Eelmise nädala pühapäeval lõppes mu kümnest kontserdist koosnev ringreis “Helisevad õhtud”.

Kui ma kevadel neile kontsertidele mõtlesin, oli olukord seoses viirusehirmuga enam kui ebakindel – kas üldse mingidki üritused saavad toimuda? Pidin tegema otsuse. Kui enamik korraldajaid jätsid oma üritused pigem ära, siis mina otsustasin teha kontserdid seekord üksi, minimaalsete eelkuludega. Et juhuks, kui kontserdid ei saa toimuda või kui publikut pole, ei oleks ma miinuses.

Ma ei olnud miinuses, olin suures plussis. Ja ma ei pea silmas materiaalset kasumit.

Ma nägin Eestimaa ja eesti inimeste ilu ja soojust.

Kui sa oled iseseisev muusik, kes ei tee popmuusikat ega klassikat, mis oleks riiklikult toetatud, ning kellest ei huvitu ükski kontserdikorraldaja, sest see ei tõota suurt publikuhulka ja tulu, siis tuleb kõike ise teha – ja see ongi mu vabaduse “romantika ja reaalsus”.

Kui siiani on mu suvekontsertidel abiks olnud ikka ka saatja, kitarrist, siis seekord võtsin vastu väljakutse kõigega ise hakkama saada. Ise end klaveritel saata. Panna end täiega proovile. Olin niisiis korraldaja, autojuht, transa- ja helimees; mängleva kergusega andsin kontserte, suhtlesin enne ja pärast kontserti paljude inimestega. Ning hilisõhtul koju või hotelli jõudes tegelesin veel raamatupidamisega. Pidin iga kontserdi kohta kirja panema, kui palju kohapeal pileteid müüdi. Seda on vaja Eesti Autorite Ühingu jaoks, kes kirjutab mulle siis vastavalt arve. Arvetega tegelemist on olnud! Lühidalt – tuuri kuludena tuli maksta plakati kujundus, trükk, ööbimised, praamipiletid, Piletilevi ja Kuresaare, Pärnu välipostide reklaam, klaveri häälestused, mõne saali rent, kütus…

Loobusin esialgsest mõttest rentida valgus- ja helitehnikat ning otsustasin loomuliku valguse ja küünalde-lampide kasuks. See oleks käinud mul üle jõu, tassida veel valgustehnikat. Sest tassimisest juba puudu ei olnud. Ei oleks mul jätkunud enam ka materiaalseid vahendeid. Niisamuti loobusin sel aastal kõigist pakutavatest tasulistest reklaamidest, mis kõik olid “sõbrahinnaga, ainult teile”, ent siiski sadades eurodes. Olgu mainitud, et ilma Kultuurkapitalilt saadud toeta ei oleks ma julgenud seda kõike ette võtta. Enne tuuri otsisin tõepoolest juba münte koti- ja taskupõhjadest ning viisin kogunenud pudeleid ja tundsin rõõmu ka sealt saadud mõnest eurost. Eriolukorra tekitatud töötus muusikuna tekitas enneolematu tühimiku rahakotis. Raha taotlemine mõnest fondist on samuti üks paratamatu tegevus, sest oma taskus ei ole eesti jazzmuusikul iial piisavalt rahalisi vahendeid, et midagi korraldada. Sponsoreid aga peavoolust kõrvalekaldujad ei huvita.

Omamoodi väsitav on muidugi ka see tasuta reklaamimine. Ehk siis pidev enesereklaam sotsiaalmeedias ning intervjuud raadios, ajakirjanduses. Eks ikka meelelahutuse võtmes. Seal on nii meeldivaid kui ka vähem meeldivaid kogemusi. Mulle ei meeldi ammu enam olla ajakirjade kaantel, ent reklaamina on see nähtavasti tõhus. Ja pean end ületama ning taas rääkima isiklikel teemadel. Muusikast palju rääkida ei saa. Eesmärk pühendab abinõu?

Pakkimine enne kontserte ei olnud samuti mu lemmiktegevus. Olgu öeldud, et lisaks argi- ja esinemisriietele, kingadele ja erineva ilma jalanõudele ning tarbeasjadele, kosmeetikale oli mu auto täis plaadikaste, raamatuid, helitehnikat, statiive, igaks juhuks ka kaasas mõni laualamp ning veel voodiriided – ma ei saanud minna ilma oma tatrapadjata! Padjad majutusasutustes on tavaliselt mulle sobimatud, nad on nagu kummipallid, kuhu pead toetades põrkab see tagasi ja hommikuks oleks kael kange… No ja siis veel satiinist voodipesu juhuks, kui hotellilinad ei ole mu jaoks piisavalt pehmed… ülitundlikkuse võlu ja valu!

“Küll sul on palju asju!” ütles üks laps, kes pärast kontserti mu linnamaasturi sisu uudistas. Jah, väiksem auto ei tuleks korraldajast üksikartistile kõne allagi! Enne kontserti käisin auto vahet ikka 6–7 korda ja pärast kontserti niisamuti, tassides ja tarides. See oli mu kümne päeva ja õhtu sport, täpsemalt – raskejõustik.

1. kontserdipäev

Saabus esimene kontserdipäev. Kirna mõis oli mulle tuttav. Seal ootas mind vana pianiino ning soe pererahvas. Kohale jõudes tundsin tugevat liilialõhna – võlvidega saal oli ehitud nende kuninglike lilledega! Häälestaja häälestas veel pianiinot ja seati kohvikut…

See oli tuuri väikseim saal ning samas oli esimesel kontserdil kõige rohkem publikut, ligi 70 inimest, vaevu mahtus ära!

Kõik koogid osteti ära juba enne kontserti ning pärast kontserti osteti ära ka kõik mu kaasavõetud “Kirju mandrilt” raamatud. Ettelugemine mõjus nõnda. “Lugege kindlasti veel, teile nii sobib see!” öeldi mulle. Kirna mõis oma müstilisusega võlub. Pererahvas kutsus pärast kontserti mind lauda, et süüa veel kooki ja ajada juttu, ent keeldusin viisakalt, põhjendades, et pean end maksimaalselt säästma, välja puhkama, pikk tuur ees. Ning et nii hilja ei või ma üldse süüa, liiatigi magusat. Nõnda, väga kindla stardiga ma alustasin.

2. kontserdipäev

Teisel päeval ootas ees pikem sõit – Viljandist Palmse mõisa. Poolel teel ühes tanklas sirutasin selga, tankisin autot ning sõin ühe kanatortilla. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi Palmses esinenud. Uhkes mõisas oli üllatavalt vaikne. Üks naine võttis mind vastu ning ta oli seal lossis ainus, keda töötajatest nägin. Ta aitas mul pileteid müüa ning sain aru, et ta peab minu kontserdi tõttu tegema mitu tundi pikema tööpäeva kui tavaliselt. Ta küsis, kaua mul pärast asjade kokkupanemine aega võtab.

Ka kohvik suleti tund enne kontserdi algust. Valla asi. Kellast kellani töö. Ei ole isiklikku huvi ega suhet.

Klaver oli enam-vähem, publik vaoshoitum kui Kirnas – atmosfäär ikkagi mõjutab. Kuigi ma räägin laulude vahel palju ja tihtipeale viskan ohtralt nalja, julgevad mõnes kohas inimesed kohe naerda, teises kohas hoiavad end pigem tagasi, nagu akadeemilisel kontserdil.

Jäin Palmse mõisa külalistemajja ööbima. Algselt oli plaan minna ööbima tuttava juurde, ent otsustasin, et mul on vaja vaikust ning et sõbergi ei pea nägema endast kõike andnud artisti, kes enam suhelda ei jaksa. Jalutasin siis õhtuhämaruses seal mõisapargi põõsaslabürindis ja meenutasin operetifilmi “Savoy ball”, mis mulle lapsena väga meeldis ning mis oli selles mõisas ja aias filmitud… Kaunis Elle Kull, kes laulis Helgi Sallo kauni häälega nukrat valssi… ja miskipärast vene keeles: “Ljubov, ljubov, ne dolog tvoi tšas, svoboda darože dlja nas…” ( “armastus, armastus, on üürike su aeg, on vabadus meile kallim…”). Et sellised asjad mind ikka liigutavad ja meelde jäävad. Juba lapsest peale.

3. kontserdipäev

Kui ma kolmandal päeval Vääna mõisa jõudsin, hõiskas mu hing – saali pastelsed värvid, valgus, romantiline rõdu ning imekena antiikne tiibklaver tekitasid armumisetunde! Mõisakoolis toimunud “Unustatud mõisate” päev tõi küll vahepeal mu heliproovi muidu uudistajaid ning kuuma ilmaga külma duši võtmine enne kontserti mõisa avatud akende ees nõudis natuke peitmist (pidin duši all kükitama, et ma õue ei paistaks!), ent see-eest ümar tornisaal oma kõlava akustikaga andis mulle unenäolise ja inspireeriva hetke – laulsin siis igavikulise, sõnadeta vokaliisi, nagu mulle meeldib kõrgete lagedega ruumides teha… Kontsert oli imeline, publik kuulas austusega, nägin pisaraid silmis ja kuulsin inimesi naermas.

Mu hilisõhtused sõidud olid omamoodi meditatsiooni eest – roosakas loojangutaevas või udused heinamaad mõjusid maheda järelmänguna mu kontserdist erutunud meeltele.

Jõudsin sel ööl ühte hingestatud paika – Altmõisa külalistemajja. Et järgmisel päeval lähedalt Hiiumaale sõita.

4. kontserdipäev

See oli vist selle suve palavaim päev. Lubasin endale Rohuküla-Heltermaa praamil ühe plombiirijäätise. Suuremõisa lossi ees lõõskas lõunane päike ja asjade tassimine oli seekord eriti vaevaline. Seda enam, et tuli need vedada trepist teisele korrusele. Üks lossinaine küll pakkus end appi, ent ütlesin, et saan hakkama. Ega ma mehi suurt selle tuuri jooksul näinud. Neile oleksin küll andnud oma mõned raskemad asjad tassida. Ikka naised asjatavad igal pool.

“Eks ikka naised seda elu edasi viivad!” ütles üks kontserdikülastajast vanem daam mulle ka Palmse mõisas, kui kiitis, et olen ikka vägev naine. “Kussa pääsed, pead olema!” vastasin talle.

Kuumus roiutas täiega ning ka külm dušš aitas vaid korraks. Hiiumaa kontserdi üllataja oli flötist Julia Anstal, kellega koos esitasime ühe mu pala – ma polnud kunagi varem kedagi klaveril saatnud, see hetk oli meeldejääv! Julia võttis minuga ühendust mõned nädalad enne mu kontserti, teatades, et elab nüüd Hiiumaal ja kasvatab kolme last. Et tahaks väga koos musitseerida. Ja avaneski võimalus! See oli hetk, kui mul olid pisarad silmas… kuulda ja näha, kuidas teisest ruumist tuleb kaunis naine, mängides voolaval flöödil, teades, kui keeruline on muusikust naisel selles ajas, kui lapsed on väikesed… ja kasvatada neid üksi… ning mitte saada teha muusikat… Olen tänulik selle jagatud hetke eest ja usun, et publik oli ka meeldivalt üllatunud.

Sain ühe esmaspäevase päeva vahepuhkust ning võimaluse oma poegadega, kes terve suve olnud Saaremaa-vanaema juures, koos olla. Meres ujuda. Nende valitud kohtades söömas käia.

5. kontserdipäev

Viies kontsert toimus Loona mõisas, Vilsandi looduskaitsealal. Ja see oli täiuslike tingimustega mu jaoks. Küll äärealal ning publikut ma palju ei lootnudki, ent klaver oli siiani parim! See inspireeris. Oleksin võinud ainult klaverit mängida, selle kõlast vaimustuda ja üldse mitte laulda, ent eks ikka laulsin. Ja jutustasin. Ning lugesin oma raamatust katkendeid.

Eriti hinge läks mulle seal mõisas olev Kaspar Talli joonistuste näitus – kased ja kassid! Mu lemmikud. Nii hingestatud ja filigraansed tööd! Need sobisid mu muusikaga ja ma mõtlesin, et küll on rõõmustav, et noor mees kannab selliseid väärtusi… Niisamuti oli ideaalne mu lavatagune tuba. Ruum, valgus, meeleolu – need on eelhäälestajatena väga tähtsad. Ning mu võimalus olla üksi, keskenduda. Ma ei taha palju lobiseda ja võin näida kuidagi uhke, aga soovin maksimaalselt keskenduda kontserdile. Loodan, et saadakse aru. See oli üks rahulikumaid, harmoonilisemaid kontserte, mu hing helises.

6. kontserdipäev

Järgmisel päeval sõitsin Kuressaarest Tõstamaale. Eestimaa on väike, ent ikka leidub veel teid, mida mööda ma pole sõitnud. Romantiline rannatee! Tegin teel peatusi räämas Vatla mõisa juures, Paatsalu sadamas, käisin ja laulsin Kastna tühjas kirikus…

Tegin aega parajaks ja samas häälestasin end. Tõstamaalt jääb mulle meelde klaverihäälestaja Paul – vana kooli mees, kes mängis vana kooli jazzi, öeldes, et oskab mängida ainult noodi järgi, et ta on Pärnus ikka salongides mänginud. Klaver toodi Tõstamaale spetsiaalselt mu jaoks päästekomando abiga, sest see oli teatrietenduste ajaks välja viidud ega mahtunud tervena ustest sisse. Ju siis tõsteti akna kaudu. See uudis tuli mulle viimasel hetkel, et klaver on sootuks lahti võetud ja ära viidud. Ma ei olnud siiski nõus elektripilli mängima, sest mõte oli algusest peale ikkagi elavaid pille kasutada. Klaver oli aga jäetud saali nurka, seljaga publiku poole, ja nii ei jäänud üle muud, kui seda saali keskele nihutada. See aga oli nii raske, et vedas jutid parketile.

Suutsin tekitada kahju ja mul oli sest väga kahju. Mulle küll öeldi, et küllap puidumehed lihvivad ja saab korda, aga ikkagi oli kahju. Ja see ajas mu tuju üsna ära. Saal oli täis teatriprožektoreid ning toolid olid paigas nagu tribüünil, ma olin kuidagi nagu sundolukorras. Publik vaevalt et mu sisemist tujutust märkas, aga see oli olemas. Leevendust tõid lahtised rõduuksed ja sealt kostev purskkaevu vulin. Ning kohvikupidaja, kes andis mulle koju kaasa soojusega valmistatut. Paar purki värsket suppi ja koduküpsetatud leiba, mõtelge!

Ometi, sõit koju oli tujutu. Ma polnud viis päeva kodus olnud, lootsin varem jõuda ja puhata, aga Pärnu linnas oli ulatuslik teetööde remont ning Waze juhatas mind valesti – ühel hetkel oli mul kiirteel keelumärk ees ning ümbersõit suunas mind võõrale maanteele… Õues hämardus ning mu tuju tusanes järjest. Pidin Viljandisse sõitma Tori ja Suure-Jaani kaudu. Tundmatud pimedad teed. Ja ühel hetkel oli kits mu auto ees. Ta jõudis täpselt eest läbi. Tundsin muidugi heameelt, et kits pääses ning et mu auto jäi terveks. Aga närvilisus ei jätnud mind. Täna oli selline õhtu. Olin koju jõudes rampväsinud. Ent uni ei tahtnud ega tahtnud tulla…

7. kontserdipäev

Järgmisel hommikul tõin pakiautomaadist oma raamatuid, mis kirjastus mulle juurde saatis, ning õmbleja juurest tumerohelise hõlsti, mis ta mulle varrukateta kleidile peale tõmbamiseks õmbles.

Seejärel pakkisin jälle asjad, et olla neli päeva-ööd kodust ära. Sangaste lossi jõudes põlesid saalis valged küünlad ning põrandale olid puistatud valge roosi kroonlehed. Kellelgi oli siin pulm, oli mu esimene mõte. Siis mõistsin, et need on kaunistused mu oma pulmaks, täna õhtul siin, muusikas. Ja ma olin hingepõhjani liigutatud ning tänulik. “Sa oled ju meil romantik!” ütles juhataja.

Muusikas ikka, jah, igavesti. Elus tihti ei õnnestu. Vaja olla kahe jalaga maa peal. Võtta vastu otsuseid. Olla asine. Ja tõsine. Mehe eest. Sangaste lossi saali akustika oli nagu kirikus. Kõrge lae tekitatud igavikuline kaja tekitas erilise atmosfääri ning kaunis see kontsert oli. Roheline šifoonist hõlst lendles mu seljas ning mu unistused said jälle tuult tibadesse. Nii palju plaate pole kusagil mujal ostetud, nii palju lilli kingitud. Mu kodukant toetas mind. Sain ööd magada oma lapsepõlvekodus ning järgmisel hommikul kosutust kodujärves ujumisest.

8. kontserdipäev

Mind ootas ees pikim sõit – Illuka mõisa Ida-Virumaal. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Eelmüügi põhjal oli arvata, et rahvast on seal vähe, ent väga hea Estonia klaver ning superluks tuba, mis mulle anti, tekitasid juba hea olemise. Niisamuti aitas mul siin asju tassida kohalik külamees, kelle juhataja oli appi palunud. Tundsin, et see on suur abi.

See oli kontsert, kus oli kõige vähem inimesi, umbes nagu klassikakontsertidel maakonnas. Heal juhul paarkümmend. Tundsin end lausa elitaarsena! Jagasin publikuga mulle tehtud võileibu ja mõtlesin, et siia ma vist enam ei tule. Publikut ei ole.

Omaette elamus oli üksi mõisas ööbimine. Mulle öeldi, et keegi sinna ei tule. Kell neli öösel aga ometi kuulsin, kuidas välisuksed korduvalt käisid. Ei, vaimud teeksid teistsuguseid hääli või nagistaksid treppe, võtsin asja mõistusega. Hommikul sain teada, et öine mõisakummitus oli naine, kes käis järgneva päeva kohvikutepäevaks asju toomas… Niisamuti sain teada, et eelmisel õhtul oli kõik selle kandi rahvas olnud Toilas valgusfestivalil. Loomulik kadu, mida ei osanud ette näha.

Mängisin veel hommikul saalis pärlendaval klaveril ning ühtäkki oli saal täis inimesi, kes lummatult mind kuulasid. Sain oma publiku kohvikutepäevalt. Kes teab, äkki tulen veel Illukale tagasi. Kui lähistel pole mõnda suuremat show’d. Külastasin veel lähedalasuvat Kuremäe kloostrit, ma polnud sealgi iial käinud. Vaimustusin nunnade puumajakestest, mille uste ees lendlesid valged pitskardinad, nende hoolitsetud õitsevatest aedadest, viljapuudest… iga inimene võiks elada nõnda, pühendunult. Ilma et peaks tingimata elama kinnises kommuunis, mõtlesin ma.

Turistid, peamiselt venelased, voorisid pühapaika ning vanamemmed-nunnad müüsid neile vaikimisi küünlaid, viirukeid ja pühapilte.

Kloostriteel pidasid kohalikud laata – kes mida müüs. Kodukanamune, sibulat, soolakurki, pühitsetud vett plastkanistrites… “meie igapäevast leiba anna meile tänapäev…”

9. kontserdipäev

Ma ei osanud midagi oodata Vasta mõisast, eelmüük oli vilets ja mu tuju keskelt läbi… Kohale jõudes võttis mind vastu kena naine mõisakoolist ja temaga koos kolm last, kes rõõmustasid, et saavad mind asjade tassimisel aidata ning neid ka üles panna.

Sofia, Sebastian ja Silvester jälgisid hoolikalt kõike, mida teen, ning kui mängisin klaverit ja laulsin, ütles Sofia: “Sa oled isegi parem kui maailmameister!” Järgmisel hetkel joonistasid nad mulle saali põrandal pilte ja Sofia tegi minust võrratu portree – ta oli tabanud ära miskit minus, mis mulle meeldis! Südamest kasvav lill, justkui kõlakoda, õhetavad põsed ja kuldsed lokkis juuksed, need rõõmustasid mind väga. Sofia vaimustus, et mul on rohelised silmad ning pidi seda lausa emale teatama minema. “Emme, sel tädil on rohelised silmad!”

Ja poisidki, nad joonistasid kaua ega olnudki nutitelefonides! Enne kontserti koputasid nad mu uksele ning soovisid mulle kontserdiks edu! Ning pärast kontserti aitasid nad jälle mu asju autosse tassida ning olid õnnelikud neile kingitud plaatide ning autogrammide eest plakatil.

Need lapsed panid mu mõtlema. Miks on see elus tihti nii, et me oma inimesi, lähedasi ning nende erilisusi enam ei märka ja pigem viitame negatiivsetele kui positiivsetele asjadele neis? Ja võõraga võime olla nii viisakad, tähelepanelikud…

Teine asi – kuidas laps võib vaimustuda väikestest asjadest! Näiteks nagu su rohelistest silmadest, klaverimänguoskusest või lauluhäälest…täiskasvanuna me kuidagi kaotame tihti vaimustuse ja selle väljendamisoskuse. Aga see oleks oluline säilitada, et elu oleks ikka elav. Iga päev midagi avastades, üllatudes, saades puudutuse…

Ja kolmas moment nende laste juures oli mu rõõm, et mitte kõik lapsed ole end nutiseadmetesse ära kaotanud – on veel neid, kes tunnevad huvi päris elu vastu. Eks see kõik tuleb kodust. Mida väärtustatakse, millist eeskuju antakse, kui palju on aega lastega tegeleda…

Igal juhul oli sel õhtul saal rahvast täis ning mu tuju suurepärane. Lilleseadja oli ehtinud saali hortensiate ning orhideedega ja naised köögis teinud head-paremat kohviku jaoks. Kõik oli hästi, olgugi et sealne moodne digiklaver mind ei vaimustanud. See pole elav pill, ta töötab kui arvuti, seadistatud standardsete funktsioonidega. See ei reageeri su tundlikkusele, su dünaamikale nagu elav pill. Aga hakkama sain. Keegi teine vaevalt et jäi päris klaverist puudust tundma. Seda enam, et see digiklaver nägi tõesti välja nagu päris klaver. Tiivaga ja puha.

“Kas mäletad mind veel, kui järgmine kord tuled?” küsis Sofia.

“Ma mäletan sind alati!” vastasin.

Lapsed lehvitasid mulle kaua järele ja viimasena kuulsin üle pargi kajavat Sofia hõiget, kogu hingest: “Kohtumiseniiii!”

Isegi kaunis õhtuudune maastik kahvatus selle tüdruku südamesiiruse ees…

10. kontserdipäev

Ees ootas mu viimane kontsert Kuremaa lossis. Jõudsin nii vara, et loss oli veel kinni. Mehed tegid katusetöid ning kuulasid taustaks raadiost tümakat. Ma tahtsin sealt ära. Õnneks oli lähedal Kuremaa järv, kus sain mõnusalt ujuda, jahe vesi turgutas sõidust ja palavusest tekkinud rammestust. Kell kolm sain lossi sisse ja hakkasin toimetama.

Mulle pakuti üht saali, aga kuna teises, valgusküllasemas saalis oli ka klaver, siis valisin teise saali. See klaver ei olnud hääles. Taolist pilli nimetavad muusikud “panniks”, aga mulle sobis. On nagu on. Lõpuks on teatud häälestamatus ka olemuslik. Klaver oli ikka Estonia, mille sees oli veel märk CCCP. Arvatavasti kaheksakümnendate algusest. Aga see saal oli tõesti avaram. Punased toolid, valge kahhelkividest kamin ning punaste õitega tubakalilled ja must klaver – see oli pidulik kooslus. Sättisin saali hubasemaks, siin sai kasutada laualampe ja küünlaid, meeleolu oli lausa jõululik.

Viimane kontsert oli taas suurepärane, publikut jagus ning saalis oli üllatusena mitu mu head tuttavat. Meeleolu oli mõnusalt segane, mu olemine nii lõputult vaba, olin kümnendaks kontserdiks kenasti väsinud ja samas õnnelik. Lasin end tundel juhtida ja see juhtis mind kenasti. Häälest ära klaver ei häirinud vist kedagi. Selles ebamaises kõlas oli oma unenäolisus.

Iga kontsert oli olnud teisest täiesti erinev, nii seegi. Tundsin eriliselt publiku soojust, nad isegi huilgasid lõpus; tundsin, et olin justkui maratoni läbinud… ning mind kutsuti kaks korda tagasi. Nägin ilusaid inimesi, säravate silmadega naisi, õied juustes; ma mõistsin neid, nad mõistsid mind… aga isegi mõni noormees ostis mu plaadi!

Ma ütlen ikka, et naistele on mu kontsert toetav, meestele õpetlik. Õpetus sensuaalsusest, avatud naise hingest. Ma usun, et nad on paremad mehed oma naistele, kui neile on mu kontsert meeldinud. Kui eriliselt hea tundus seekord lava taga visata jalast kontsakingad ja sukad ning kerida juhtmeid, panna oma asju kokku paljajalu, aeglaselt ja kergendusega ohates. “Ma suutsin seda!” ütlesin endale. Uskusin end ja nagu ei uskunud ka.

Sulgesin klaverikaane. Maja perenaine lasi ära tuled ning lukustas mõisa ukse. Istusime kumbki oma autosse ning soovisin talle ilusat elu. Loojangutaevas oli lausa hingematvalt kaunis, ent ma olin liiga väsinud, et peatada auto ja seda pildistada.

Lülitasin sisse Klassikaraadio, kus just hakkas oma luulet lugema Tõnu Õnnepalu. Ma olen soovinud, et keegi mulle luulet loeks ja Õnnepalu on olnud mu selle suve kirjanik. Luuletaja. Igatsev hing. Kelle sõnul kurbust ravib vaid kurbus. See luuletund oli mu kontsertide lõpuakord, preemiate preemia. See nukrus oli nii toetav, tuttav. Kodune.

Ja nõnda, jõudes oma majavärava ette, vaadates tähistaevasse, kuulatades ritsikate siristamist, luges kirjanik: “…öö tulles süütan lõkke nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.”

Ma olin õnnelik. Mu süda oli nii kerge. Ja soe.