Katrin Saali Saul: õnnelikuks kannatades?

Kui salgad vajaduse või matad unistuse, paned varsti pähe kannatuse okkalise krooni. | Foto: Unsplash.com

Tammsaare paneb Põrgupõhja Jürka suhu sõnad, et kannatused, ohvri­meelsus, enesesalgamine ja vaev teevad õndsaks.

Raskused on elus muidugi vältimatud. Vältimatu on ka psühholoogiline valu, mis ebaõnne ja hädadega kaasneb. Valud ja raskused on mingis mõtted head. Nad annavad võimaluse enesearenguks ja targemaks saamiseks. Õpetavad empaatiat teiste inimeste suhtes ja probleemide lahendamist. Aga kui raskused ja probleemid kestavad liiga kaua, toob see sageli endaga kaasa kannatusi.

Kannataja näeb maailma sageli mustvalgena ning hirmutav olukord tundub tihti väljapääsmatu. Ent ometigi on peaaegu igast olukorrast väljapääs. Selleks tuleb teha otsustav valik. Valimata jätmise või valiku edasilükkamise korral astub/jääb inimese ellu pikaajaline kannatus. Valida on kolme variandi vahel:

  1. Olukorda muuta;
  2. Olukorrast ära minna, kui olukorda muuta ei saa;
  3. Muuta iseennast ja oma suhtumist.

Variant 1: muuda olukorda

See nõuab nutikust. Inimesed, kes on jänni jäänud, ei oska sageli enam olukorda muuta. Tihti vajab inimene olukorra muutmiseks välist abi, et mõista, mida saab teha teisiti. Sageli tuleb selleks välja kuulutada revolutsiooniline situatsioon – anda teada, et kui üks enam ei taha endistviisi jätkata, siis teine enam ei saa endistviisi jätkata. Ehk siis – olukorra muutmine nõuab julgust oma tõega välja tulla.

Me peame teada andma, kui mingi olukord on läinud meie jaoks üle piiri, kui enam pole hea olla.

Meile olulised inimesed ei pruugi sellest, et mingi olukord põhjustab meile kannatust, isegi teadlikud olla.

Variant 2: lahkumine

On olukordi, kus lahkumine on ainus viis vältida kannatust. Mõni olukord või suhe on nii laastav, et sinna jäämine on mõttetu või ruineeriv. Ahistavast keskkonnast lahkumine võib olla tervendav, ehkki muutus võib esialgu tunduda maailma kokkuvarisemisena ja näib, et kannatus esialgu ei vähene, vaid isegi suureneb.

Mõnikord on inimeste elustiilid ja väärtushinnangud tõesti nii erinevad, et ongi mõistlikum lootusetust olukorrast ära minna. Mõnikord on targem lahku minna, mitte lõpmatuseni loota, et teine muutub. Sellises lootusetus lootmises on mitmedki kaotanud oma elujõu ja rõõmsameelsuse. Ükski suhe ei peaks inimest viima sellisesse meeleheite seisundisse, et ta kaotab oma rõõmsa meele.

Mida iseseisvam (nii emotsionaalselt kui materiaalselt) inimene on, seda kergem on tal lahkumisotsust muidugi vastu võtta. Nii ebarahuldavast paari- kui töösuhtest sirgeselgselt lahkumine on palju lihtsam, kui su pangakontol on selleks toetavad vahendid ja kuskil läheduses mõni toetav sõbralik hing, kes sind julgustab.

Variant 3: muuda enda suhtumist

Kui olukorrast pole võimalik lahkuda ja olukorda muuta ei saa/oska, jääb üle muuta suhtumist. Muuta oma vaatenurka ja mõtteid, võib-olla põhimõtteidki.

Tihti vajab kolmas punkt kõrvalseisja kainet pilku, et näha kõiki võimalikke alternatiive, kuidas võiks antud olukorras mõelda, et sellest sillutuks tee paremuse poole. Pereteraapia ütleb, et muutus ühes inimeses toob kaasa muutuse kogu süsteemis. See pole sugugi harv juhtum, kus muutus ühe inimese sisemaailmas ja suhtumises toob kaasa olukorra muutumise.

Mõned inimesed kurdavad sageli meie sügistalve heitliku ja sombuse ilma üle. Inimene ilma ei muuda. Jääbki kaks varianti – hakata kliimapagulaseks või kui seda mingil põhjusel teha pole tahtmist või võimalust, siis tuleb muuta oma suhtumist. Sõbruneda ilmaga. Metsas ja mere ääres tundub ilm tavaliselt palju mõnusam, kui seda toaaknast kahtlustavalt vaadates.

Ja kes õue ikkagi ei kipu – see peaks investeerima soojadesse riietesse, mõnusasse pleedi, panema küünlad või kamina põlema, tegema endale kuuma joogi ja tegelema turgutavate tubaste tegemistega.

Suhtumise muutmist hõlbustab see, kui inimene oskab keskenduda sellele, mis tal selles olukorras või suhtes väärtuslikku on, mitte ei fokusseeri sellele, mis tal selles olukorras puudu on.

Seda varianti soodustab kannatliku meele olemasolu.

Ühest küljest on just viimane valik – oma suhtumise muutmine – kõige raskem, kui inimene ei tee muutust oma mõtlemises ja maailmatajus.

Mõnikord on kõik kolm valikut võimalikud, mõnikord vaid üks. Mõnikord tundub, et ükski variant ei sobi. Enamasti on valik raske, ent ühe peab valima. Ka siis, kui esmapilgul tunduvad kõik valikud võimatud. Peab valima – sest neljas variant on pikaajaline kannatus. Ja kannatus närtsitab, õgib elurõõmu nagu koi villast kampsunit.

Jah, valu tuleb sageli läbi elada ka siis, kui valid mõne kolmest valikust. Ent lootus säilib, et valu on lühiajaline ja pikas perspektiivis terendab muutus.

Kuidas neid kolme põhimõtet paarisuhtes rakendada?

Kui märkad, et elurõõm hakkab kaduma, kui kurdad kas kellelgi teisele või kaebad oma peas oma raske saatuse üle, kui on tunne, et sulle ei meeldi su elu, siis püüa kõigepealt mõelda, mida saaks antud olukorras muuta. Ilmselt on aeg üheks sisukaks arenguvestluseks iseenda ja/või probleemi osaks oleva inimesega – kuidas meil läheb, kuidas me mõlemad oma suhtes end tunneme?  Abistavaks küsimuseks saab: „Mida ma vajan, et ma tunneksin end paremini?“

Oleks minu teha, teeks ma igale inimesele ja igale paarile vähemalt korra aastas sellise arenguvestluse kohustuslikuks, mille käigus endale, oma vajadusele ja unistustele otsa vaadata.

Teineteise unistuste austamine on üks paarisuhte edu võtmetest. Partnerid peaks suutma omavahel arutada, kuidas mõlema soovid, unistused ja nägemused sellest, kuhu suunas nad oma elu tüürivad, nende ellu mahuksid. Mõlemal partneril on õigus oma vajadustele ja unistustele.

Kui me ei julge oma partnerile avada oma vajadusi ja unistusi ning need enda sisse alla surume, tõusevad me mahasurutud või -salatud vajadused ja unistused mingil teisel hetkel alul rahulolematusena, siis ärritusena ja lõpuks konfliktina.

Lühidalt öeldes – kui salgad vajaduse või matad unistuse, paned varsti pähe kannatuse okkalise krooni.

Kui me anname endast ja oma unistustest teada, aga partner ei austa neid, ei taha neist midagi teada või veel hullem – naeruvääristab me vajadusi ja unistusi, ootavad suhet peagi karid. Iga unistus on omamoodi ilus ja õiglane. Ükski unistus  pole suhtele halb. Heas suhtes on partnerid teadlikud üksteise vajadustest ja unistustest ning nad aitavad vastastikku teineteisel oma vajadusi ja unistusi ellu viia.

Kuidas sina kipud käituma, kui elu just kõige meeldivam pole? Kas surud hambad kokku ja kannatad? Selle hind võib olla kallis – kaotatud elurõõm. Või teed ühe kolmest valikust, muutes olukorra endale sobivaks, lahkud või muudad oma suhtumist?

Mina ei usu pikaajalise kannatuse õnnistavasse toimesse. Pikaajaline kannatus kurnab, närtsitab, teeb tigedaks ja kibedaks, mitte õndsaks. Igasugune kannatus, mida saab vältida, on kurjast.

Samal teemal: Vikerraadio Peresaade, saatejuht Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (22)