Johanna Maria Mängel: disko ehk pelgupaik muusikas. Heli mõju

Foto: Unsplash.com

Disko assotsieerub inimestele enamasti erinevate sümbolitega: vendade Gibbside heeliumtämbriga, John Travolta alt laiade pükstega, Studio 54 seinal lusikast valget pulbrit nuusutava kuuga või Boney M-i küsitava väärtusega eurodiskoga.

Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Edasi sügisnumbris, mis on saadaval suuremates ajalehekioskites üle Eesti.

Enne kõike seda tiksus disko oma 4/4 rütmimustris subkultuurina maa all ning neil salajastel pidudel loodud lained raputavad tantsumuusikaareeni ning klubikultuuri tänapäevani. Seekordne “Heli mõju” on pühendatud 1970ndate aastate New Yorgi disko-epohhile, kus sellised mehed nagu Nicky Siano, David Mancuso, Frankie Knuckles ja Larry Levan end legendideks keerutasid.

Võib öelda, et kõik sai alguse David Mancusost.

Tema ideest luua kõigile muusikasõpradele positiivne ja ohutu sotsiaalne keskkond puhkes 1970. aastal õitsele “Love Saves the Day” nimeline underground tantsupidude sari, mida peeti paigas nimega The Loft. Mancuso leidis viisi süsteemist ja bürokraatiast läbi närida ning ei taotlenud alkoholi käitlemise luba, mis oleks ettevõtmisele seadnud palju soovimatuid piiranguid ja kulutusi. Nimelt kehtis New Yorgis tollal alkoholi müügiloaga paikades seadus, mille kohaselt ei tohtinud samasoolised inimesed tantsupõrandal koos aega veeta. Kombluspolitseil oli õigus ükskõik mis hetkel sisse tormata ning pidu lõpetada ja alkolitsents tühistada. The Loft hoidis avalikult ka madalat profiili. Pidusid ei reklaamitud ja külalistele tagas sissepääsu kutse. Privaatsuse mõte polnud ülbe eksklusiivsus, vaid võimalus sageli põhihoovuse klubikultuuris tõrjutud kväärkogukonnal end vabalt tunda, muretsemata eelmainitud politsei sekkumise pärast.

Kahetsusväärselt tõstab homofoobia oma rumalat ja rõvedat pead jõudsalt ka täna (tervitused sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks) ning alternatiivne klubimaastik võitleb selle vastu endiselt. Mõned aastad tagasi toimus Tallinn Music Weeki konverentsi raames paneel ööelu kultuuri teemal, milles osalesid teiste seas Tbilisis paikneva BASSIANI promootor ning mänedžer Makuna Berkatsashvili ja Belgradi ööklubi Drugstore kunstiline juht Dragana Dobric. Konsensusena jäi siis kõlama, et underground tähendab suuresti vastupanuliikumist ühiskonnas kehtivate ebainimlike normide ja repressiivsete süsteemide suhtes ning mõlemad on oma algatuste kaudu täheldanud oma eesmärkide täitumist homofoobia vähenemise ning empaatia kasvamise näol.

Uut moodi “klubi” loomisel oli ka Mancuso jaoks peamine sotsiaalne areng, mis oli tema sõnul peavoolu-pidude ja nendega kaasaskäivate rõhuvate tingimuste tõttu võimatu.

The Loftis võisid sa olla ükskõik mis vanuses, ükskõik millise seksuaalse orientatsiooniga, juua või mitte juua (isikliku alkoholi kaasavõtmine ja tarbimine oli teretulnud), suitsetada või mitte – sellised asjad polnud olulised.

Oli kokkulepe, et nii kaua kui käitud inimlikult, võid teha, mida soovid.

Rahastamine toimus kogukonna toetuse põhimõttel; inimesed soovisid The Lofti panustada, et seal oma semudega mõnusalt aega veeta – põhimõte, mis peegeldub alternatiivses klubikultuuris tänaseni. Kogu vibe pidigi olema, justkui oleksid sõbra juures hängil, sõbra juures, kellel on Klipschorni kõlarid ja muu vägev helisüsteem. Mancuso teine südameasi pidude juures oligi helistandardite parandamine, kasutades helielamuste suurendamiseks erakordset hi-fi süsteemi. Tema tuntud, viimase peal helisüsteemist võetakse targalt eeskuju tänaseni ning audiofiilid saavad oma kõrvu paitada erinevates galeriides, kohvikutes ja klubides üle maailma.

Näiteks pakub populaarne albumite kuulamise üritus “Classic Album Sundays” inimestele võimaluse kuulata oma lemmikvinüüle helitehnikaga, mis maksab küll rohkem kui minu korter, kuid mille taevalik kõlakvaliteet muudab elusid. Üritust korraldav Colleen “Cosmo” Murphy, kes Mancuso endagagi palju koostööd tegi, on ühes The Guardianile antud intervjuus märkinud, et tippatribuutikasse panustamise mõte ei seisne elitaarses muusikasnobismis, vaid vastupidi. “See, mida proovime teha, on sarnane sellega, mida David The Loftis saavutas. Me ei taha, et see tehnoloogia kanduks vaid 1%-le. Kui oled muusikat kogenud selle terves hiilguses, siis tahad seda kogemust jagada nii laiale ringile kui võimalik.”

Oli vaid aja küsimus, mil sama skeene inimesed The Loftis kohtudes inspiratsiooni leidsid ja ideid veeretama hakkasid. Üheks neist olid vennad Joe ja Nicky Siano, kellest viimane mängis end muusikamaailma ajalukku oma innovatiivsete DJ settidega, pannes aluse lugude miksimisele ja beatmatching’ule – kahe järjestikuse loo tempode sünkroonimise tehnika.

1973. aastal avasid vennad The Gallery, mida meenutatakse siiani kui üht visuaalselt kõige silmipimestavamat klubi ning kus debüteerisid sellised nimed nagu Loleatta Holloway ja Grace Jones. Privaatklubi palgale said ka Sianode head sõbrad ja tulevased suurnimed, house’i ristiisa Frankie Knuckles ja Larry Levan. Siano on meenutanud, kuidas alguses ei tõmmanud Larryt üldse puldi taha; mees tahtis saada moeloojaks ning lisaks vägijookidega seotud tööülesannetele vastutaski ta aastakese The Gallery interjööri eest. Siano ja Levani vahel tekkis side ning mingi aeg oldi ka koos ja peatselt uuris viimane, kas ta tohib ka natuke klubi kolmel plaadimängijal proovi teha. Tohtis. See viis lõpuks Paradise Garage’ini, kus Levan omakorda 10 aasta jooksul ajalugu tegi. Sealsetel helieksperimentidel pani mees aluse nii dub’i kui ka house-muusika revolutsioonile ning tema produtsendi käe all valmisid mitmed leged remiksid, mis mõjutavad tantsumuusikat tänapäevani.

Kui nädalavahetuseti oli Nicky hõivatud The Galleryga, siis nädala sees leidis ta aega Studio 54 jaoks, kus ta enimnõutud DJ-na residendiks oli. See, mis täpselt juhtus, pole teada, kuid räägitakse, et paiga omanik Steve Rubell lasi Siano lahti tema tolleaegse liigse droogilembuse tõttu; ent räägitakse ka, et Rubell soovis, et klubi ise säraks ikka eredamalt kui seal mussi mängivad tüübid. Kes teab. Igal juhul tõmbas Siano 80ndatel peoskeenest ja sellega kaasas käivatest mõnuainetest eemale. Nähes järjest enam sõpru müstilise haiguse tõttu kannatamas ja langemas, pühendas mees end AIDS-i epideemia vastu võitlemisele. Tulemuseks valmis 1993. aastal Siano kirjutatud ja koostatud raamat “No Time to Wait”, mis sisaldas olulist infot tolleaegsete AIDS-i ravivõimaluste kohta. Siano on intervjuudes just seda oma olulisimaks saavutuseks nimetanud.

Grammarid kutsusid aga diskoisa taas ning paus plaadikeerutamises jäi ajutiseks. Paar aastat tagasi korraldas ta oma 60. sünna auks ürituse “The Last Party”. Üheks õhtuks kogunesid diskolised Coney Islandi lõbustusparki Eldorado-nimelisse elektriautode mänguarkaadi, et maha pidada üks vana hea tantsupidu. Kes kohal olid, on rääkinud, et seal valitsenud nostalgiline ja ekstaatiline energia oli siiras ja ilus meenutus ajast, mil tantsupõrand oli koht, kuhu kõik olid oodatud, et koos rõõmustada. Muide see asukoht pole üldse juhuslik: sealse helisüsteemi on kokku pannud Richard Long, kes vastutas ka Studio 54 ning Paradise Garage’i kõlakonstrukstioonide eest. Eldorado oli ka tagasi juurte juurde minemine, sest 70ndatel käis Siano seal tihti koos Levaniga puhtalt selleks, et erakordset saundi nautida.

Ilmselgelt ei olnud see “Viimane Pidu” viimane pidu. Pärast Mancuso surma 2016. aasta novembris jäi Siano üheks viimaseks tõelistest vanameistritest, kes endiselt suurepäraseid sette üles ehitab ja oma tohutu energiaga ruume ja nendes olevaid inimesi täidab. Mõned aastad tagasi tegi ta seda ka Tallinnas ning loodetavasti tuleb ta veel tagasi, sest diskos kätkevad väärtused ei aegu kunagi ning selles tiksuv jõud ja rõõm on endiselt kogemist väärt.

Kuula David Mancuso  pleilisti

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (36)