Olen alati imetlenud Harriet Toompere naiselikkust ja tarkust, perekeskseid valikuid. Ta kõnetab mind eelkõige sugulashingena. Mu esimene mälupilt temast ei ole mitte laval näitlejana, vaid andunud Sõru jazzifestivali nautijana. Mulle kangastub ta ikka seal, Sõru paadikuuris, publikust eristuvana – muusikast võlutuna nii särasilmsena, tänuliku ilmega lava poole vaatamas, endal põllulilledest pärg peas.
Olen teda näitelaval vähe näinud. Lihtsalt seepärast, et ma ei ela Tallinnas, olen samuti kodule pühendunud ja linnas käies on meie tööajad kattuvad. Nüüd aga tundsin, et tahaksin näha laval just omavanust naist, kahe täiskasvanud poja ema, küpset näitlejat, mõnes suhtedraamas. Ning avastada teda ehk teistsugusena, kui on mu mälupilt. Leidsin endale sobiva kammerliku etenduse Draamateatri maalisaalis. Ning saingi Harrietist täiesti uue pildi. Ta meeldib mulle nüüd veelgi rohkem!