“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia. Sel korral tutvustab kunstnikuvestluses oma loomingulist mõttemaailma Birgit Skolimowski, kelle näitus “MIS OLEKS KUI…” on A-Galerii aknal vaatamiseks üleval 2. jaanuarini.
Kunstnikuvestlus Birgit Skolimowskiga toimus tema Hobusepea tänava ateljees ning selle viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi.
Tee ehtekunstini
“Minu ema on õpetaja ning ta on alati lastega seotud olnud kas lasteaia või algklasside õpetajana ning muu seas õpetanud ka käsitööd ja meisterdamist. Kui mina laps olin, siis polnud lasteaia pidudeks ja muuks taoliseks eriti asju saada; mäletan, et ema oli ikka see, kes lasteaias rühmadele neid meisterdas. Tegin emale emadepäeva kingiks mere poolt pehmeks uhutud klaasikildudest kaelaehte, mis on seni alles.
Käisin Westholmi keskkoolis, mille kõrval oli laste kunstikool ning need kaks olid pikalt minu toimetamise trajektoor. Kunstikoolis oli minu õpetajaks mu pinginaabri Alice Kase (maalikunstnik) ema Anu Põder, kes oli hästi vinge naine. Seal oli tol ajal palju noori kunstnikke, kes meid õpetamas käisid ning seal avalduski minu jaoks esimest korda see, et kunstnikud pole päris tavalised inimesed, tavapärastes raamides. See oli hästi põnev.
Ma polnud tegelikult ehtekunstiga üldse kursis ning polnud ise ka suur ehtekandja olnud, enne kui EKA-sse läksin. Sattusin EKA-sse sisseastumist uurima täiesti juhuslikult, kuid nägin, et ehtekunsti erialale on peatselt sisseastumise võimalus tulemas, ning see tundus miski, mis võiks mulle sobida. Olin kätega töötamisest puudust tundnud.
“EKA-s õppimine oli hästi põnev aeg ning tagantjärele mõeldes soovin, et oleksin võinud rohkem koolis olla – selles mõttes, et oleksin võinud tehniliselt rohkem proovida ja katsetada ning ära kasutada kõiki neid inimesi enda ümber. Kool sai minu jaoks läbi, sest sain magistriõppe ajal lapse. Siis tulin Hobusepea ateljeesse ning käisin öösiti lapse kõrvalt siin vanalinna katusekambris ehteid tegemas tööd.”
Eesmärgid ja inspiratsioon
“Sihile viib ikkagi see, et sa pole endaga ise rahul enne, kui sa tõesti rahul oled. Kui teen mõne vea ja tean, et mul on kiire ning jätan selle vea sisse, siis võin pea anda, et kolme tunni pärast hakkan otsast peale, sest see viga jääb mind kummitama.
Ma ei pea end disaineriks, olen selle jaoks justkui liialt käsitööline – tahan iga asja ikkagi ise teha. Mulle väga meeldib, kuidas mõned inimesed oskavad midagi välja mõelda ning leida vahendid, kuidas see asi kiiresti töösse panna, kuid minu jaoks on oma loomingus oluline, et säiliks see mõõde, et ehte puhul saab aru, et see on inimkätega tehtud.
Mulle on oluline, et saan miksida nii väikeseeriate kui ka eratellimuste ning täiesti ajuvabade näituseehete tegemist. Vaheldus ja vabadus enda tahtmise järgi tegutseda on mulle inimese ja ehtekunstnikuna olulised.
Vabadus annab hea tunde ning on see, mis mulle selle töö ja enda juures meeldib.
Näitust tehes mõtlesin, et see praegune A-galerii aken on siin Hobusepea tänaval olnud aastast 1891. Hakkasin mõtlema, kuidas maailm siis oli, kui see maja loodi – missugused olid inimesed ja ehted ning kuidas praegune mina neid inimesi vaataks ning milliseid ehteid ma neile teeksin. See mäng, et vaatan tahes-tahtmata inimest ehete kaudu, on minus ehtekunstnikuna alati olnud – vaatan tihti inimesi ja nende ehteid ning mõtlen, millised ehted neil on ja milliseid mina neile teeksin. See inspireerib.”
Birgit Skolimowski (1977) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala aastal 2006 ning 2007. aastal astus sealsamas ka magistrantuuri. Ehteid on ta oma Hobusepea 2 ateljees loonud juba 13 aastat. Igapäevaselt ehteid tehes töötab ta kahel peamisel suunal – väikeseeriate ja eritellimustega. Ta on teinud koostööd mitmete Eesti moekunstnikega ning loonud nende rõivastega sobituvaid ehteid nii lavalaudadele kui ka erinevatele tähtsatele sündmustele. Enda kohta on ta öelnud nii: “Armastan luua naiselikke ja romantilisi ehteid, millele annan lihtsa ja minimalistliku vormi. Palju inspiratsiooni ammutan elust enesest – inimestest, arhitektuurist ja loomulikult loodusest. Ilmselt jään kogu eluks siia Hobusepea ateljeesse saagima, sest sellest pole ma siiani tüdinenud.”
Birgit Skolimowski näitust “MIS OLEKS KUI…” saab näha A-Galerii aknal kuni 2. jaanuarini. Näitusel mõtiskleb kunstnik ehete laia tähendusvälja üle ajas ning küsib endalt, mis oleks, kui saaks tänapäeva ehtekunstnikuna teha ehteid mineviku inimestele. Rohkem infot näituse kohta siin.
Loe huvi korral ka Edasi intervjuud (2019).
Eesti autoriehete müügi- ja näitusteruumina tegutsev A-Galerii asub aadressil Hobusepea 2. A-Galerii kohta saad rohkem infot nende kodulehelt.
***
“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia.
