“See pole mingi säästubränd!” lipsab üle mu huulte, kui puhastan laupäeva õhtul köögis Peipsist püütud ahvenaid ning kuulen raadiost uudist, et kuidas Tartu maratoni peetakse sel aastal kahel päeval lühikesel rajal. Mulle ei meeldi suusatada ning maratonile ei lähe ma kunagi, aga mõistan, et Tartu maraton on nii rahva tervise kui traditsioonide tõttu väga päris asi.

Eesti, pane õlg alla ja ostke ära need kunstlume masinad, millega saaks Tartu maraton olla igal aastal korralik teema ehk suur 63. kilomeetrine liikumis- ja spordisündmus. Ca viieteist miljoniline eurone investeering, mis need kunstlume masinad ja infrastruktuur maksma läheks, ei ole väike raha väikesele riigile, aga arvestades seda, kui palju raha läheb Eestis betooni ja tähistamistesse, siis elu vajab ka üldrahvalikke liikuvaid tegevusi Lõuna-Eesti looduses.

Loomulikult pole väga öko toota sellises koguses naftast kunstlund, aga enne kunstlund on Eestis 99 olulisemat looduse reostamist ja raiskamist. Ühesõnaga, igasuguste saunamaratonide ja kodukohvikute päevade traditsioonide sünni kõrval oleks ülioluline soojenevas kliimas hoida ka igaaastast Eesti traditsioonide traditsiooni Tartu suusamaratoni. Elu on selline, et kui sa teed midagi, siis tee täiega ja nii peaks olema ka Eesti talve tähtsaima (tervise)spordisündmusega.

Mulle ei meeldi vabariigi aastapäeva tähistada suurelt. Loomulikult on see pidulik päev ja sööme Eesti toite, aga mingit suurt klaaside kokkulöömist ei ole ega tule ka.

Mul väga ei pane kulme ka kerkima Eesti 100 sündmused, sest suurtest tähistamistest on olulisemad tuleviku argipäevad, mida on ees meie elus nõnda palju. Tähtsaim küsimus on, mis tegudega me neid tavalisi päevi täidame.

Mis toimub inimese isiklikus elus, kas ja milliseid sõpru tal on ning mis suhe on tal ühiskonnaga. Ma usun, et ainult terved isiklikud elud on need, mis viivad Eestit edasi. Ainult see on igaühe enda asi, et milline on tema jaoks “terve isiklik elu”.

Püüelda oma väikeste ideaalide poole on kõige ilusam homne päev.

Kitsed hakkavad ca viie päeva pärast poegima.

See on siis meil teine hooaeg, kui sünnivad talled ning kindlasti oli ärevus eelmine aasta suurem, kuid siiski on tulemas tähtsad, armsad ja ka veidi pingelised päevad. Võimalusel tuleb alati, kui on võimalus, pisut magada, sest järgmised paar tundi võivad venida päris mitmeks tunniks, kui seda teha ei saa.

Aga see on tohutu jõud, kuidas kitsetall pärast sündi tõuseb õige pea jalgadele ning hakkab tegutsema. Hüppama ja mängima. See on ilus tulevik. Sama ilus nagu on selge kevadise hommiku päikesetõus.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)