Mis on ühist riigireetur Herman Simmil ja lähenevatel USA presidendivalimistel? Kas me kujutaksime ette, et näiteks Tallinnas oleks Simmi auks temanimeline tänav ja selle muutmine võtaks aastaid? New Yorgis Manhattanil on aga juba 1963. aastast olemas tänavalõik, mis kannab Vene spiooni nime. Tõsi, teadmine, et USA endine kongresmen Samuel Dickstein oli Vene spioon, saabus alles KGB arhiivide avanedes 1990ndatel aastatel.
Kuid võtame järjekorras. Herman Simmil kui süüdi mõistetud Vene spioonil on USA presidendivalimistega mõistagi vaid mõtteline seos. Võrreldes sellega, millised panused on Venemaa eriteenistustel mängus USA-vastases mõjutussõjas, on NATO saladusi lekitanud Simm oma Moskva isandate silmis siiski vaid tühipaljas ettur.
Ometi seob Simmi värbamist ja ärakasutamist ning USA valimistesse sekkumist Vene eriteenistuste poolt üks laiem strateegiline liin. Venemaa pikaajalistes huvides on murendada läänemaailma alustalasid, kahjustada USA ja teiste lääneriikide kodanike silmis demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust ning luua eeldusi oma sõjalise peavastase NATO hävitamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ühtaegu nii simmilikud etturid kui ka poliitiliste otsuste tipptase.
31. augustil avaldas CIA täiesti salajase raporti (CIA Worldwide Intelligence Review), milles ajalehe Washington Post allikate kinnitusel hinnati Venemaa katseid sekkuda novembrikuistesse presidendivalimistesse. Luureanalüüs põhines lisaks CIA allikatele ka NSA (signaalluurega tegelev National Security Agency) ja FBI sisenditel. Oluliseks allikaks oli Ukraina poliitiku ja Venemaa agendi Andrei Derkatši (10. septembril pani USA rahandusministeerium Derkatši sanktsioneeritute nimekirja) levitatud informatsioon, millega püüti lobistidele, meediale, kongressile ja presidendi lähedalseisvatele kontaktidele (nagu Rudy Giuliani) jagada demokraatide presidendikandidaati Joseph Bidenit halvustavat infot.
Selle dokumendi esimene lõik ütleb: “Me hindame, et president Vladimir Putin ja Venemaa juhtivametnikud on teadlikud ja tõenäoliselt juhivad Venemaa mõjutusoperatsioone eesmärgiga halvustada USA endist asepresidenti (Biden – M.M.), toetada USA presidenti (vabariiklaste kandidaat Donald Trump – M.M.) ja õhutada avalikku ebakõla novembris toimuvate USA valimiste eel.”
Eesti vaatekohast on eriti halb uudis see, et CIA on piiranud Venemaad puudutavate luureanalüüside jõudmist president Trumpi lauale. Politico andmetel on CIA direktor Gina Haspel muutunud eriti ettevaatlikuks, millised ja kas üldse Venemaaga seotud luurefailid jõuavad USA presidendi silme alla. Ainus loogiline järeldus, mida siinkohal teha – USA luure ei usalda oma presidenti.
See pole kaugeltki esimene ega tõenäoliselt viimane kord, kui me loeme USA luurekogukonna hoiatustest Venemaa sihipärase sekkumise kohta Ühendriikide sisepoliitikasse. USA ajakirjanduse veergudelt ei kao juba neljandat aastat pealkirjad stiilis – kas Trump on Vene agent? Põhjus, miks need teemad ei kao, on lihtne.
Luuresõda, mida Kreml peab Ühendriikide vastu juba 1919. aastast, pole siiani lõppenud. Tunnetus, et võidule ollakse lähedal (vihjeid sellele leiab praegusest USA sisepoliitikast, eriti Trumpi mõttemängudest NATO teemadel), kasvatab Moskvas üksnes isu.
Manhattani kaguservas leiab New Yorgi uudistaja tänava, millel on nimeks Samuel Dickstein Plaza. Vaevalt teavad kohalikudki elanikud, kellega tegu on. Igatahes on New York Times püüdnud viimase seitsme aasta jooksul hoida silma peal kohaliku aktivisti Susan LaRosa võitlusel tänavanime muutmiseks. Samuel Dicksteini tänaval ühes kommunikatsioonibüroos töötav LaRosa on veendunud, et New Yorgi avalikku ruumi ei sobi NKVD kunagise agendi nimi. Selleks aga, et jõuda nime muutmiseni, peab ta saama nõusse vähemalt kolm neljandikku kohalikest elanikest. Google Mapsi viimane versioon tõendab, et LaRosa võitlus pole veel tulemust saavutanud.
Samuel Dickstein sündis 1885. aastal Vene impeeriumis, praeguses Leedu pealinnas Vilniuses. Kui ta oli kaheaastane, siirdusid tema vanemad Ameerika Ühendriikidesse. 1922. aastal sai temast järgmiseks 23 aastaks New Yorgi linnaosa saadik USA Kongressi Esindajatekojas. Demokraadina jõudis tähetund temani 1930ndatel aastatel. Dickstein juhtis immigratsiooni ja naturalisatsiooniga tegelevat komisjoni, aga samuti oli ta aktiivne natsimeelsete paljastamisel. Kuna kuluaarides teati, et Dickstein pakkus raha eest abi immigratsioonidokumentide vormistamisel, sattus ta Vene luure vaatevälja. NKVD pani talle rahaahnuse tõttu agendinimeks “Kelm”.
Nõukogude Venemaa luuretegevus oli selleks ajaks saavutanud USA-s laialdase ulatuse, haarates oma võrgustikku agente või kasulikke idioote Hollywoodist riigiasutusteni. USA Kongressis polnud aga senini suurt edu saavutatud. Tõsi, 1920ndatel aastatel püüti rahaliselt mõjutada Nõukogude Liidule poolehoidu väljendanud Senati väliskomisjoni esimeest William Borah’t, kuid ilmselt agendistaatuseni siiski ei jõutud.
Dickstein kauples oma teeneid NKVD-le nagu ta oleks olnud vorstipoes. Algselt küsis ta endale 2500 dollarit kuus. New Yorgis oli siis näiteks keskmine aastapalk 1800 dollarit. Venelased pakkusid esialgu vastu vaid 500 dollarit. Lõpuks lepiti kokku 1250 dollari peale kuus (tänases vääringus umbes 22 550 dollarit). Dickstein oli NKVD palgal aastatel 1937– 1940. Selle aja jooksul aitas ta venelasi võltsdokumentidega, andis üle Ühendriikides tegutsenud natsimeelsete ja kommunismivastaste nimekirju, edastas 1940. aasta eelarvematerjale, edastas kindralstaabi informatsiooni ja teisi salajasi dokumente.
Pärast Dicksteini mõjukuse kadumist Kongressis lõpetas NKVD temaga koostöö ja nii võis spioon rahulikult töötada oma elupäevade lõpuni 1954. aastal New Yorgis osariigi ülemkohtu kohtunikuna. Väidetavalt on Dickstein seni ainus avalikkusele teadaolev Vene eriteenistuste värvatud ja nende palgal olnud agent USA Kongressis.
Võimalikke mõjuagente on aga kongresmenide ja senaatorite seas olnud ja on tänase päevani. Viimastest aastatest on Kremli-meelseteks peetud näiteks endist kongresmeni Californiast Dana Rohrabacherit (minu kohtumistel temaga on ta näiteks pidanud Putinit oma rahvale väga heaks liidriks) ja Kentucky senaatorit Rand Pauli. 2017. aastal, kui senaator Paul hääletas vastu Montenegro liitumisele NATO-ga, süüdistas John McCain otse Senati debatis Pauli Vladimir Putini huvides töötamises.
Venemaa välisluure kõrge ametnik Sergei Tretjakov, kes 2000. aastal põgenes New Yorgis ÜRO juures töötades Ameerika Ühendriikidesse, kirjutas 2007. aastal ilmunud raamatus “Comrade J”: “Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd teie sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR (Venemaa välisluure – M.M.) püüab USA-d hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB külma sõja ajal.”
Tretjakov suri 2010. aasta juunis 53-aastaselt väidetavalt südamepuudulikkusesse. Mõned päevad hiljem ütles toonane Venemaa peaminister Vladimir Putin ajakirjanikele, et reetureid tabab paratamatult karm saatus. Me ei tea, kas Putini mõtetes oli sellel hetkel ka Tretjakov või mitte, kuid Venemaad juhtivatele KGB ohvitseridele on just aktiivne mõjutustegevus ning luurevõrgustike kasutamine oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kesksel kohal. Läänemaailmal tuleb silmad lahti hoida ja paljastada nii uued simmid kui ka vältida põhiseadusliku korra murendamist. Olgu see siis USA-s või Eestis.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
