2020 saab kohe läbi. Sotsiaalmeediasse hakkavad juba vaikselt ilmuma kokkuvõtvad postitused, mis rõõmustavad, et jubedal aastal on varsti kriips peal, ning loodavad uut ja paremat. Teised jällegi jagavad pessimistlikke meeme, kus küsitakse – aga mis siis, kui 2020 oli hoopis treiler aastale 2021?
Ma olen alati mõelnud, et see “vana” aasta kokkuvõtmine ja uuele suurte lootuste panemine on natuke veider. Ka siis, kui olen ise seda teinud. Kalender on ju lihtsalt inimeste endi välja mõeldud aja mõõtmise ja kaardistamise süsteem ning neid süsteeme on ka igasugu erinevaid.
Hiinlased tähistavad uue aasta algust järgmisel aastal 12. veebruaril, kui algab härja-aasta. Kalender kalendris on kooliaasta, mis algab 1. septembril, veereb järgmise suve algusesse nagu teerull ja toob minu meelest lastele ja nende vanematele oluliselt suuremaid muudatusi kui suhteliselt suvaline 1. jaanuari hommik, mil kuskile minema ei pea. Iseenda isiklik aasta algab aga sünnipäeval, mis teiste jaoks on jällegi täiesti suvaline päev.
Üleüldse, universumit niikuinii ei huvita, kas on hommik, neljapäev või aastavahetus. Eks igasugu lõppe ja alguseid on ju ikka äärmiselt tore pidulikult tähistada, aga tegelikult asjad juhtuvad ikka omasoodu, nii nagu nad juhtuvad. No näiteks koroonaviirust ei huvita, et kõigil on Gregoriuse kalendri kontekstis temast juba ammu kopp ees, et nad tahaksid jõulupeole ja paketireisile. Muude õudustega sama…
Viirusele lisaks olid sel aastal Austraalias hiigeltulekahjud, Indias ja Indoneesias üleujutused, poolustel temperatuurid tõusid jätkuvalt ja Aafrikat rüüstasid (endiselt rüüstavad) ajaloo vihaseimad rändtirtsuparved (jubeduste nimekiri oleks pikem, aga ma ei hakka teid masendama) – kliima soojenemise peatumise osas lootuste panemine uue aastanumbri peale on minu arust umbes sama, mis põleval diivanil kohvi juues endale samal ajal rõõmsalt sisendada, et küll varsti naaber suitsu märkab ja tuletõrje kutsub ning siis saab kõik korda.
Lisaks masse puudutavatele jamadele on igaühel ju veel mingid isiklikud mured, ootused ja lootused kah. Küll uuel aastal alles hakkan sportima, dieeditama, raamatuid lugema ja vähem Facebooki rullima, saan eksist üle, panen kõik pildid seina jne. Kusjuures, hiljuti küsiti minult ühes intekas, et millised on minu uusaastalubadused, ning mulle meenus, et täpselt 10 aastat tagasi kirjutasin terve pahase kolumni sellest, kuidas ma silmaotsaski seda traditsiooni ei salli. Kui nipet-näpet värki olen elu jooksul ümber mõelnud, mõned sõnad ära söönud ja kogemata sattunud olukordadesse, kuhu olen mitte iialgi lubanud sattuda, siis isiklikest uusaastalubadustest ei arva ma endiselt midagi.
Neid idee poolest tuleb ju anda selleks, et midagi paremaks teha või parandada, eks ole? Aga miks ei võiks neid asju siis kohe ette võtta? Selsamal hetkel, kui on üle värvli voolava peki pärast ebamugav hakanud või tekkinud tunne, et töökaaslaste vaba aeg on oluliselt sisukam kui sinusugusel diivanikartulil? Mille pärast need arenguplaanid alles “järgmisesse aastasse” kirja pannakse?
Lõppkokkuvõttes kõlab see minu jaoks nagu “tänasida toimetusi viska kindlasti homse varna”, mis omakorda tähendab, et kogu projekt algab eos läbikukkumisega nagu enamus manjaana-mentaliteediga ettevõtmisi. Kui ei hakka kohe pihta, siis asjad tavaliselt eriti ei liigu…
Mõned jamad on muidugi mõista nii suured ja planeediülesed, et üksi ja paljakäsi neid täiesti lambist lahendama ei lähe, aga midagi saab ju igaüks niisama kalendriga vehkimise ja pöidlahoidmise asemel ikkagi ära teha. Kasvõi lihtsalt käsi pesta või harida end usaldusväärsetel veebilehtedel, tuletada meelde võimlemisharjutused, jätta kirjutamata nõme netikommentaar või mõttetu halapostitus möödunud aasta teemadel – mida iganes. Sest 2020 on lihtsalt number ja sel hetkel, kui 2021 ette viskab, ei lähe miskit võluväel ei paremaks ega halvemaks.
Susan Luitsalu
Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (18)
