Hendrik Toompere. Elu ilma aplausita

Foto: Shutterstock

Eikuskilt tekib eimiski, mis kuskilt tuleb ja miskiks saab.

Aprilli lõpupäevadel, kui käisin poes riivsaia, võid ja lihaviile ostmas, et valmistada kodus maitsvat Viini šnitslit (tuli selline uid, kui nägin FB-s möödunud aasta postitust, mil viibisin Viinis), küsis mu käest tuttav müüja: “No kuidas on?” – “Väga halvasti on, söön puukoort ja peale joon lörtsivett.” – “Ei, aga tegelikult, kas nüüd, kui te pole kaks kuud midagi teatrites teha saanud, koguneb mingi suur energia ka, et kui tööle saate minna, kas siis kohe plahvatab?” Jäin hetkeks mõtlema ja vastasin kuidagi nii: “Huvitav asi selle energiaga jah, see on ikkagi selline vahetuse värk. Kui annad välja, siis saad tagasi kah, aga kui ei anna, no siis ei saa üldse midagi vastu. Nii et, nullseis. Ei teagi, kas on mingit vunki sees. Kuidagi paigal seisab kõik.”

Päev hiljem kohtusin Kivirähuga ja istusime ühes vabaõhukohvikus, kaks meetrit rangelt vahel, ja ajasime juttu just sel samal teemal, kui saabus ka Teplenkov ja Tikerpuu. Kellelgi kummikindaid käes polnud ja maski ka mitte – no ma poleks neid ju äragi tundnud muidu, oleks karjatanud, et kaduge minema nakatunud. Tegime teema avalikuks ja tuli välja just see sama asi, mille püstitas Stockmanni kassapidaja.

Hendrik Toompere

Hendrik Toompere

Hendrik Toompere on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (1)