Orkestridirigendid seisavad oma töös silmitsi ühe suurima juhtimisväljakutsega: nad peavad saavutama täiusliku harmoonia ilma sõnu kasutamata. Selles ettekandes tutvustab iisraeli dirigent ja ärikonsultant Itay Talgam kaasahaaravalt kuut 20. sajandi silmapaistvamat dirigenti ja nende dirigeerimisstiili omapärasid, millest võiks õppida ja oma järeldused teha iga juht mistahes valdkonnas.

Mõtteid kõnest:

• Viini Filharmoonia orkestrandid mängivad imeilusasti. Nad isegi ei vaata dirigenti. Publik plaksutab ning võtab samuti muusika tegemisest osa. Ja mida teeb dirigent? Ta on õnnelik. Sageli, kui seda tippjuhtidele näitan, saavad nad pahaseks: “Sa tuled tööle. Kuidas sa saad õnnelik olla?” Minu arvates ei tulene selle dirigendi õnnelikkus mitte ainult tema enda loost ja sellest, et ta muusikat naudib. Vaid nauditav on see, et samal ajal kõlavad ka teiste inimeste lood.
• Siin saavad kokku orkestri kui professionaalse koosseisu lugu ja publiku kui kogukonna lugu. Siin on ka iga orkestrandi ja pealtvaataja isiklik lugu. Ja lisaks veel muud peidus olevad lood. Nende inimeste lood, kes ehitasid selle imeilusa kontserdimaja. Ja kes tegid kõik need kaunid Stradivari ja Amati instrumendid. Kõik need lood kõlavad koos ühel ajal. Ja see teebki elava muusika kontserdist tõelise elamuse. Sel põhjusel minnaksegi kodust välja.
• Aga mida teeb Riccardo Muti? Ta annab küll väga selgeid juhiseid, aga väljendab selgelt sedagi, et kui sa ei tee, mida mina käsin, järgneb karistus. Kas see töötab? Jah, töötab – aga teatud piirini. Mis Mutiga juhtus? Kolm aastat tagasi sai ta 700 La Scala muusiku allkirjaga kirja, kus öeldi: “Te olete suurepärane dirigent. Me ei soovi teiega töötada. Palun astuge tagasi…. Miks? Sest te ei lase meil areneda. Te kasutate meid kui instrumente, mitte kui partnereid.” Ta pidi lahkuma.
• Richard Straussi idee on lasta asjadel ise juhtuda. Mitte sekkuda. Ta ei pööra isegi noodilehte. Siin on kaks võimalust: ta on kas seniilne ega mäleta iseenda kirjutatud muusikat või ta edastab orkestrile väga tugeva sõnumi: “Te peate mängima noodist. See pole minu lugu. See pole teie lugu. Oluline on kirjutatud muusika esitamine, mitte interpretatsioon.” Interpretatsioon on esineja tõeline lugu. Aga ei, tema seda ei taha.
• Saksa orkester vaatab Karajani. Ja siis vaatavad orkestrandid üksteist küsival pilgul: “Kas te saate aru, mis ta tahab?” Siis vaatavad orkestrandid uuesti pingsalt üksteise poole, ja pillirühmade esimängijad juhivad kogu ansambli mängu. Kui Karajanilt selle kohta küsiti, vastas ta: “Suurim kahju, mis ma orkestrile teha saan, on anda neile selgeid juhiseid. See takistaks ansamblil üksteist kuulamast, aga see on orkestri puhul vajalik.” Tõeline muusika eksisteerib vaid Karajani peas. Ja orkester peab arvama, mis tal mõttes on. Seega on orkester suure pinge all, dirigent ei anna juhiseid, aga orkester peab aimama, mida dirigent soovib. See on üks iseäralik, väga spirituaalne, aga siiski väga tugev kontrollimise viis.
• Aga kuidas saab koostöö toimida, kui dirigent ei anna juhiseid? See on nagu sõit Ameerika mägedel. Sa ei saa mingeid juhiseid, aga protsessi erinevad jõud hoiavad sind siiski rajal. Seda Carlos Kleiber teebki. Muidugi pole need Ameerika mäed füüsiliselt olemas, need eksisteerivad vaid pillimängijate peas. Ja see teebki neist partnerid. Plaan on kõigil peas olemas. Sa tead, mida teha, isegi kui Kleiber dirigendina sind ei juhata. Sinust saab partner, kes muusikaga ehitab neid Ameerika mägesid, millel sa parasjagu ka ise sõidad. See on mängijatele väga paeluv. Neil on küll pärast sõitu vaja paar nädalat sanatooriumis puhata – aga see on parim viis muusikat teha.
• Kleiber ei loo mitte ainult protsessi, vaid ta loob ka tingimused maailma jaoks, kus see protsess aset leiab. Oboemängija on täiesti autonoomne ning seega ka õnnelik ja uhke oma töö üle. Ja samas ka loov. Kleiber kontrollib asja täiesti teisel tasemel. Kontroll ei ole ühe võit ja teise kaotus. On üks kontroll ja on teine kontroll. Ja kui see kõik partnerluses kokku panna, sünnib suurepärane muusika.
• Lenny Bernstein alustas alati mõttest. Kui muusika mõte on valu, sa mängid valusat muusikat, siis on näha, kuidas Lenny kannatab. See muusika peegeldub tema näos. Dirigendikepp ta käes jääb täiesti kõrvale. Nüüd on mängija ülesanne jutustada lugu. Sinust saab jutustaja, keda kogu kogukond kuulab. Ja Bernstein võimaldab just seda. Kas pole imeline?