Oktoober toob disko nostalgiat ja sooja melanhooliat koos psühhedeelse, maailmamuusika-hõngulise roadtrip‘iga New Orleansist Austraaliasse. Külalisena avab endale olulist helielamust melomaan ja muusikakommunikatsiooni meister Ingrid Kohtla.

Uut muusikat

Johanna soovitab: slowthai ft. James Blake & Mount Kimbie – “feel away”

slowthai nimi (mida tulebki väikese algustähega kirjutada) hakkas kõrva eelmisel aastal kui UK grime’i uue laine üks märkimisväärsematest tulijatest. Tema toores, kohati räige energia ja tabavad, ühiskonnakriitilised sõnumid teenisid talle prestiižse Mercury muusikaauhinna nominatsiooni.

Värske singel “feel away” virvendab aga hoopis mahedamates toonides. Lugu on kirjutatud kahasse eksperimente armastava James Blake’iga Los Angeleses ning produtsendina oli kambas elektroonilise duo Mount Kimbie üks pool Dom Maker – vägev trio. Esmalt tundus Blake’i ja räppari koostöö üllatav, kuid tagasi vaadates jätkab Blake kauakestnud koostööd hip-hopi parimatega – Blake oli juures nii Beyoncé “Lemonade’i”, Kendrick Lamari “DAMN-i”, Travis Scotti “Astroworldi” kui Jay-Z “4:44” albumite valmimisel.

“feel away” helimaastiku joonistab korduv udune klaverikäik, mille ümber laotakse kulgedes kihiline ja pehme rütmika. Ma pole kindel, kas see on juhuslik või mõjutaski loo kirjutamise asukoht selle tooni, kuid kohati tundub, et “feel away” soojas melanhoolias kumab justkui loidu tiksumist LA lõputus sätendavas linnalabürindis. Mõnus. 

Johanna soovitab: Bonobo & Totally Enormous Extinct Dinosaurs – “Heartbreak”

Esoteerilise elektroonika korüfee Bonobo vaatab oma värskes koostöös produtsent Totally Enormous Extinct Dinosaursiga imetlevalt tagasi 1970ndate ja 80ndate aastate New Yorgi disko-epohhile. “Heartbreak” sämpeldab legendaarset Class Actioni rada “Weekend”, mille kultuslooks saamise eest vastutas veelgi legendaarsem selektor ja tantsumuusika tüviklubi Paradise Garage resident Larry Levan.

Olen ühes diskoskeenest rääkivas loos Levani kohta kirjutanud nii: “Paradise Garage’is korraldatud helieksperimentidega pani mees aluse nii dub’i kui house-muusika revolutsioonile ning tema produtsendi käe all valmisid mitmed leged remiksid, mis mõjutavad tantsumuusikat tänaseni.” “Heartbreak” on järjekordne näide tema ja ajastu pärandist. “Weekendi” sämpli ümber eufooriliselt keerutav four to the floor rütmimuster on vastupandamatu ning suudab olla samal ajal värske ja fantastiliselt nostalgiline austusavaldus tantsumuusika ja klubikultuuri lätetele.

Liisi soovitab: King Gizzard & The Lizard Wizard – “Straws In The Wind”

5 minutit ja 41 sekundit kestev psühhedeelne kosmiline džunglilugu muusikas. Lugu, mida saadab ajuvaba huumoriga muusikavideo, mis rohkem küll VHS-vormis koduvideo on. Gizzardite uus singel on esimene muusikaline reliis pärast seda, kui bändist lahkus pikaajaline mänedžer ja ühtlasi teise trummari positsiooni hoidnud Eric Moore. Loo vokaal tavatult hoopis Ambrose Kenny-Smithilt, kes muidu bändis klahvipillimängija rollis.

Heliliselt kuuleme salapärast idamaist sitaripilli, bändile omase tonaalsusega kitarri ja flööti. Kõik see segab kokku hüpnotiseeriva helimaailma, mis võrgutab kuulajat nagu üks täpselt õige pill üht araabia maa madu. Müstikast laetud pilgul meelitus sihitule roadtrip’ile, mis läbib näiteks nii Indiat kui ka Austraalia sisemaad. 

Lüüriliselt liigub mõte 2020. aasta globaalse elu laialipaiskunud peataolekust peltsebuli ehk saatanani: “Galvanising uncertainty. Mindful of the weary inkling that is lurking. Hierarchy it’s been cracking aegis. Embodied in this black heart shameless / Straws in the wind. Is it all ending? Straws in the wind. Is it all ending? Like a blunder brewing full to the brim. I can see the beelzebub Cheshire grin.”

King Gizzard on üldse ägedalt hullumeelse tempo ja originaalse vaimuga bänd, kes näiteks 2017. aastal andis välja viis albumit, 2019. aastal kaks ja käesoleval aastal nii live-albumi kui ka veel kaks singlit, lisaks siin fookuses olevale loole. Tihti lähenevad nad oma albumitele kontseptuaalselt, seega on kõlakaid ja sahinaid, erutust ja ootust, et antud singli kõlapilt vihjab varsti ilmuva uue plaadi olemusele ja temaatikale. Elame, näeme. Seni aga kuulame, ja sõidame kaasa.

Liisi soovitab: Gitkin – “Safe Passage”

Multiinstrumentalisti Brian J sooloprojekti Gitkin äsjailmunud teine täispikk album õõtsub, tantsib, võbeleb ja keerleb muusikaliselt nii Kreeka ning Lähis-Ida filtris kui ka Peruu ning tuareegi kitarristiilides. Siin on bluusi, tummist madalat funk‘i ja muinasjutulist instrumentaalmaagiat. 

Produktsioonist kostab iseloomu, soojust, retrot, analoogi. Kihisev ja keev substants kuskil kõrbekoopas – kutse tantsule ja ennastunustavasse öösse lõkke ümber. Aurav eliksiir otse Gitkini New Orleansi kodustuudiost. Albumil, mida on võrreldud Khruangbini instrumentaalipõhise muusikaga, teevad kaasa Carol C vokaalidel, Chauncey Yearwood conga‘del ja Clifton “Spug” Smith tuubal.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest Ingrid Kohtla.

Ingrid on festivalide Tallinn Music Week ja Station Narva kommunikatsiooni- ja sisujuht. Muu hulgas on ta töötanud muusikaajakirjanikuna, toimetanud muusikavideote saadet “Eesti TOP 7” ning tegelenud kultuurivälja edendajana peamiselt Eesti ja lähivälismaa põnevaimate muusikaliste nähtuste ning artistide tutvustamisega nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Ingrid Kohtla: The Caretaker – “Everywhere at the End of Time – Stage 6” (2019)

Ajatunnetus on aastal 2020 üsna sassis. Tundub, et käes pole enam ei tuleviku minevik ega ka mineviku tulevik. Seisund, milles suhe ajaga on muutunud selliseks, et me ei oota sellelt enam tingimata midagi otsustavalt tulevikulist või äärmuslikult seikluslikku, ei ole muidugi midagi uut ja eks hauntoloogia on muusikas juba mitu lainet ära teinud. Ometi ei kipu see “ebažanr” kunagi päriselt sündmuspaigalt lahkuma, vaid jääb meid kummitama, töödeldes juba näiliselt haihtunut ikka ja jälle ümber ning süvendades närivat kahtlust, et olevikule ehk polegi alternatiivi. Mis on selles kõiges ajatu ja mis ajalik?

Tinglikult võiksin fikseerida oma Liigestest Lahti 2020 aasta alguspunktina The Caretakeri dementsuse etappe esitleva plaadiseeria finaali “Everywhere at the End of Time – Stage 6” (2019), mis lõpetas ühtlasi nii uue aastatuhande ühe viisaastaku, mil see seeria ilmus, kui ka kogu eelmise dekaadi. See 20ndate–30ndate šellakplaatidelt näpatud, algosadeks lagundatud ja üliaeglaseks venitatud kummituslike helijuppide kaudu Alzheimerit kaardistav rännak ei lõppenud minu kui kuulaja jaoks õnneks siiski mälukaotuse vakku vajumisega. Argielu jätkas ikka oma juba tuttavlikus tuleviku mineviku ja mineviku tuleviku rütmis kulgemist. 

Saabunud sügise aegruum ei tundu aga päris sama, mis sel isolatsioonikevadel, mil ma ennastunustavalt viimase saja aasta salvestatud pärandis seiklesin. Toona oma radarile aja vaimu ja olemise viisi “selgitavaid” düstoopilisi ulmekaid ja muusikavideoid püüdes või suurte eksistentsiaalsete küsimuste eest 1930ndate depressiooniaja muusikafilmide militaristlik-psühhedeelsetesse inimjäsemete kaleidoskoopidesse ja rütmipoeesiasse põgenedes ma mineviku kui sellise üle väga ei mõelnudki. Tundsin pigem, et endist “päriselu” asendava virtuaalilma serval on mu sõrm lõpuks ajastu pulssi tabanud ja pea ehk lõpuks ometi millegi olulise jälile jõudmas…

Ingrid Kohtla: Fred Astaire – “Never Gonna Dance” (1936)

“Never Gonna Dance” on Hollywoodi kuldaja staarduo Fred Astaire & Ginger Rogers dramaatiline kõrghetk filmis “Swing Time” (1936). Tants, see kõigist kunstidest ajalikem, milles iga liigutus lõpeb samal hetkel, kui algab, on oma sünnihetkel tselluloidi ning nüüdseks digisse jäädvustatud, hoolikalt restaureeritud ning kultuuriloolaste ülistuste saatel oma igavest kummituslikku ebaelu jätkamas.

“Never…” on kui mälestus kunagisest tantsust, sulam luhtunud igatsuse poosidest ja absurdsest formaalsusest, milles palavikuliselt vahelduvad muusikalis-koreograafilised tsitaadid filmis eelnevalt kõlanust ja nähtust.

Oleviku juba minevikule pärandanud põhiteemasse sõidavad sisse nii “The Way You Look Tonight” ajatu konservatsiooni ihalus fraasiga “never, never change” kui ka filmi eufooriline ja ideaal-ajalik nimilugu.

Püüe minevikus astutud sammude taaselustamise kaudu olevikku koos hoida ja üheskoos tulevikku sirutuda peategelastel siiski joonelt ei õnnestu – neid jäävad lahutama läikivast bakeliidist keerdtrepid ja formaalsetest kohustustest keerdus popiajastu eelne argielu. Muidugi järgneb peagi ka vältimatu õnnelik lõpp ühes hüsteerilise naeru ja kõikide seni ületamatute takistuste hämmastavalt kärme kõrvaldamisega. Kuid miski ei suuda hajutada eelneva otsekui unenäost sopistunud lummust, mis lunastab pääsme ka minu alateadvuse ajatumatesse keerdkäikudesse.

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.