Mart on tõsine Eesti mees. Käib tööl ja teeb mõnikord sporti. Sõpradega õlut juues kirub aeg-ajalt geisid. Tema jaoks on täiesti arusaamatu ja suisa vastik, et keegi mees eelistab naise lähedusele teist meest. Mõte kahest naisest koos on küll isegi nagu natuke intrigeeriv, aga siiski, mõte kahest mehest tekitab Mardis võõristust. Too võõristus paneb geisid nägema kui “neid teisi”, võõraid ja imelikke. Ega ta ühtegi geid ju tunne ka. Ei tahagi tunda.

Kui mõni sõber norib Marti, et tegelikult peaks talle geimehed meeldima, sest siis jääb heterote jaoks rohkem naisi vabaks, ühmab ta, et tal naine olemas ja ta tahab kaitsta lapsi halbade geimõjude eest. Kui ta pelgab, et tema vanemliku eeskuju ja väärtuskasvatuse mõju pole piisav, et tema lapsed heteroteks kasvaksid, siis olgu nii. Jumal temaga. Õnneks on meil vaba maa, arva, mida tahad, jaga seda oma naise ja sõpradega – kuniks ühe inimese arvamus teise inimese õigustest üle ei sõida, on ju kõik hästi.

Kui aga siseminister Mart Helme – kelle üks tähtsaim tööülesanne on tagada kõikide eestimaalaste turvalisus – leiab, et Eestis pole ruumi geidele, siis see on mõnevõrra teistsugune olukord. Siin ei ole ütlejaks keegi kodanik Mart oma sõprade seltsis, vaid Vabariigi Valitsuse liige, kes on täidesaatva võimu kandja.

Kui turvaliselt geid ja nende pereliikmed end praegu siseministri väljaütlemiste valguses Eestis tunnevad?

Psühholoog Beverly Engel ütleb raamatus “Elu ilma emotsionaalse vägivallata”, et emotsionaalne vägivald on igasugune mittefüüsiline käitumine, mille eesmärk on kontrollida, hirmutada, allutada, alandada, karistada või isoleerida teist inimest. Selleks, et kontrollida ja hirmutada, peab vägivallatsejal olema mingigi võim.

Kui see, mida praegu Mart Helme geide suhtes väljendab, pole emotsionaalne vägivald, siis mis see on? Neutraalsus, hoolimine, austamine, väärtustamine? No vabandust. See on pesuehtne tagakiusamine. Need inimesed tunnevad end kiusatuna. See on emotsionaalne vägivald just selle pärast, et Mart Helmel on võim ja sellega kaasnev mõju. Lisaks positsioonile valitsuses on ta suure grupi inimeste jaoks arvamusliider, tema järgi joonduvad tema poolehoidjad. Ja tema sõnade järgi otsustavad nii mitmedki inimesed välismaal, mis meelsusega need eestlased üldse on.

Siseminister leiab oma sõnade õigustuseks, et geid teevad homopropagandat. Milles seisneb see propaganda?

Kas tõesti nõuavad homoseksuaalid endale kohta heterote soojas voodis? Kas see propaganda ohustab kuidagi heterote turvalisust või kohta maailmas? Või ütleb see propaganda pigem, et “Me oleme ka olemas ja palun ärge tallake meie õigusi jalge alla”? LGBT ühingud ei ole homogeenne mass, kindlasti on nende seas ka radikaalsemaid suundumusi, kuid valdavalt püüdlevad nad selle poole, et saada samu õigusi, mis heteroseksuaalsetel inimestel.

Huvitav küll, me suudame ühiskonnana ära taluda, et meie seas on altkäemaksu andjaid ja võtjaid, mõrtsukaid, pedofiile ja muid kurikaelu, kes kindlasti ei tee Eesti elu paremaks. Meie seas on silmakirjalikke valetajaid, ahneid, kadedaid, rumalaid. Ent neil kõigil on õigus abielluda. Olla isegi parlamenti valitud.

Aga ühel ühiskonnagrupil, mille ainuke erinevus enamusest seisneb nende seksuaalses orientatsioonis, ei tohiks heterote mõistes olla õigust abielluda. Kui proovida vaadata seda geikogukonna mättalt, siis muidugi ajab see geid vihaseks ja nad teevad lärmi. Me kõik ju tahame seista oma õiguste eest. Iseasi, kui paljud julgevad oma õiguste eest häält teha.

Aga kuidas me oleme jõudnud selle olukorrani, kus siseminister ütleb 21. sajandil, et mingi grupp meie oma Eesti inimesi, kes teevad tööd, maksavad makse, armastavad laulupidusid ja seenemetsi, elavad kaasa kliimaprobleemidele ja valutavad südant linnupoegade pärast metsaraie aegu, ei ole lihtsalt oma seksuaalse orientatsiooni pärast siin teretulnud? Kas selle ühe parameetri tõttu, mis toimub magamistubade suletud uste taga, teevad nad tõesti Eesti elu halvemaks ja ohustavad me lapsi?

Kas järgmiseks arvame, et üle kahe meetri pikad mehed, kes oma lühikestes ja jässakates sookaaslastes võivad alaväärsust tekitada, võiksid joosta Hollandisse, sest pikkadesse meestesse suhtutakse seal paremini? Või peaks punapäiseid naisterahvaid hoidma koolist eemal, sest nad seisavad nagunii ohtlikult lähedal nõiaametile?

Kui poleks Tove Janssoni, poleks Muumitrolli; kui poleks Pjotr Tšaikovskit, poleks “Luikede järve”; kui poleks Freddie Mercuryt, poleks Queeni; kui poleks Alan Turingit, oleks võinud teine maailmasõda lõppeda liitlaste jaoks teisiti. Kõik need inimesed on olnud geid, kelle kallal on teised inimesed emotsionaalselt vägivallatsenud, neid on ahistatud, alandatud, häbistatud, hirmutatud. Neid on püütud kontrollida, allutada ühiskonna normile. Ent nad pole saanud midagi parata oma seksuaalse sättumuse osas.

Valitsuse karistamatuse tunne süveneb

Emotsionaalse vägivalla üks komponent on, et vägivallatseja saadab pidevat sõnumit, et ohvril on midagi viga, et ta on vale. Kas see pole just täpselt see, mis praegu toimub? Siseminister leiab, et on igati õigustatud olla ebasõbralik ja ebaviisakas ühe kogukonna suhtes, sest nad on ju valed! Nii valed, et jooksku Rootsi ära. Või jooksku Rootsis, nagu kiusaja poolehoidjad meediat valetõlkes süüdistades väidavad. (Aga kuidas sa seal Rootsis ikka jooksed, enne kui sa pole sinna ära jooksnud?)

Füüsilise vägivalla tagajärjel jääb reaalne haav või sinikas. Emotsionaalne vägivald on mõnes mõttes isegi hullem kui füüsiline. Verevalumit ei jää, aga haav võib olla sügavam. Füüsilise löögi puhul on asi selge – löök on löök. Emotsionaalse vägivalla puhul juhtub pahatihti nii, et vägivallatseja ütleb, et ohver sai ta sõnumist valesti aru. Oskusliku manipuleerimise abil püüab ta ohvrile selgeks teha, et ohver ise provotseerib end kiusama, tema on aga hooliv ja puhas kui prillikivi. Võib-olla ta möönab, et ta keelekasutus on pisut reljeefne ja emotsionaalne, aga et ta kedagi solvanud on, see on küll väljamõeldis.

Praegu on kadumas (või on juba kadunud?) paljude eestimaalaste usaldus lugupidava suhtlemiskultuuri suhtes, sest tekkimas on (või on juba tekkinud?) karistamatuse sündroom – ütle nii halvasti, kui tahad, midagi ei juhtu. Veelgi hullem – selline hoiak ja kõnepruuk ongi äkki uus norm! Ja kui see on norm riigivõimu kõrgeimas täidesaatvas organis, mis eeskuju see tavakodanikele annab?

Häbi on üks komponent meie sisemisest keerulisest moraalikompassist, mis aitab meil väärikalt ja eetiliselt käituda.

Jah, muidugi, me kõik vassime mingil määral: kes räägib midagi ilusamaks, kes vähendab koledat asja, kes varjab seda, mis halvasti. Aga alati on kuskil mingi piir, millest üle me ei lähe, sest siis me ei tundu endale enam moraalsete ja kenade inimestena. See piir on muidugi igal inimesel väga erinevas kohas – psühhopaat valetab, solvab ja varastab, nii et tal silm ka ei pilgu. Tal savi sellest, et tema tegude tagajärjed teevad kellelegi haiget. Normaalsel inimesel aga tuleb see piir kuskil ette. See kompass aitab meid ennast reguleerida, aga see kompassiosuti võbeleb ka teiste inimeste peale, eriti nende puhul, kellega tunneme end mingis koosluses seotud olevat.

Minul on häbi, et minu armastatud riigi valitsusliige emotsionaalselt vägivallatseb mõningate oma kodanike peal (seda on juhtunud ju juba korduvalt ka varem). Mulle näib, et oleme viimasel ajal kõik tuimemaks muutunud, kuna ühe erakonna retoorikas kasutatakse sageli emotsionaalselt vägivaldseid väljendeid ja võtteid. Eks meil igaühel ole oma piir: kellele see meeldib, kes kehitab õlgu, kes saab pihta.

Vägivald vajab kaht osapoolt: vägivallatsejat ja ohvrit. Ja sageli ka publikut, kelle poolehoiu püüdmiseks vägivallatseja sageli tegutseb. Kui vägivallatseja ümber on toetajaid või imetlejaid, saab vägivallatseja sellest vaid tuult tiibadesse. Kui on neid, kes ütlevad, et ministeeriumis pead püsima poliitkorrektne, aga tule tagasi Riigikokku (mis on Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi seadusandliku võimu kandja), küll seal saame jälle möllata, ei tunne ta mingit vajadust muutuda. Karistamatuse tunne süveneb, nartsissistlik rõõm endale emotsionaalsete, teisi halvustavate ütlemiste lubamisest kasvab.

Sellest, mis vägivallatseja ümber toimub, sõltub palju. Kui klassis üks suur poiss teisi solvab, mõnitab ja kiusab ning tema õpetaja kostab vanematele kui varakristlik märter, et kius on kole ning nii teha pole hea, aga vagadele sõnadele ei järgne ühtegi tegu, siis kontrollib see suur poiss õpetajat, mitte õpetaja poissi. Õpetaja kardab poissi, õpetaja kardab konflikti. Poiss ei karda ei õpetajat ega konflikti. Kui see õpetaja aga pärast üldsusele vabandamist suure poisiga edasi semutseb ega hooligi teistest lastest, siis pole vale öelda, et ka see õpetaja on teiste suhtes emotsionaalselt vägivaldne. Ta oma nahk on olulisem kui klassi õhkkond ja kooli maine.

Mõni aeg tagasi oli kombeks kiruda vabakasvatust, mis tõi kaasa kontserdisaalides ja teatrites lärmavad jõmpsikad, kes võisid elamuse poole saali jaoks ära rikkuda. Lapsi selles olukorras süüdistada ei oleks vast mõtet – nemad tegutsevad oma oskuste ja soovide piires. Mõistagi lasub vastutus vanematel, kes lapse sellesse keskkonda toonud on. Mõned neist mõistavad oma vastutust ja lähevad ebaloomulikku olukorda toodud lapsega ruumist teisi segamast välja. Teised aga naeratavad häbelikult etteheitvate pilkude suunas, sosistavad vabandusi ja ütlevad, et küll laps areneb. Ei taha ju soojast toolist kuidagi tõusta. Etendus aga läheb väga paljude jaoks allamäge.

Alati võib loota, et vägivallatseja ennast parandab. Kuid lootus ilma põhjuseta on enamasti enda ja teiste narrimine. Muutuseks on vaja motivatsiooni. Aga kust see motivatsioon tuleb, kui vägivallatseja lähim ümbruskond vägivalda talub, selle heaks kiidab? Või siis halvimal juhul noomib, kuid noomib nii vaikselt, et seda vägivallatseja enda fänniklubi kisakoori alt kuulda ei ole.