Hubases septembriõhus on pinget ja rahutust, aga ka suvel veel mitte minna laskvat helihõngu. Külalisena avab endale olulist helielamust mitmekülgse kogemusega muusikavaldkonna spetsialist Karl Sirelpuu.

Uut muusikat

Johanna soovitab: Miljardid – “Savi”

Marten Kuningas, Raul Ojamaa, Peedu Kass ja Kristjan Kallas ehk Miljardid on oma värskel singlil oivaliselt ära tabanud sõgeda armumise ärritava elevuse ja obsessiooni essentsi. Lugu pärineb Miljardite tulevaselt teiselt stuudioalbumilt “Ma luban, et ma muutun”. Asjaosalised on loo kirjeldamiseks valinud sobiva metafoori: nagu keraamilise taiese õnnestumiseks läheb tarvis õiget materjali ja temperatuuri vahekorda, on sama lugu ka inimsuhetes. Liigses kuumuses paisuvad osapooled lõhki, liiga jahedas ei hakka midagi küpsemagi, ning antud loos on ühel kuum ja teisel savi. Esimesest hetkest haarab kuulaja kaasa ärev bass, mis vooluna läbi kogu raja pulseerib. Lugu kogub pöörase hooga pinget, mis refräänis meeletute stakaatolike sööstudena kontrolli alt üle keeb. Lõpuks jõutakse siiski järelduseni, et pime andumine kuumusele viib läbipõlemiseni –  killud on vaja kokku korjata ja mõrad parandada ning peategelane tõdeb, et “vajab ravi”. We’ve all been there, kas pole?

Johanna soovitab: Maarja Nuut & Ruum – “Underneath There Is”

Neli aastat tagasi ühist muusikaloomist alustanud duo on septembris lansseerimas oma teist ühist helikogumikku ning augustis ilmus koos visuaalse saatega peagi saabuva albumi teine singel “Underneath There Is”. Lugu on ootuspäraselt paeluv ja nüansirikas. Ambientsetel elektroonilistel kõladel hõljuv pinge kerib end aeglaselt ja ärevalt lahti ning allhoovusena voolav rahutus plahvatab lõpuks metsikuteks heli- ja valgussööstudeks. Kõige taustal ulub hüpnootiliselt Nuudi lummav vokaal, millest kajab õrnalt pärimusmuusika ürgset võlu. “See on marss barrikaadidele,” kirjeldab duo uut lugu. “Lipud lehvivad ja pasunad hüüavad. Aga see kõik toimub maa all. Meie jalge all ja meie sees.”

Roadmovie‘lik muusikavideo suhestub kõlapildi meeleoludega. Tegijate sõnul otsivad loo tegelaskujud tänasele päevale omasest rahutusest väljapääsu. Pigem kõheldes, kas väljapääsu üldse on, otsivad nad nihilistlikult seda edasi ja on järjekindlalt teel kuhugi, omamata selget lõppsihti. Video režissöör on Taavi Arus, peaosades nemad ise ehk Maarja ja Ruum (aka Hendrik Kaljujärv), kolmandaks kangelaseks 1991. aastakäigu Volkswagen Golf Mk2. 

PS. Videoversiooni eelis heli osas on loo kulminatsioonijärgne maandumine ritsikate sumedasse sirinasse.

Liisi soovitab: Moniji & Sammalhabe – “Salata”

Ootamatu troopikapärl kodumaiselt artistilt ehk suvine salatilaul. Kui Sammalhabe on seni end räppinud-laulnud pigem downtempo hiphopi filtrist souli omasse, siis antud lugu on positiivselt üllatavalt tantsuline ja rütmiline, ehkki ka mahe. Tema mänguline vokaalimaneer eristab lugu ülejäänud loomingust. Võib-olla on lisaks sisemisele impulsile mõjuvaks faktoriks loo partner Moniji – Pärsia päritolu britt, kes viljeleb trapmuusikat.

“Salata” kitarriliin viib Mehhiko mägikülakese keskplatsile, taustal lehvimas värvilised riidest lindid ja aegluubis möödumas naeratavad daamid, teepervel istumas tihke vuntsiga onud ja päike taevas siramas. Tõmbaks aga punase volangidega suvekleidi selga ja astuks paljajalu liivasele teele puusa ringitama. Suvepikendus, kõlarites. 

Liisi soovitab: DOPE LEMON ft. Winston Surfshirt – “Every Day Is A Holiday”

Suvepikenduse vooluga kaasa minnes – sobiv helimaailm. Üliaeglaselt voolav heliline jõgi, mis alguse saanud Austraaliast, artistide kodumaalt. DOPE LEMON on Austraalia laulja-laulukirjutaja Angus Stone’i pseudonüüm. Winston Surfshirt on hiphoppi, R&B-d ja souli siduv “täies koosseisus bändimussi” viljelev artist. See lugu ei jõua mitte kuhugi. Õnneks – kogu aeg ei peagi jõudma igale poole.

Muusikaliselt: mõnusalt astuv trummirütm loob – mitte ei löö – taustal põhja. Alati kümnesse, 100% siidine Winstoni vokaal ja selline… jutustajaliku, maantee ääres öösse omal rajal kõndiva, kauboi kaabuga elu näinud mehe hääl laisalt kõrval. Jah, just, laisk lugu. Vabalt logelemise puhtas mahlas lesiv jutt. Koos lihtsalt ilusa kõla, mitte-ärgitavate instrumentidega. Tähistaevasse vaatamiseks sobiv vähenõudev kaaslane, kellega koos introvertselt istuda ja unistada.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest Karl Sirelpuu.

Karl on Made In Baltics Entertainmenti live-muusika juht. Esindab agendina selliseid artiste nagu Ewert and The Two Dragons, Miljardid, Gram-Of-Fun, Jaagup Tuisk, Ariadne ja Iiris. Lisaks on Karl ka Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli muusikaettevõtluse õppekava kuraator ning paljude suurkontsertide tehniline juht.

Karl Sirelpuu: Rage Against The Machine – “Rage Against The Machine” (1992)

Rage Against The Machine’i 1992. aastal ilmunud debüütalbum on vaieldamatult minu lemmikplaat läbi aegade. Seda albumit peetakse ka esimeseks albumiks, mis suutis veenvalt omavahel ühendada räpi ja raskeroki. Minuni jõudis too album suuresti tänu 1999. aastal esilinastunud filmile “Matrix”, mille lõpulooks on samalt albumilt pärit “Wake Up”. 

Võrreldes aastatuhande vahetuse ajal raadiost tulnud rokkmuusikaga ning eriti sarnases stiilis valitsema hakanud nu-metal-žanriga oli RATM kuidagi alati täiskasvanum ja positiivselt agressiivne. Ta oli täpselt selline segu erinevatest stiilidest, mida oli lahe nii oma teismelistest sõpradega kuulata kui ka autos isale lasta.

Albumi esiksingel “Killing in The Name Of” on sama relevantne aastal 2020, kui ta oli aastal 1992, mil USA oli räsitud lahesõja järgsest olukorrast. “Know Your Enemy”, kus väiksemates rollides kaasa tegemas veel tol hetkel suhteliselt tundmatu Tooli solist James Maynard Keenan ja Janes Addictioni trummar Stephen Perkins.

Igal lool sel albumil on oma sõnum, millega käib kaasas ka oskuslik laulukirjutamine ning hea sound. Albumi esikaane kujundus on sama legendaarne kui muusika, mis selle peal. Kaanepildiks on 1963. aastal Malcolm Browne’i poolt tehtud pilt buda mungast Thích Quảng Đức’ist, kes end Vietnami sõja ajal protesti märgiks põlema süütas.

Tom Morello unikaalne kitarrimängu stiil, Zack de la Rocha poliitiliselt laetud sõnad ning vahest rokkmuusika üks parimaid rütmisektsioone Brad Wilki ja Tim Commerfordi näol – kõik see muudab selle ligi 30 aastat tagasi ilmunud plaadi siiani värskeks ja oluliseks.

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.