Filmiareeni suurim võidujooks on selleks korraks lõppenud ning finišijoonel palju üllatavat ei toimunud. Akadeemia on endiselt pigem kommertslike kui kunstiliste saavutuste poole kaldu ja seda tõestasid eelkõige nii parima filmi kui ka parima meespeaosa laureaadid.
Parim film
Peavõidu koju viinud “Roheline raamat” (Green Book) ei ole halb film. Ta pole ka aasta parim ega novaatorlik filmikunsti raputav teos. Teemakäsitlus – rasside vahelised suhted – on kahtlemata aktuaalne, kuid „Roheline raamat“ jääb pigem toredaks rassidevahelise sõpruse filmikeseks, mida on hea perega enne jõule vaadata. Sama kategooria nominendid – “Must Panter” (Black Panther) ja “Must mees klannis” (Blackkklansman) – tabavad sama teemat jõulisema ning värskema löögiga.
Võitja valik oleks olnud julgem ka Yorgos Lanthimose pretsedenditu ajastudraama “Soosik” (The Favourite) näol, mille puhul jooksevad lummavalt ja haaravalt kokku sisu, näitlejatöö ning Lanthimose ja operaator Robbie Ryani visuaalselt hüpnotiseeriv toon.
Parim meespeaosa
Ka otsus Rami Malekut parima meespeaosa võiduga premeerida oli turvaline. Mehe muundumine Freddie Mercury‘ks oli üks väheseid elemente, mis aasta ühe kommertslikult edukaima filmi „Bohemian Rhapsody“puhul tõeliselt õnnestus. Film surus liialt palju infot paari tunnisesse ajaraamistikku ja ohverdas seetõttu faktid ning sügavama ja huvitavama narratiivi. Lisaks toetuti liialt palju Queeni loomingule ja mitte meestele selle taga.
On pisut küsitav miks muljetavaldavatest eriefektidest ja castingust ning tohutust kassaedust parima filmi nominatsiooniks piisas, kuid see selleks. Maleki nominatsioon nii arusaamatuks ei jäänud. Sarnaselt parima meeskõrvalosa laureaadile, Mahershala Alile (Roheline raamat) tegi Malek sisuliselt ja kunstiliselt keskpärases filmis tugeva rolli. Maleki Mercury oli küll pigem suurepärane ümberkehastumine kui süvitsi mineva loo jutustamine, kuid sumin filmi ümber oli piisav, et aasta parima meespeaosa kujuke välja teenida ning näiteks Christian Bale’i nüansirohkelt mängitud Dick Cheney’t võita.
Parim naispeaosa
Taolised hinnangud on teadagi alati subjektiivsed, kuid usun, et minuga (ja reaktsiooni arvestades ka Emma Stone’iga) nõustuvad paljud, kui ütlen, et kõige õigemale aadressile läks parima naispeaosa Oscar. Olivia Colmani kihiline roll kuninganna Anne’ina filmis „Soosik“ oli tõepoolest mahlane, fantastiline ja ülivõrretes võikski sellest rääkima jääda. Ka Colmani lõputult sümpaatne ja siiras kõne andis ilma õhtujuhita kohati igavale galale ka vajaliku elustava elektrilöögi. Mitte, et piinlike monoloogide ja naljade puudus poleks muidugi õhtujuhita formaadi kasuks rääkinud.
Parim võõrkeelne film
Alfonso Cuaróni teenitud kolm auhinda – parim operaatoritöö, parim režissöör ja parim võõrkeelne film (Mehhiko esimene) – kuulusid ka täiel määral omanikule. „Roma“ on kunstiline suursaavutus, milles Cuarón oma lapsepõlve mälestustest, läbi retrospektiivi vaadeldes liigutava ja imeilusa filmi punus.
Parim laul
Nüüdsest on ka Lady Gaga Oscari laureaat. Koos kaasautorite Mark Ronsoni, Andrew Wyatti ning Anthony Rossomandoga saadi kätte parima filmiloo trofee lauluga “Shallow” filmist “Täht on sündinud” (A Star Is Born), mis tseremoonial ka emotsioonist nõretavalt ette kanti. Filmis meespeaosa kehastanud ja ka vastava Oscari nominatsiooni saanud Bradley Cooperi režissööridebüüdile ennustati selle populaarsuse kulminatsioonis veel palju head ja paremat, kuid 24. veebruaril pidi film leppima vaid eelmainitud kategooria võiduga. Siiski on märkimisväärne, et film, mis tundus esialgu Cooperi edevusprojekt, sai auhinnahooajal – küll enamasti nominatsioonide näol, kuid siiski- asja eest tunnustatud.
Kokkuvõttes: gala vajab värskendust
Eks üldiselt oli nii pihta saamisi kui möödalaskmisi, kuid aina teravamalt jääb silma, et gala ise vajab värskendust. Vaatajanumbrite pidev langus sunnib spektaakli aina kitsamasse ajaraami. Kuigi seda probleemi aitas sel aastal muu seas poolkogemata lahendada õhtujuhi puudus, näitab see, nagu Tristan Priimägi ütles: “Kui sul on justkui unelmate töökoht, mida maailmas mitte keegi võtta ei taha, siis peab peeglisse vaatama, sest midagi on valesti”.
Johanna Maria Mängel
Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)
