Nii ütleb mulle Eesti üks aktiivsemaid ja produktiivsemaid jazzkitarriste Jaak Sooäär. Tõsi, mehe aukartustäratav CV on selle mõtte eeskujulikuks näiteks, sisaldades lugematul arvul rahvusvahelisi koostööprojekte ja loomingulisi algatusi muusikavallas; üle 40 albumi salvestamist; ning aktiivset kaasalöömist Eesti jazzimaastiku arendustegevuses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Eesti Jazzliidus. Viimase aja kirsiks tordil võib aga pidada trio Sooäär/Yaralyan/Ounaskari uue albumi “Goodbye July” avaldamist maineka Saksa plaadifirma O-Tone Music alt. Sellest ja paljust muustki Jaaguga juttu teemegi.

Jaak, oled üks aktiivsemaid jazzmuusikuid Eestis, salvestanud üle 40 albumi, teinud koostööd mainekate maailma muusikutega ning pärjatud kodumaa olulisemate muusikaauhindadega. Kas oled ka ise enamasti oma loomingulise tööga rahul?

Ma olen väga rahul sellega, et saan muusikas ja muusikaga sellist elu elada. Jazzmuusik ei ole amet, vaid elustiil. Ma olen oma valikutes vaba tegema seda, mis mulle huvi pakub. Raha pärast ei ole mõtet muusikat teha, on teisi elukutseid, mis toovad lihtsamini sisse. Muusik on mõtet olla ainult siis, kui teisiti ei saa.

Oled ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et Sulle meeldib, kui muusika tuleb südamest. Olles tegev mitmetes erinevates rahvusvahelistes ansamblites, siis kuidas tagad oma loomingu siiruse? Kuidas mõjutavad lõpptulemit erinevad isiksused?

Minu jaoks on siiras muusika, mis lihtsalt tuleb seest, ei ole kombineeritud mingeid hüvesid või eesmärke silmas pidades. Kolleegid kaasmuusikud on selles protsessis väga olulised, vastastikune usaldus on koos musitseerimise alus. Ma ei ole juba ammu osalenud bändides, kus keegi hakkab teisi õpetama, mida ja kuidas nad peavad tegema. Hea bänd koosneb erinevatest isiksustest, kes vabas õhkkonnas üksteist täiendavad ja inspireerivad. 

Kuulud rahvusvaheliste ansamblite The Dynamite Vikings, Erdmann/Sooäär Dessert Time, Heavy Beauty, Kruglov-Sooäär Quartet ja Sooäär/Yaralyan/Ounaskari koosseisudesse. Mis on Su enda jaoks neid koosseise ühendav või lahutav faktor?

Kõiki neid ühendab see, et ma mängin väga-väga heade muusikute ja sõpradega, kellega koos muusika tegemine ja muidu aega veetmine palju rõõmu pakub. Riigipiirid ei ole muusikas olulised, mängida tuleb nendega, kellega kõige paremini kokku sobib.

Aga mida on õpetanud Sulle koostöö nende erinevate artistidega? 

Kui ma muusikuteed alustasin, siis oli Eestis suhteliselt vähe muusikuid ja kõik tegelesid kõigega. See oli teatud mõttes väga hea, sest juba väga noorena sai väga erinevaid kogemusi. On muusikaturge, kus mingisse stiili lahterdamine on elementaarne, mitme asjaga tegelemine ajab nii publiku kui ka muud asjaosalised segadusse. Ma usun, et Eesti on ilmselt tänu oma väiksusele ja sellele, et kõik kõiki tunnevad, palju vabam ja jätkuvalt võib paralleelselt koostööd teha nii popparite, folkarite, punkarite, klassikute, räpparite ja kõigi teistega.

Kuidas hoiad kõigi nende erinevate tegemiste kõrval oma vaimu värske?

Muusika on väga suur ja lai ning head muusikat ja muusikuid on nii palju. Ma arvan, et erinevate asjadega tegelemine hoiabki värskena. Kogu aeg on mitu rauda tules ja uusi mõtteid, mida tahaks veel teha. Ühe asjaga tegelemise ajal mõni teine laagerdub, mis viib uute arenguteni. Kapseldudes ja oma torni sulgudes võib pikapeale igavaks minna. Samuti need eri stiilid, keskkonnad ja olukorrad täiendavad üksteist – rokki mängides õpib midagi folgi, folki mängides baroki, barokki mängides bebopi, beboppi mängides popi kohta ja seda nimekirja võib jätkata pikalt. Igasugused kogemused tulevad kasuks. 

Juhid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias jazzmuusika õppesuunda. Eesti jazzmuusika on võrreldes muu maailmaga arenenud omasoodu, mainisid seda ka aastaid tagasi EMTA juubeliintervjuus. Milline on Eesti jazzmuusika seisukord täna?

Nii Eestis kui ka mujal maailmas on toimunud suur hargnemine, ei ole kindlat stiili või helipilti, milles Eesti või mõne muu riigi muusikud toimetavad. Kõik on isiksusepõhine. Eesti jazzi tase on pidevalt tõusnud, aga selge on ka see, et tase on väga kõrge igal pool. Ei ole enam nii, et tippmuusikud tulid ainult Ameerikast või suurtest keskustest. Eesti-siseselt toimub päris palju ja ma loodan, et meie muusikud on leidnud tee oma publikuni. Väljaspool ennast kehtestada on väga pikk ja energiat nõudev protsess, mis on hea tahtmise juures võimalik. Meil on noorema põlvkonna muusikutest sellest mitu head näidet.

Lisaks kõigele eelnevale kuulud ka Eesti Jazzliidu juhatusse. Eesti Jazzliit ja Jazzkaar on aastaid järjepidevalt tegelenud Eesti hoidmisega rahvusvahelisel jazzikaardil. Esimene suur töövõit oli European Jazz Conference’i toimumine Tallinnas aastal 2011. Ja pärast seda on jätkatud Eesti hoidmist rahvusvahelisel jazzikaardil. Teie suur töö on olnud viljakas, seda näitab ka uudis, et European Jazz Network valis 2021. aasta European Jazz Conference’i korraldajaks Eesti. Mida tähendab see uudis Eesti ja meie muusikamaastiku jaoks?

European Jazz Networki aastakoosolek 2011. aastal Tallinnas osutus kindlasti märgiliseks ja edukaks. Tookord külastas meid sadakond jazzmuusika korraldajat ja ajakirjanikku üle Euroopa ja paljudele oli see esimene kokkupuude Eesti jazziga. Tagasiside oli väga positiivne ning Eesti muusikute välistegevusi aktiveeris see kindlasti omajagu.

Kümne aastaga on see üritus vahetanud nime Euroopa Jazzikonverentsiks ning kasvanud hüppeliselt, järgmisel sügisel ootame Tallinna üle 400 välisdelegaadi, kellele loodame pakkuda mahukat ja mitmekülgset kava Eesti muusikast. Kindlasti annab ka see Eesti jazzi rahvusvahelisele tegevusele hoogu juurde. 

On võrdlemisi vähe Eesti jazzmuusikuid, kelle muusikat avaldavad maailma mainega plaadifirmad. Täna on Kristjan Randalul leping maineka plaadifirmaga ECM, Kadri Voorandil leping prestiižse plaadifirmaga ACT ning Sinu projekti, Sooäär/Yaralyan/Ounaskari trio albumid, andis välja Saksa plaadifirma O-Tone Music. Kuidas võiks üks Eesti (jazz)muusik jõuda üldse sellise tasemeni, et nii mainekad välismaa plaadifirmad sõlmivad temaga lepingu?

Reeglina tekib plaadifirmadel huvi muusikute vastu, kes on juba kusagile jõudnud. Algusest peale kellegi karjääri ülesehitamine on liiga riskantne ja ressursirikas ning plaadifirmadele liiga kallis. Eesti muusik peab endale aru andma, millisel põhjusel peaks välismaa firma arvama, et tema publikul võiks just selle muusiku vastu huvi olla.

Raul Rebane ütles EV100 lõpuüritusel peetud kõnes umbes nii: “Selleks et välismaal edukas olla, ei pea tegema paremini, vaid teisiti.” – ma olen sellega väga nõus.

Mulle tundub, et tuleb teha midagi, mida kõrgetasemelisel ja üleküllastunud muusikaturul veel ei ole. Just seetõttu on ka meie pärimusmuusikutel väga hästi läinud, sest sellist pärimust mujal maailmas ei ole.

Rääkimata Pärdist või Tormisest, kelle helikeel on väga omanäoline ja kergesti äratuntav.

Siinkohal soovingi kõigi jazzifännide nimel Sulle ja triole Sooäär/Yaralyan/Ounaskari õnne albumi “Goodbye July” ilmumise puhul. Mille poolest on teie värske plaat edasiminek võrreldes trio varasema loominguga?

Suur tänu! Meie trio on saanud nüüd mõned aastad koos tegutseda ja on kujunenud arusaam, mis meile hästi sobib. Uue plaadi lood on suures osas kirjutatud just neid muusikuid ja nende helikeelt silmas pidades. 

Olete musitseerinud koos Ara Yaralyani ja Markku Ounaskariga juba mitmeid aastaid. Tutvusta palun, milline nägi välja teie loomeprotsess ja mille poolest nautisid albumi salvestamist.

Kuna elame eri kohtades, siis regulaarselt koos proove teha ja katsetada ei saa ning muusika tuleb heliloojal kodus valmis teha. Edasi lähevad noodid kõigile tutvumiseks ning proovid toimuvad tavaliselt siis, kui mõneks esinemiseks kohtume. See eeldab, et kodune töö peab kõigil tehtud olema ja me suudame asjad kiirelt toimima saada. Uuel plaadil on ka mõned pikemad lood, mida oli vaja rohkem koos “sisse mängida” ja mis aja jooksul mõnevõrra muutusid.

Kui teie 2018. aastal välja antud album “A Shooting Star” sai kirjutatud roheluses ning helikeel sellest inspireerituna “looduslähedane”, siis mis on uue albumi inspiratsiooniallikas?

Ma arvan, et ka uus album on väga looduslähedane. Nagu plaadi nimilugu ütleb, on tegemist suvelõpu meeleoludega; üldine tonaalsus on üsna õhuline, unistav ja leebe. Üks osa lugudest, millest kujunes plaadi tuum, on kirjutatud 2018. aasta suvel, mis oli ilus aeg. Plaadi salvestasime 2019. aasta detsembris, seega võttis albumi küpsemine aega veidi üle aasta.

Teie muusikalises lähenemises on olulisel kohal meloodilisus, igale instrumendile antakse võimalus särada. Millisena Sa ise albumi helikeelt tunnetad, millele sooviksid, et kuulaja tähelepanu pööraks?

Ma arvan, et iga kuulaja peakski kuulama nii ja seda, nagu ta ise tahab. Selles muusikas on üsna palju õhku ja ruumi, et oma mõtteid mõlgutada ja sellest oma lugu mõelda. Trios oleme kõik võrdsed liikmed, kus kõigil pidevalt midagi meloodilist käsil – ei ole nii, et üks soleerib ja teised saadavad. Võib keskenduda selle polüfoonia ükskõik millisele häälele ja muusika avab ennast uutmoodi.

Esinete 10. oktoobril Jazzkaare raames Fotografiska Tallinnas, ootan teie kontserti pikisilmi. Milliseid aspekte Sa laivide puhul ise kõige rohkem naudid ja ootad?

Fotografiska on esinemiseks väga mõnus koht ja minagi ootan seda kontserti väga. Loodan, et publik on meie muusikale avatud ning tekib mõnus atmosfäär. Publikul on kontserdi edukuses väga suur roll. Õnneks on meie trio kontserdid alati väga toredad olnud.

Intervjuu autor Kaisa Tooming on veebiajakirja Häppening peatoimetaja, kultuuriajakirjanik ja jazzmuusika armastaja.

***

Sooäär/Yaralyan/Ounaskari uus album “Goodbye July” jõuab lähipäevadel Eestis plaadipoodidesse. Voogedastusse jõuab plaat pärast esitlust Saksamaal 2. oktoobril.

Kuula ka Sooäär-Yaralyan-Ounaskari uut singlit “Teisele Kaldale”: