekuse parandamise nimel. Hiljem lisandus keskkonnavaade ja eetilised kaalutlused.
Koolitaja. Olen kogu aeg öelnud, et minust ei saa koolitajat. Et ma ei ole koolitaja ja ei usu sellesse. Ometigi, see mida täna teen, on enamuse meelest koolitus. Isegi niivõrd, et olen kaks korda nomineeritud Raplamaa aasta koolitajaks.
Seejärel ettevõtlus. Olen arvanud (ja seda kinnitasid ka mitmed testid), et ma ei ole ettevõtja tüüp. Ega ei olegi. Kuid sellest hoolimata on ettevõtlus minu ellu hiilinud. Ei saa küll öelda, et oleksin suur ja edukas ettevõtja, kaugel sellest. Kuid hing on sees ja olen saanud teha asju, mis mulle tõeliselt meeldivad.
Raamatu kirjutamine. Ka see tundus noorena maru kauge ja kättesaamatu unistus. Ometi sai kaks aastat tagasi “Ümberpööratud pahupidi” kaante vahele ja järgmise raamatu käsikiri ootab toimetamist.
Viimaks – usk. Olin sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides mõned päevad tagasi ristimise ja õnnistamisega luteri kirikus.
Kas ongi siis nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse? On see vaid ego, mis olulistele muutustele tugevalt vastu punnib ja meid õnnest eemal hoiab?
Ehk tasub mõelda, mida olen enda elus tugevalt eitamas? Mille kohta ütlen, et minust seda või toda kunagi ei saa? Äkki on seal taga midagi, mis mu hinge kutsub ja kõnetab?
Meenus mõne päeva tagune vestlus ühe juhiga. Jutu sees mainis, et talle käib närvidele coachide plahvatuslik kasv tema tutvusringkonnas. Kõigist on koroonaajal justkui coachid saanud, ja tema hoiab end sellest teemast eemale. Ometigi tegutseb ta osaliselt mentorina, mis ei ole coachingust kuigi kaugel.
Jäin mõtlema, mida ise täna eitan. Kõige suuremat vastupanu on tekitanud kirikud ja vaimulikud. Samas on pühamehed mind alati köitnud. Esimest korda kõnetas mõte pühamehest Robin Sharma raamatus „Pühamees, surfar ja tegevjuht“. Heas lihtsas ja inspireerivas võtmes – väga hea lugemine. Hiljem on näiteks Mahatma Gandhi ja Dalai Laama raamatud inspireerinud, andes pühamehe mõistele sisu juurde.
Kokkuvõtteks, äkki ongi meie eitustes peidus enam, kui välja paistab? Kui elus on midagi puudu, värvid ja rõõm on kadunud, siis tasub ehk vaadata, mida ma eitan ja eemale surun. Ehk on just seal peidus uued väljakutsed ja energiad, mida oma ellu tuua.
Mõnusat uskumuste ümberhindamist ja rõõmu ellu toomist!
Ain Mihkelson
Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (15)
