Vice Versa uurib Eesti Laulu uusi osalejaid. Üksteise muusikat kirjeldavad juba varasemalt konkursil osalenud ja publikule tuttav Jüri Pootsmann ning uus bänd nimega Redel.

Jüri Pootsmann – superstaarisaate võit, osalemine Eurovisiooni lauluvõistlusel, kaks albumit, ja lisaks karjäär raadios. Tema lugu “Magus melanhoolia” on eriline, haarab kõik meeled ning voolab mesise laviinina üle keha ja hinge. Seejärel kaob koheselt, enne kui päriselt nautida jõuad. Delikatess. Ja see falsett! Julge valik.

Redel on Indrek Vaheoja ja Kristjan Odeni uus ansambel, tehtud nende endi sõnul selle jaoks, et ideed peas ja sahtlis hapuks ei läheks ning vormi kallal pungestamisega ära ei vedelduks. Muusika on vabastav ja vangistav korraga.

Redel on väljendanud ka oma põhimõtteid: Redel aitab jõuda sinna, kuhu ilma ei ulata. Redelita on elu raskem. Lisaksin, et ilma Redeli loota “Tartu” oleks elu ja selleaastane Eesti Laul törts igavam ning ilma laulu hüpnotiseeriva metsiku trummibiidita ka magedam. Megaminekuga kardio-hüppamislaul, mida kõvasti ja valesti heatujuliselt kaasa karjuda, väga vabastavalt.

Jüri Pootsmann Redelist: “Tegemist on hullumeelsetega, kes teevad sellist muusikat, mida nad tahavad, ja midagi muud neilt ei ootakski”

“Pool Redelist on mulle väga tuttav, olen temaga juba 2 aastat koos ärganud ja saadet juhtinud. Selle ajaga olen nii mõndagi Redeli loomingu kohta teada saanud. Laule on neil lausa 2! Üks laul on nende värske singel “Tartu” ja teisest ma veel ei tohi rääkida, tuleb pahandus. Tegemist on hullumeelsetega, kes teevad sellist muusikat, mida nad tahavad, ja midagi muud neilt ei ootakski. Jään huviga ootama, mida nad tulevikus kirjutavad,” jutustab Jüri.

“Mul on hea meel, et nad on Eestis nii palju ringi reisinud. Põlva ja Rapla on loos jõudnud esimestesse ridadesse, vastavalt minu ja Indreku kodukohad. Mina kuulen selles loos metsikut armastust Eesti väikeste ja mitte nii väikeste linnade vastu. Kui ma ise oleksin selle loo autor, siis vahetaksin esimesena nimetatud linna minu kodukoha Rapla vastu, helistik peaks ka madalam olema, minul pole nii võimas hääleulatus kui solistil, ja loo nimeks paneksin “Viljandi”, sest just seda linna mainivad nad loos kõige rohkem. Aga loo autorid on siiski Indrek ja Kristjan, sellega nad said päris kenasti hakkama ja kindlasti üllatavad kõiki ka live-esitusega,” juurdleb Pootsmann Redeli loo üle.

Redel (Indrek Vaheoja) Jüri Pootsmannist: “Ma loodan, et ”Magus melanhoolia” hakkab ka laivis sama rajult kõlama, nagu salvestuselt kuulda saab, nii et jääb kummitama ja tekitab eufooriat ning masendust korraga”

“Esimese asjana pean vajalikuks öelda, et lisaks sellele, et Jüri Pootsmann on vinge artist, on ta ka minu tore kolleeg, sest juba aastaid (kolmas jookseb) teeme koos MyHitsi raadio hommikuprogrammi. Igaühega nii vara hommikul (alates kella 6.00-st) ühes ruumis olla ei taha, aga Jüri on hommikuti üllatavalt normaalne, ei torise, ei aja närvi, on heatujuline – eestlaslikult tagasihoidlikult saab öelda, et võib koos töötada küll.

Varasemast ajast ma tundsin teda nagu paljusid teisi artiste, kes raadiotes ja televisioonis intekaid andmas käivad – tere, kuidas läheb, ahah, no tsau. Aga kui ta raadiosse tööle saabus, algas tema artistielus minu arvates ka uus ja huvitav periood – esiteks katkesid kontserdid, algas stuudios pusimine ja jätkus oma näo otsimine. Kõrvalt oli väga põnev näha, kuidas loomeprotsess käis, millal oli hea sessioon ja millal mitte nii viljakas. Erinevalt minust Jüri kohe oma esimesi demosid kuulata ei anna, aga ajapikku kandis stuudiotöö vilja ja sai ka kõrva peale visata,” jagab mõtteid Redeli üks pool, Indrek Vaheoja.

“Tegu on väga “vastiku” looga – ta jääb kummitama, aga seda falsetti minusugune amatöör kaasa laulda ei suuda. Eriti skisofreeniline olukord – lugu ketrab peas, aga kõige olulisemal kohal pead vait olema, sest ei vea välja. Mulle viskab selle looga ette mõne suvise hommiku, kui väljas on juba valge ja jalge all on keskmise pikkusega jalutuskäik kodu suunas. Päike hakkab juba kõrvetama ja sa tead, et homme kõrvetab ka sisikonnas. Aga hea on ka. Isegi väga hea. Mul on hea meele, et Jüri otsustas selle looga ka Eesti Laulule minna. Võrreldes eelmise korraga on ta artisti ja inimesena väga palju edasi liikunud, isegi küpsenud veidike, ja mis põhiline – ta on enesekindlam või ei näita siis oma kõhklemisi välja, mis on ka väga okei. Ja nagu välismaa fännid juba palju internetis öelnud on:  tore, et Jüri on karussellil tagasi. Lisaks on Jüriga tore pidutseda ja mis see Eesti Laulu konkurss muud on kui lust ja lillepidu! (naerab).

Mina isiklikult oleksin Jüri laulu autorina veel radikaalsem, sunniks teda veel rohkem mugavustsoonist välja tulema, suruks teda industriaalsesse biiti, hoiaks pinget ja laseks siis vedru lahti – tulemus oleks kindlasti väga käre, aga kahjuks kindlasti liiga alternatiivne, nii et mul on veel aega autorina areneda, enne kui oma lugusid Jürile pakkuda saan. Aga kindlasti mingil hetkel, mingil kujul teeme ka mõne koostööprojekti teoks. Ma loodan, et “Magus melanhoolia” hakkab ka laivis sama rajult kõlama, nagu salvestuselt kuulda saab, nii et jääb kummitama ja tekitab eufooriat ning masendust korraga (need kõrged noodid, mida kaasa laulda ei suuda),” kirjeldab Vaheoja Jüri lugu.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (80)