Lauri Räpp: head märkamise aega siit tartumaisest muinasjutust!

Foto: Shutterstock.

Kui kiiresti kõik muutub. Vaatad hetkeks kõrvale ja juba ongi kõik teisiti. Linn ja Loodus. Asjad ja inimesed selle sees. Elu. Kell komberdab sekundeid mööda, aga päevad lendavad mööda kui linnud. Alles sumisesid Tartu Raeplatsil mesitarudena välikohvikud. Märkamatult liugles Toomemäelt  alla üks oranžikaspunane puuleht. Päikesevarjude õitseaeg hakkas otsa saama. Möödus veel üks viiv ja oligi sügis selleks korraks lõplikult läbi.

Ent linnasüda ei seisku kunagi. Ta lihtsalt lööb teisiti. Tartu oma Romeo ja Julia ehk “Suudlevate tudengite” ümber on tekkinud väike järv, mille klaasist pinnal tiirlevad uisutajad. Munakividest maalapil säravad viilkatustega klaasmajakesed, igaüks kui eraldiseisev muinasjutt. Õhk lõhnab nagu glögi ja kakao ning krõbiseb mõnusmagusalt nagu vahvlid ja piparkoogid. Linnakanad muudkui munevad ja soovide puule lisandub üha uusi ja uusi soove. Kes soovib mõnd asja, kes salaunistuse täitumist ja kes lihtsalt head. Kõik need soovid lähevad moel või teisel täide, sest Heade Soovide Linnas on alati kõik võimalik. Muinasjutuline on talvine Tartu ja selle ümbrus isegi siis, kui pole lund. Sellest räägib isegi linna värske tartumaine talvekampaania, kus ma kaasa lõin ja üksteist tartumaist talvemuinasjuttu kirjutasin.

Kuigi enamus lugusid on siin õnneliku lõpuga, pole muinasjuttudes, eriti muinasjuttudes, alati kõik hästi. Kusagil tunneb keegi end ikka üksildase või õnnetuna. On kurbust ja kurjust. Saatan oskab end ikka pisidetailidesse peita. Järjest enam trügib ta ridade vahelt sõnadesse ja sõnade abil lausetesse. Valimata aega ja kohta, saastavad need sedasama õhku, mis meid endid ümbritseb. Isegi tasakaalukas Tartus.

Oskust öelda õigeid asju õigel ajal ja õiges kohas pole võimalik õppida. See ei tule ka iseenesest. Ei tea me keegi ju kunagi – mitte iialgi –, millal ja kus õige aeg ja koht kokku saavad. Ent kui nad ükskord kohtuvad, siis tunneme selle hetke ära. Aga on meil siis võtta need õiged sõnad? Et selleks valmis olla, peame iga jumala päev aina kaaluma ja vaagima, millal on õige aeg avada oma suu ja millal vaikida. Olgu ma neetud, kui vaikus pole vahel kõnekam kui tuhat sõna. Ja nii me pendeldamegi päevast päeva vaikimiste ja sõnavõttude vahel. Püüdes tabada hetke, mil kohtuvad õige aeg ja õige koht, et öelda siis asju, mis muudavad selle hetke täiuslikuks.

Talvine Tartu on täiuslike hetkede püüdmiseks hea paik. Alles äsja tabasime ühe maailmakodanikust tallinlannaga end kesk seesugust hetke. Tartu on tõesti nagu muinasjutt, ohkas ta Valguskülas. Kui me mööda Emajõe kallast jalutades Lodjakotta jõudsime, ohkas ta taas. Imeline, kinnitas ta oma rõõmuohke, näol peegeldumas tuhanded jõulutuled. Ümber sädeleva Jõmmu hiilis lõkkesuits, mis lõi petliku miraaži, justkui uhke lodi oleks maast õhku kerkinud ja valmistuks Tartu kohal tegema oma tavapärast tiiru. Kes teab, äkki oli see päriselt nii…

Jah. Talvine Tartu on selliste hetkede püüdmiseks hea paik. Siin on asjade ja inimeste märkamiseks aega ja ruumi.

Ka siis, kui kaks pluss kaks võrdub mitukümmend tuhat või kui on kiirustamise tipphooaeg. Võtame kasvõi Valgusküla, millel lausa teraapiline mõju. Ka kõige mornimad näod löövad seal särama. Nii praegustel kui endistel lastel. Pea eestlaslikult maas või silmad nutitelefonis pole sealt võimalik läbi jalutada. Ja nii märkadki mõnd elu ilusat hetke või kohtad ammust tuttavat. Täitsa tavaline on kohata linnapead, mõnd näitlejat või tuntud tartlast. Tegemas täpselt neidsamu tavaliste tartlaste asju nagu me kõik.

Valgusküla on mu erinevate argiteede ristumispaigas, mistõttu satun sinna mitmel korral nädalas. Seetõttu tean täpselt, millest räägin. Tõesõna, tagurpidi suunurkadega nägusid ma pole seal kohanud. Küll aga ammuseid sõpru, kunagisi koolikaaslasi, teretuttavaid ja inimesi, keda lihtsalt kuskilt tead. Tartu ongi tartlastele kui tuttavate nägude mets. Näed ja tead neist nii paljusid, aga ei tunne. Linn aga aina muutub märkamatult. Kord on ta valge, siis roheline. Rohelisest saab kollane ja kollasest oranž. Muutuvad värvid ja vahelduvad aastaajad. Salamisi on justkui maa alt kerkinud Delta maja ja Lodjakoda, mistõttu jõekaldad hingavad hoopis teises helistikus. Tänavad sulguvad ja avanevad ning saavad uue kuue.

Ja siis, kõikide nende kiirelt hiilivate muutuste keskel, ilmub minevikust pealtnäha tavalisse päeva üks inimene. Elu ja Tartu me ümber on teised, kuid tema on ikka sama. Soe, õdus ja armas, nagu kodu. Jutud, mis eelmine kord pooleli jäid, jätkuvad sealtsamast. Nagu miljoneid sekundeid poleks olnudki. See oli justkui eile, mõtlete. Ometi ammu, nii ammu. Ent kõik on täpselt samamoodi nagu kunagi. Vahetatud naeratused ja jutustajate silmis sädelev siid. Nukrad lood räägitakse rõõmsaks ja rõõmsad lõbusaks. Vaatan neid kahte hetkeks kõrvalt ja mõistan, kuidas mul on olnud õnne, et tunnen inimesi, kes ei muutu. Neid, kes on sinu inimesed ja kelle oma oled sina. Oli, mis oli. Tulgu, mis tuleb.

Pruukis mul vaid hetkeks kõrvale vaadata ja juba ongi kõik teisiti. Tunnid on lennanud kui linnud. Mul on aeg minna, ütles ta. Kuidas küll ei tahaks, et ta veel läheb, mõtlen. Et ta üldse läheb, mõtlen. Nii palju sai räägitud, aga ometi jäi kõik rääkimata. Järgmine kord jätkame siitsamast, kus pooleli jäime, sõlmime lahkumise lävel kokkuleppe. Pitseerime siis selle hüvastijätuembusega, mis kestab ehk minuti, aga näib igavikuna. Või igaviku, mis näib kestvat vaid minuti. Aga me mõlemad teame, et kohtume juba õige pea. Võib-olla juba ülehomme. Ehk mõne nädala pärast. Või hoopis aasta. Eks näis…

Siis tabab mind selgus. Vahel tulebki asjadel, tunnetel või inimestel lasta minna. Muidu ei jagu su südames ruumi, kuhu asjad, tunded või inimesed saaksid (tagasi) tulla. Sest iga süda saab ükskord täis.

Detsember pole ainult enda ümber ja sisse vaatamise, vaid ka nägemise aeg. Selline, mil vaatad silmadega, aga näed südamega. Alles nii mõistame, kui lihtne on inimesi hukka mõista. Ja kui mõtlematult me seda teeme. Eriti nende tasasemate puhul. Tegelikult ei ole meil nende vaikusest aimugi. Hõljuvad nad oma unistustes või kannavad oma õlgadel kogu maailma raskust.

Just selles mõttes soovin teile igasse aega rohkem detsembrit. Märkamaks, mis on tegelikult oluline. Mõistmaks, mis loeb päriselt. Et me ei unustaks, mis tunne on olla rõõmus, kui oleme kurvad. Ja et me ei unustaks, mis tunne on olla kurb, kui oleme rõõmsad. Ehk on siis kurbust kergem kanda ja rõõm on endast suurem. Soovin teile siit tartumaisest talvemuinasjutust head märkamise aega!

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (22)