Katrin Saali Saul: lepime ära

Lepituskatsed on suhetemaailmas sama oluline tegevus, kui matkal soki seest liiva eemaldamine. | Foto: Unsplash

Tülid ei ole suhtele ohtlikud. Kõik paarid jõuavad kunagi mingis küsimuses lahkarvamusteni ja enamik paare tülitseb. See on loomulik. Ohtlikuks võib saada see, mis juhtub pärast tüli. 

Suhe lõpeb enamasti mitte tülitsemise, vaid hoopis vastastikuse kiindumuse ja huvi kadumise pärast. Tülidejärgne pikaajalises solvumises, andestamatuses ja leppimatuses vindumine närib suhet kui rooste metalli.

Ka pisike asi võib mõnikord hõõruda keha verele. Vaid paar liivatera soki sees võib mõningase käimise tagajärjel tekitada jalale valusa villi. Tüli on nagu liivatera. Kui seda mitte minema pühkida, võib too liivaterale sarnaselt nühkida hinge verele.

Nagu öeldud, kõigil paaridel on lahkarvamused, enamus neist tülitseb. Sugugi aga mitte kõik ei kasuta lepituskatseid. Ameerika psühholoog John Gottmann ütleb, et lepituskatsete efektiivsusest sõltub, kas suhe taastub endisele emotsionaalselt heale tasemele või hakkab allakäigu spiraali mööda tasahilju vastastikust usaldust kaotama ning paar võõrandub. 

Lepituskatsed on suhetemaailmas sama oluline tegevus, kui matkal soki seest liiva eemaldamine.

Ilmselt teame kõik kedagi, kes ütleks, et kui neil on tüli, siis nad ei räägi sellest, aja jooksul tüli unub ja elu läheb edasi. Küsimus on nüüd, et kuidas läheb. Kui paar/või üks paarilistest võtab ette lepituskatse, siis emotsionaalne side tõepoolest taastub. Juhtub sedagi, et mõnikord justkui lepitakse ära, ehk siis nõustutakse, et ärme enam vaidle ja elame edasi, aga olukorda selgeks ei klaarida ja asja ära ei lahendata ning okas jääb hinge või liivatera kinga sisse. Ja millalgi, tavaliselt palju aega hiljem, lahvatab see kui tuha all peituv leek: „aga mäletad, jõulude ajal sa ütlesid, et…!“

Kuidas ära leppida?

Millised lepituskatsed siis on? Millest alustada?

  • Üks palub lihtsalt vabandust ja ütlebki, et lepime ära.
  • Teine nõustub partneriga – nõustub, et partneril võib ka õigus olla, kui asja partneri mätta otsast vaadata. Mööngem, see on tohutu oskus, oma mättalt alla tulla ja proovida teise mättalt elule vaadata.
  • Kolmas peatab tüliratta kuulamise ja siira uuriva küsimusega: „Selgita palun rohkem oma seisukohta!“  Ja küsib: „Räägi, kuidas sa minust aru said?“
  • Neljas lahendab pinge sellega, et viskab natuke nalja. Siin aga kindlasti hoiatus – kui nali on alandav, kriitiline või halvustav, siis lisab nali vaid õli tulle.
  • Viies kallistab lepituseks.
  • Kuues annab lubaduse, et on järgmine kord hoolsam, tähelepanelikum, mõistvam.
  • Seitsmes võtab vastutuse oma panuse eest, mille ta tülli kandis. Ta palub selle eest vabandust: „Anna andeks, ma tõesti hilinesin, ma ei mõelnud selle peale, kuidas see sulle mõjub!“
  • Kaheksas toob lilli (see kaheksas toimib üldiselt ainult naiste peal, mehele lillede kinkimine nüüd küll tüli ei lõpeta. Mitte et see naiste puhul alati lõpetaks, aga üldiselt proovida tasub).
  • Üheksas uurib partnerilt seda, mida too vajab, et maha rahuneda, leppida ja edasi minna. „Mida sa vajad, et me võiksime selle teema rahule jätta?“
  • Kümnes paar vahetab teemat – et ajud saaksid maha rahuneda. Nad oskavad teha kokkuleppe, et pöördume tüli juurde tagasi, kui oleme maha rahunenud.

Lepituskatse on seda efektiivsem, mida varem see välja käiakse. Need alandavad mõlema osapoole stressi ja leevendavad suhtes kerkinud pinget.

Paarilised, kes usaldavad seda, et nad on koos heas ja halvas, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses, teevad palju meelsamini leppimiskatseid, kui need, kes ei usalda teineteist ja kes pole teineteisele pühendunud. Kõrge usaldusega paarid teevad sel hetkel, kui üks näeb, et teine on plahvatuse äärel ja tema stress laes, tavaliselt mingigi katse oma suhet päästa. Isegi kui nad (või vähemalt üks kahest, kes ei ole endast nii väljas), ei mõtle sel hetkel välja midagi konstruktiivset, suudavad nad olukorda vähemalt nii palju juhtida, et nad ei tee midagi väga destruktiivset – st ei kasuta vägivalda või ei purusta seda suhet.

Tülitsemise ajal käivitub inimese sees fenomen, mida psühholoogid kutsuvad emotsionaalseks üleujutuseks. Pulss on kiire, süda lööb. See emotsionaalne üleujutus teeb ratsionaalse mõtlemise keeruliseks, et mitte öelda võimatuks. Tahaks kas rünnata või põgeneda. Või siis vähemalt surnutki teeselda. Huumorimeel hajub ja ühes huumorimeelega haihtub ka võime partnerit kuulata, tema emotsioone mõista ja probleeme konstruktiivselt lahendada. Me kehalised reaktsioonid on korraliku tüli hetkel umbes samad kui ürginimesel mõõkhambulist tiigrit kohates. Sügav instinktiivne tunnetus meie sees reageerib ürginimese käitumisega ega saa aru, et me pole silmitsi mõõkhambulise tiigriga vaid oma partneriga, kes meile oma vaatenurka tutvustab.

Kahjuks sellel üleujutuse hetkel pole inimesed eriti võimelised võtma vastu partneri lepituskatset. Nad pole mõnikord isegi võimelised märkamagi, et partner püüab leppida või olukorda maha rahustada.

Kui partnerid ei oska end häälestada üksteise lainepikkusele, kui nad ei suuda mõista, mis teise sees parasjagu toimub ja/või kui neil on sel hetkel ükskõik, mis partneri sees toimub, siis kipuvad sellised inimesed käituma väga destruktiivselt. Halval juhul lähevad käiku rusikad, aga eks me kõik teame, et sõna võib olla saablist teravam ja lausega saab lajatada kõvemini kui mistahes löögiriistaga. 

Pereterapeudid pole selgeltnägijad, aga just selle pealt – kas ja milliseid leppimiskatseid paarilised teevad pärast tülitsemist ning kas ja kuidas neid leppimiskatseid vastu võetakse, saame me ennustada paari tulevikku – kokku või lahku. Kui lepituskatsed nurjuvad või neid ei üritatagi teha, kui suhtluses annavad tooni pidev kriitika ja põlgus, kui partnerid pole vastastikku avatud, lahked ja sõbralikud ja kui tüli lõppeb üksteise pikaajalise ignoreerimisega, siis jah – me ei vaja kristallkuuli, kohvipaksu ega taro kaarte, et ennustada suhte madalseisu.

Inimeste suhtlemislaadi saab üldiselt kirjeldada kolmel moel:

  1. sõbralik
  2. neutraalne
  3. ebasõbralik

Kes meist ei oskaks sõbralik olla, kui elu on lill? Hoopis huvitavamaks muutub aga küsimus, milline on sulle omane suhtluslaad, kui oled oma partneriga erineval arvamusel? Kas sa jääd kenaks ja sõbralikuks, muutud neutraalseks ja viisakaks või lähed vastikuks ja ründavaks. Aga milline on su partneri stiil?

Uuringud näitavad, et õnnelikud paarid, kes on vanuses 45 kuni 60, suudavad 65% ajast, mil nad tülitsevad, jääda neutraalsesse meeleollu.

Kümme aastat hiljem suutsid nad neutraalsesse meeleollu jääda juba 70% oma tülidest. Nad ei lähe ülemäära emotsionaalseks. Nii et vananedes inimesed vist siiski midagi õpivad. Noored kipuvad olema rohkem emotsionaalsed ja reaktiivsed. Mida neilt õnnelikelt paaridelt siis õppida? Ei pea alati olema kena, aga neutraalseks jäämine, mitte põlema minemine, päästab suhted.

Õnnetud paarid seevastu räägivad, et neutraalsusest on nad sama kaugel kui Maa Merkuurist. Nad süttivad nagu kuivad õlekubud ja tülileek lahvatab. Mitte, et see neile paaridele meeldiks, et nad vastikuks muutuvad. Oh ei, nad kannatavad selle all väga, aga nad ei oska sellest välja tulla. Ja sel hetkel, kui nad on emotsionaalselt üleujutatud, ei tee nad kahjuks ei ise ega võta ka vastu lepituskatseid.  Vähemalt üks partner on oma emotsioonist nii üle ujutatud, et adrenaliin teeb kehas möllu ja külvab hävingut.

Kuidas Sinul, hea lugeja, oma suhtes lepituskatsetega lood on? Kas te võtate leppimiseks midagi ette? Mida? Millised on sinupoolsed lepituskäitumised? Aga sinu partneri? 

Kuula lisaks: Peresaade. Leppimine. Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (28)