Novembrit on ikka peetud kõige masendavamaks kuuks: sügiskuldne valgus on kustunud, tuul on puudelt rebinud viimsed lehed, loodus kaotanud värvid ning sätib end unele. On aasta pimedaim aeg, nukrust ja halli täis. Aga ometi – ka selles pimeduses ja halluses on oma kaunidus. Süvenemise võimalus. Valguse ootus. Hingedega kohtumine. Siin- ja sealpool Linnuteed…
On pime ja sombune 18. novembri hommikupoolik, mu laual põleb küünal, kui alustan seda oodi nukrusele, novembri sügavale mõtlikkusele.