Inimene on haruldane liik – meie ajatajus on võimalik olla minevikus, tulevikus ja olevikus. Õigupoolest on need erinevad ajad meie meeles kõik omavahel põimunud. Mineviku kogemustest õppimine ja enda kohandamine praegu, olevikus, võimaldab kesta tulevikku, eks see ole ka evolutsiooni mõte. Mitte alati aga ei ole minevik lihtsalt midagi olnut, millest kasulik kõrva taha pandud ja oluline omandatud. Liigagi tihti elab minevik edasi inimese inimsuhetes, neid jätkuvalt moonutades, varjutades, põhjustades ikka ja jälle valu, muret, ärevust.

Sageli heidetakse analüütilise psühholoogia suunale ette meeldumust sobrada minevikus, põhjendada kõike varases lapsepõlves kogetuga, ammu möödunuga. Ükski täiskasvanu ei taha hästi uskuda, et temaga nüüd ja praegu juhtuv on omalaadne mineviku kordamine, ise seda adumata. Kuniks vähegi sügavamas vaatluses – näiteks psühhoteraapias – hakkab ilmuma minevik, seda eelkõige tunnete kujul.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)