Novembrit on ikka peetud kõige masendavamaks kuuks: sügiskuldne valgus on kustunud, tuul on puudelt rebinud viimsed lehed, loodus kaotanud värvid ning sätib end unele. On aasta pimedaim aeg, nukrust ja halli täis. Aga ometi – ka selles pimeduses ja halluses on oma kaunidus. Süvenemise võimalus. Valguse ootus. Hingedega kohtumine. Siin- ja sealpool Linnuteed…

On pime ja sombune 18. novembri hommikupoolik, mu laual põleb küünal, kui alustan seda oodi nukrusele, novembri sügavale mõtlikkusele.

Päike, soojus ja värvid on küll helged, ent elus on oluline õppida hindama igasuguseid aegu, erinevaid olusid. Elu nägemine nii, nagu ta päriselt on, õpetab meile tänulikkust, ma usun.

Loodus õpetab ja toetab meid seda tõelisust, lõpuni minevat Tõde nägema. Tahame me või ei taha, see on olemas. On valiku küsimus, kas me valime ja julgeme vaadata kõigele siin ilmas silmast silma. Või püüame pöörata end ära ja põgeneda, lootes pageda ebamugavuse eest, taotledes pidevat heaolu. Pettes nõnda iseend.

Mulle tundub, et elu tõelise ilu nägemiseks tuleks meil näha kõike. Valgust ja varju, päeva ja ööd, armastust ja vihkamist, truudust ja reetlikkust, tervist ja haigust, elu ja selle osa – surma. Ja kui jõuda sügavamale, tajuda, et surm ei ole lõpp, see on… edasiminek. Puhkus enne uut algust. Nii nagu looduses see on. Nõnda tunnetades õpidki nägema ka ses varjusurmalises novembris ometi uue elu võimalust. Peidetud värve ses üldises hallis. Kusagil eksisteerivat valgust pimeduse taga. Kuulma muusikat ses vaikelus.

Ma tean, et enamik meist kardavad surma, nad ei taha sest rääkida ega sest kuulda. Ometi on surma austamine ja ka selle vastuvõtmine elamisel nii oluline. Ma usun, et me saame elada säravamalt, mitte surma kartes.

Ma tundsin üht naist, üht kaunist hinge, kellele üle kõige meeldis just november. Ta oli nii särava naeratusega, ta võttis elu vastu avalisilmi ja avatud hingega. Miski temas suutis jääda igavesti lapseks, ta oli uudishimulik ja endast kõike andev.

Ta oli oma tegemistes maksimalist ja samas usaldas ta taevaste tahtmisi. Käisime temaga koos looduses ja mõtisklesime, jagasime sarnaseid väärtusi, vaimustusime sarnasest muusikast, hingega tehtud kultuurist. Arvasin ikka, et meil on veel aega… kohtuda, jalutada, vaimustusi jagada.

Ma nägin teda sel septembril esimest korda unes. Toimus miski üritus ja ta väga soovis, et ürituse lõpus loetaks üht luuletust, aga et seda peaks tegema keegi, kes tõesti loeks kogu hingest. See luuletus oli tal kotis kaasas, aga kotis oli vesi ja luuleread olid kõik vees segamini. Ütlesin talle, et ma tean, mis luuletust ta kuulda tahab: “Nii vaikseks kõik on jäänud…” Ta vastas, et jah. Lubasin, et püüan seda lugeda nii hästi, kui oskan.

Kui talle sellest unenäost rääkisin, ütles ta, et see on tähenduslik, et ta oli need read kirjutanud oma isa hauakivile.

Oktoobri alguses helistas ta mulle ja ütles, et ta viidi kõrge palavikuga haiglasse. Soovisin talle kiiret paranemist ja ütlesin, et kui ta midagi vajab, andku teada. Ta ei vajanud enam midagi. Ta lahkus – 60-aastaselt. Oma lemmikajal – novembris.

Ja valusalt tundsin ma, kui väga me peaksime oskama hoida inimesi me ümber nende eluajal. Öelda neile sooje sõnu, väljendada hoolivust, enne kui hilja. Kuigi neile, kes usuvad hingedesse, jääb alati võimalus…

Lohutuseks neile, kes lähedase kaotanud, võin öelda, et energia ei kao: me saame alati ühenduse teise hingega, kui on usku ja taju. Kui mu vanaema lahkus, olid mu jaoks nii valgustavad Artur Alliksaare mõtted:

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Sealt edasi ma mõistsin, et lahkumise järel võib inimene tulla meile isegi lähemale. Sa kuuled ja näed teda isegi selgemini.

Ka mu vanaema ütles nõnda: “Kui ma suren, hakkan teid aitama.” Nii see on olnud, ma tunnen. Elavana on meil ikka mingid takistused, oskamatus. Teadmatus, kuidas. Püüad kuidagi endaga hakkama saada.

Mõned inimesed tulevad me ellu kauemaks, mõned lühemaks ajaks. Tähtis on see, millise õpetuse me neilt saame, kas nad teevad meid paremateks, targemateks inimesteks. Mõni ere lühem tutvus võib avada me silmad või lausa anda meile uue suuna.

Nõnda tundsin ma, et see helge novembrinaine õpetas mulle rohkem kui paljud inimesed mu elus kokku. Ta ise, elades terve elu raske haigusega, suutis jääda nii positiivseks. Jagada nii paljudele oma heledust, valgust. Ta oli üksildane, ei saanud elus tunda pereõnne, ent ei kibestunud, vaid pühendus loometööle ning hinge teenimisele. Tema usk toetas teda tema haiguses ja andis talle erilise sära. Ma ei osanud isegi arvata, kui palju ta mulle õpetas ilma õpetamata, lihtsalt eeskujuga.

Aga tema lahkumine tõi selle selge teadmise. Lisaks sellele kujunes nõnda, et ma annan edasi nüüd tema õpet häälest ja hingehäälest. Niisamuti jään ootama kevadet, mil mu peenras hakkavad õitsema tema aiast mulle antud sinised iirised.

“Mu põrmust lilled õitsetad,” võin ma siis laulda selle koorijuhist naise üht armastatumat laulu.

Hingedeaeg – eriline, endassevaatamise ja samas meie suhetesse vaatamise aeg. Võimalus sukelduda pealispinnalt sügavamale. Näha olulist, jätta tühine. Novembrit võib seostada surmaga, mis näitab… elu tõeliselt. Tema kõiges. Tema äärmuslikus valus ja ilus.

Nii nagu lahkuminegi. Jumalagajätt. Mõtlesin selle mõiste üle sügavamalt – jumalagajätt. See on justkui seotud jätmisega ja samas võiks just sellest jätmisest saada uus kohtumine. Nii nagu peale pimedust saame kohtuda uue valgusega.

Hingedeajal mälestatakse lahkunud hingi, peamiselt sugulasi. Need sidemed on olulised, sest just veresugulussuhted annavad meile meie jõu…  või siis võtavad selle. Mu novembrilugemine on olnud Tiiu Bolzmanni “Perekonna varjatud seadused” kirjastuselt Väike Vanker.

Ja see on olnud põnev ning arusaamu avardav. Seni, kuni me ei tea, ei tunnista, ei paranda oma perekonna, suguvõsa asju, oleme me ikka jälle ühel hetkel lõhkise küna ees ning edasi ei saa. Me võime oma välise edukusega püüda ära petta teisi, ent kusagil tulevad takistused. Need on tihtilugu seotud perekonna energeetikaga, lahendamata lugudega. Tunnistamatusega. Me oleme seotud, heas ja halvas.

Kes vähegi tahab oma elu puhastada, peaksid ikka alustama oma perekonnaloost.

Kõik muud teraapiad, äraminemiseviisid meelele vahelduse või lohutuse pakkumiseks, võivad aidata korraks… ent me peaksime tegelikult julgema. Saama teadlikeks. Korrastama, parandama mustreid.

Ma usun, et Jumal suudab meid aidata just nii palju, kui me ise end aitame, tahame mõista. Öeldakse ka, et inimene näeb nii palju, kui ta teab. Aga ükskõik kui palju me ka koole ja elukoole ei läbiks, ei saa me päriselt teadlikeks, kui pole tõelist julgust, lõpuni minevat ausust.

Kuigi me sõprus sai kesta vaid viis aastat, sai see armas naine mulle nii lähedaseks just seepärast, et tema teadis sügavamalt, julges vaadata selle eluvalu kaevu ja tuua välja sellest kogu ilu. Sain kinnitust, et just nõnda peabki elama.

Ja meile antakse elus tõelisi kingitusi sellise julguse eest. Kroonitakse me loomingut, saadetakse kosutuseks hingesugulasi, kellega koos on vaikidagi hea. Vastuolulisel moel antakse neile julgetele, kel palju anda, ka palju kanda. Oskus on siis kanda seda kõike uhkusega, usaldusega, tänuga. Nii nagu tema oskas kanda oma kehva tervise ja üksilduse raskust. Rõõmuga. Tänuga.

Selle aasta hingedeaeg on olnud mulle väga imeline. Toonud mitmeid olulisi arusaamu. Vaatamata ebakindlale olukorrale otsustasin ma anda hingedepäeval kaks kontserti – teades, et saalid ei saa praegusel ajal olla täis, ometi need kontserdid olid nii erilised – vaiksed ja ausad, tõeliselt hinge kosutavad.

Ja ma jõudsin äratundmisele, et just selliseid mõtisklevaid kontserte tahan ka edaspidi anda – loomulikke ja koduseid. Mitte tingimata suurtes saalides, vastupidi. Intiimseid. Ja ka see, et olen jäänud lavale üksi, saatjaks klaver, on mulle olnud sel üksinduse eluperioodil sobiv. Mulle sobib üksindus, tunnen, et saan sügavama kontakti hingedega. Iseenda hingega esiteks, ja läbi selle täitumise on mul ka tõeliselt teistele anda. Olgu pealegi kuulajaid vähem kui iial varem, aga kui ma saan laulda just neid laule, mis mulle oma sõnumiga on olulised, pelgamata, kas need publikule meeldivad… ja need, kes on saalis, saavad liigutatud… siis on see ülim, mida muusikuna olen üldse saavutanud.

Kas teile meeldib november? Ma arvan, et küsin nüüd seda inimestelt, kellega lähemalt tutvun. Arvan teadvat, et nendega, kellele meeldib november, on mul nii mõndagi rääkida. Vaikida. Nautida tõe ilu ja valu. Rõõmustada!

“November on kõige ilusam kuu,” kirjutas mulle paar päeva tagasi üks tundlik hing.

Ma tahaksin teda lähemalt tundma õppida. Võiksin talle mõnel pimeduse tunnil lugeda näiteks Tõnu Õnnepalu luulet:

Ma räägin sulle pimeduse tunnil,
on katkendlik ja segane mu jutt.
Ma räägin mingil imelikul sunnil,
ei teagi, on see viimaks naer või nutt

ja ega tea, kes oled sina, armas,
või kas sa üldse enam kuulad mind,
või ammu magad, ninal vaibanarmas
ja laugudele heitnud unelind.

Seal, kust ma alustan, on pime,
ma õieti seal midagi ei näe.
On selge üks: me siia sündisime,
me aeg sai aluse, me öö ja päev.

Ja sealt sai alguse ka meie valu.
Need anti meile, aga mille jaoks?
Ma olen põgenenud ummisjalu,
ma olen tahtnud, et see ükskord kaoks.

See pole kadunud. Ma ikka olen
ja püüan sinult praegu küsida,
kas kusagil on olemas üks valem,
mis lubab valutuna elus püsida.

Sa naeratad, sa nagu miskit teaksid.
Või vaatad hoopis huvitavat und?
Mis asi on see, mis ma ükskord peaksin,
kui koidab pimeduse viimne tund?