Augusti lõpp. Ilmakanalid kuulutavad veel suurt suve, aga täna hommikul tunnen esimest korda, et kuidagi külm on. Mingid vastikud värinad. Aknad olid öö läbi lahti ja ma lõdisen duši all, võib-olla sellest? Ah ei, need on need septembrivärinad, paranoia lapsepõlvest.
See hetk, kui saab läbi vaba loomulik kulgemine ja sa tead, et sinust peab keegi saama ning selle nimel pead sa asuma omandama teadmisi. Haridus on see, mis jääb alles, kui kõik koolis õpitu on unustatud. Oli see Einstein, kes seda ütles, või keegi, kes horoskoope koostab – vahet pole, ma polnud juures, aga mingi täitsa usutav tõdemus siit kumab.