Martin Pent: energia… ei, kiusu jäävuse seadus. Kooliõpetaja kolumn

Foto: Shutterstock.

Üks mu kõige kestvamaid mälestusi oma esimestest õpetaja-aastatest puudutas üht põhikooli klassi ja seal õppinud neiut. Nad polnud kaugeltki mingisugused inglikesed ja erinevalt paljudest klassikaaslastest polnud kõnealusel tüdrukul tol hetkel ette näidata ei kaubanduslikku välimust ega ka ülearu suuri vaimuandeid eelneva korvamiseks. Mis jäi klassil puudu õpihuvis, see tehti kuhjaga tasa üleannetuste ja nõelteravate sõnadega ning mulle tundus algul, et see tüdruk on kõige stereotüüpsem koolikiusamise ohver. Seda enam ei jõudnud ma ära imestada, kui selgus, et tegemist oli hoopis klassi ühe positiivse liidriga.

See mõjus mulle niivõrd harjumatult eelkõige selle taustal, millisena mäletasin oma kooliaega, olles teismeline varastel nullindatel. Iga kord, kui ma selle kõnealuse tüdruku mõtteeksperimendi raames ajas viisteist aastat tagasi viisin ja enda klassi tõstsin, oli katse lõppresultaadiks midagi alates leebemat sorti vaimsest terrorist kuni tema peaaegu et elusast peast nahka pistmiseni viisil, nagu vaid teismelised seda suudavad. Samas, aastaid hiljem oleks seda siiralt kahetsetud. Ja kes olen mina ütlemaks, et ma ise sealjuures tingimata mõni pühak oleksin olnud.

Nähtu pani aga juba tollal mõtlema, et järsku on see tõend millegi enama kohta.

Võib-olla ongi koolikiusamist objektiivselt vähemaks jäänud, võib-olla ongi noori juba rohujuure tasandil suudetud oma impulsiivset kurjust paremini taltsutama õpetada. Võib-olla on kius tervikuna langustrendis? Tollest samast kõurikute klassist leidsin teisigi vihjeid selle argumendi kasuks, vähemalt enda arvates. See kangastus viisis, kuidas poisid eesotsas oma vaimselt veel ebaküpse, kuid loomajõuga liidriga käitusid pisikese, tagasihoidliku uustulnukaga. Temast küll distantseeruti ja omaks teda ei võetud, kuid tema kallal ei hakatud ka peaaegu kunagi tõsiselt võtma, justkui oleks mingi nähtamatu käsi takistanud tohutu jõuvahekorra erinevuse vallandumist.

Aga nii kiusu kui ka inimestega üldisemalt on asjalood sageli mõistetamatud ja keerulised, mistõttu liialt rutakate järeldusteni tormata ei maksa.

Ka psühhiaatriakliinikutest laekub muljeid oma tööst koolinoortega. Need näited mõjuvad kui mitte õõvastavalt, siis vähemalt kainestavalt. Ja olles need ära kuulanud, näikse kõik plussid ja miinused jälle enam-vähem võrdselt üksteist maha taandavat – kui ka ühes, teises või kolmandas paigas on aeganõudva töö tulemusel viidud läbi koolitusi, tõstetud teadlikkust ning kiusamist vähendatud, pistab kurat hoopis neljandas kohas oma pea välja ja veel nii, et kooli- ja küberkiusamine kellegi vaimselt peaaegu invaliidistab, enne kui ta kliinikusse sisse kirjutatakse.

Kogu kiusust, mis inimesi aegade algusest saatnud on, moodustab koolis toimuv siiski vaid ühe osa.

See omakorda võib avalduda ka muudes vormides kui vaid õpilaste omavaheline sekeldamine. Olen ka mina õpetajana olnud kiusaja, vähemalt kui uskuda üht ema, kes selle mulle mõni aasta tagasi kord ühes tulises vestluses selgeks tegi. Surmkindlalt pole ma ainus omataoline. Ent kui kiusaval õpetajal tuleb varem või hiljem vastutada kooli kodukorra ja seaduse ees, siis ümberpööratud olukorras on mänguruumi hoopis rohkem.

Mäletan veel senini endise kolleegi, kogenud naispedagoogi kogemusi ühe teismelise noormehega, kes, kui tuju tuli, võis enda ja aatekaaslastest sõprade lõbustamiseks kostitada õpetajat tunni ajal selliste roppustega, mis leebemal juhul viiksid inimese korraks rivist välja, halvemal juhul aga paneksid kiirkorras ametit vahetama. Kuna poiss juba kord tavaklassi määratud oli ja kõikvõimalikud vestlused ning kokkulepped kui kõige “mõjusamad” meetmed end juba ammu ammendanud olid, siis ei jäänudki õpetajal üle muud, kui teda lihtsalt ignoreerida. Ja seda tegi ta meisterlikult, nii et ka kõige ilgemad pilked jõuetult nagu vastu teraskilpi lendasid ja maha pudenesid. See õpetaja oli nii sitke, et ei lasknud karvavõrdki oma meeleolu sellest kõigest mõjutada. Kuid olgu ka öeldud, et nähes sedasama noormeest juhuslikult ühistranspordis – üksi, ilma sõpradeta –, olin tunnistajaks, kuidas ta viisakalt ja sõna lausumata endast vanematele istekoha loovutas…

Kes küll saaks lõpuni inimestest aru. Suurimad kiusajad võivad korda saata suuri heategusid ja vastupidi. Üllatav ongi just inimeste leppimatus mõttega, et teatud annus kurjust on end sisse istutanud igaühe sisse, mitte vaid valitud pahalastesse. Meenuvad need, kes Anders Behring Breiviki veretööde järel ahhetasid: “Kuidas saab aastal 2011 midagi sellist juhtuda?” Miks siis ei saa? Nüüd on peaaegu kümme aastat möödunud ja palun väga, kuriteod pole maailmast otsa lõppenud. Nagu ka kius mitte ja niisamuti ka koolikius.

Üha suurenev hulk inimesi andub miskipärast hoopis illusioonile, nagu oleks kiusamine peaaegu et lõpetatud peatükk või mõni tülikas ja napilt hinge vaakuv nähtus möödanikust, millele tuleb veel vaid surmahoop anda. Ometi on tegemist igivana küsimusega heast ja kurjast, mille lahendamisega jäävad kõik inimesed tegelema igavesest ajast igavesti.

Martin Pent

Martin Pent

Martin Pent on loodusainete õpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis. Loe artikleid (4)