Küllalt sageli jõuavad keskkonnaalastesse aruteludesse väited, et me oleme liiga väikesed, et väärata keskkonna muutuste käiku. Sõltuvalt teemapüstitusest on väike kas Eesti tervikuna või siis üksikisik. Selline väide on lihtsakoeline demagoogiavõte, mille abil saab põhjendada nii tegematust kui ka tegemist. Sobivalt saab sellega põhjendada nii põlevkivienergeetika jätkamist, viidates Hiina, India, USA ja teiste suurriikide saastemahtudele, kui ka enda prügi sorteerimata jätmist.

Koolis matemaatikat õppinud mäletavad ehk integraale – see on funktsioon paljude hästi väikeste asjade kokku liitmiseks. Palju väikeseid tegusid kogumina toimib mõlemat pidi. Kui palju inimesi loobivad konisid maha, muudavad nad maailma ookeanid aegamisi konimereks. Igal aastal jõuab ookeani umbes 5,6 triljonit koni, igaüks tappes elu umbes pooles liitris vees (vt ka NCBI artiklit) Eesti talukultuurist pärit talgutel teevad palju inimesi koos ära suure töö, näeme seda kevadistel “Teeme ära!” ja suvistel puisniitude niitmistalgutel.

Suurte globaalsete väljakutsete lahenduseks on ainult kohalikud lahendused. Ei ole olemas ühte suurt tegu, mis muudaks olematuks inimese poolt põhjustatud liikide massilise väljasuremise, katastroofiliselt kiiresti toimuva mullastiku hävimise või kliimamuutused. Sobivalt arendatud ja rakendatud tehnoloogia võib aidata nende probleemidega toime tulla. Samuti on olulised rahvusvahelised kokkulepped, et me üheskoos veaks vankrit samas suunas. Kuid lõpuks on määrav see, mida me teeme iga päev. Mitte ainult korra aastas maailma koristades või mõnda keskkonnadokumentaali vaadates pisaraid poetades. Iga okas loeb, nagu teab meie kaitsevägi, aga need okkad peavad olema päris.

Üks põhjus, miks inimkonda ohustavate keskkonnamuutustega toimetulek nii keeruline on, seisneb asjaolus, et pole olemas ühte aspekti, millele saaksime osutada, ega tegevust, mida saaksime kohendada, et keskkonnamuutusi ära hoida. Tegu on komplekssete süsteemidega, kus on omavahel põimunud, üksteist võimestamas ja tasakaalustamas erinevad protsessid, mis on pikaajalised, akumuleeruvad ja multikomponentsete tagasisidestustega, mistõttu tegevuste tagajärjed ei avaldu nii kiiresti nagu näiteks gravitatsioonijõu eirata püüdmine. Nagu oleme õppinud gravitatsiooniga toime tulema, saame sõnastada ka esimese soovituse, kuidas asuda keskkonnahoidlikumale teele: isegi kui me ei oska praegu öelda, mis asi gravitatsioon täpselt on, saame me tema toimet uurida ja vastavalt tuvastatud seaduspärasustele targalt tegutseda.

Keskkonnamuutustega seotud teadmised arenevad tohutult kiiresti ja mõnikümmend aastat vanad keskkoolis või gümnaasiumis omandatud teadmised võivad tänapäeval täiesti vananenud olla. Seetõttu on enese pidev ja süstemaatiline harimine, uudishimulikuna hoidmine, küsimuste küsimine ja oma teadmiste ülekontrollimine vägagi vajalik. Muide, see on kasulik ka vaimsele tervisele.

Kuidas muutusi ellu viia?

Esmalt, keskkonnamuutustega toimetulekuks on meil vaja teha koostööd. Iga okas loeb rohkem, kui okkaid on targalt koos tegutsemas palju. Peame arvestama, et koos tegutsemist takistavad erinevad huvid. Lühiajalistele majanduslikele huvidele orienteeritud poliitilises ja majandussüsteemis on keeruline kedagi veenda oma seisukohtade ümberhindamise ja käitumise muutmise vajaduses, kui tema praegune heaolu sõltub selle vajaduse mittemõistmisest, kui parafraseerida Upton Sinclairi. Me saame kedagi edukalt veenda ja kaasata, kui meie argumendid on teaduspõhised ja süsteemsed.

Poliitiliselt, keskkondlikult, kogukondlikult aktiivne olemine ning oma veendumuste, vajaduste ja visiooni eest seismine on teine soovitus, mida ühele tulevikust ja keskkonnast hoolivale inimesele anda. Loota, et keegi teine tuleb ja korraldab asjad ära, on lapsemeelsus. Nagu näitas möödunud sügisese Lõuna-Eesti tormi juhtum, hakkame me keskkonnamuutustega jõudma sellesse faasi, kus me ei saa enam keskvalitsuse toele loota. Puhtalt selle pärast, et ekstreemsed keskkonnasündmused on üha suurema purustusjõuga, infrastruktuuriobjektide komplekssemaks muutumise tõttu on tagajärjed kallimad ja keskvalitsuse tippjuhtidel pole kompetentsi sellistele sündmustele reageerimiseks (vt ka Taylor & Francis Online). Seetõttu sõltub kõik sellest, kui targalt oskab iga okas koos oma kogukonnaga tegutseda.

Et veenda teisi käitumist muutma, tuleb esmalt üle vaadata iseenda käitumisharjumused. Me ei saa oma naabritele ette heita, et nende aias on lekkivat ja haisvat kola, kui meie lagedaks raiutud hoov on täis põlevkivitossu. Keskkonnamuutused on globaalsed ja fraktaalsed, seetõttu kehtib see soovitus nii oma lähima perekonnaringi kui ka rahvusvahelise koostöö kohta. Et mitte langeda rohepesu virvatulukeste lummusse ja kiiktooli liikumise näilisusse, on vaja teadmisi, mis aitaksid mõista, milline tegutsemine, käitumismuster, harjumus aitab keskkonnamuutusi ära hoida.

Alustada tasub suurimat mõju omavatest madalatest viljadest.

Inimkonna suurim mõju keskkonnale avaldub üldises energia- ja aineringes osalemise kaudu. Millegipärast on lääne filosoofias võetud juba aastatuhandete eest hoiak, et me oleme kuidagi muust loodusest eraldiseisvad ja ülejäänud ökosüsteem toimetab vaid meie elushoidmiseks (vt ka Springer Link). Seetõttu oleme täiesti süüdimatult ära söönud söömisväärsed ja oma elupaikadest välja tõrjunud kõik meie toiduvarudele pretendeerida võivad teised liigid. See on viinud meid Maa ajaloo kuuenda massilise liikide väljasuremise epohhi (vt ka Science). Maad asustavatest imetajatest 60% moodustavad loomad, keda me kasvatame endale söögiks, 36% imetajatest moodustavad inimesed ja vaid 4% imetajatest on alles jäänud metsikud loomad, karihiirest sinivaalani.

Intensiivpõllumajandusest pärit veiseliha osatähtsus keskkonnamuutuste põhjuste seas on seejuures eriti silmatorkav: ühe kilo veiseliha ärasöömisega kaasneb 60 kg (CO₂ ekvivalendis) kasvuhoonegaaside emissioon atmosfääri. Võrdluseks võib tuua kilo ube, mille söömisega kaasneb vaid 1 kilo kasvuhoonegaaside emissioon. Ka lamba- ja sealiha ühe kilo söömisega peab arvestama kümnetes kilodes mõõdetavate kasvuhoonegaaside emissioonidega. Loomadelt pärineva valgu kasvatamiseks kulub ühtekokku ligikaudu 83% maailma põllumajandusmaast, andes vastu vaid 37% meie tarvitatavatest valkudest ja ainult 18% kaloritest.

Kui inimkond loobuks loomsetest toitudest, võiks toidu tootmiseks kasutatava maa pind väheneda ühtekokku 76% ja kasvuhoonegaaside emissioonid võiks väheneda 49% võrreldes 2010. aastaga. Pole ühtegi füsioloogilist põhjendust, miks me peaksime oma toiduks tarvitama nii suuri lihakoguseid, nagu me seda praegu teeme. Eesti kontekstis tuleb siiski ka tähele panna, et mõningatel juhtudel aitavad veised ja lambad kaasa looduskaitselistele eesmärkidele hoida maastikke avatuna. Kui tõesti on vaja liha süüa, siis pigem nende loomade oma.

Mida siis süüa?

Parafraseerides ameerika kirjaniku ja Harvardi ülikooli professori Michael Pollani sõnu, peaksime sööma toitu, mitte liiga palju ja peamiselt taimi, mida võiksime aga kasvatada vähemalt osaliselt ise. Ka kortermaja aknal või rõdul kasvatatud maitsetaimed aitavad keskkonda säästa ja sa saad kindel olla selles, mida sa sööd. Kusjuures transpordi osakaal on meie toidu kasvuhoonegaaside emissioonide seas väike ning oluline on just toidu kasvatamise viis. Seetõttu tuleb kodumaise intensiivpõllumajandusest pärit toidu asemel eelistada mahetootmisest pärit toitu, isegi kui see pärineb välismaalt.

Meie endi transpordiga seostatakse sageli suurimaid kasvuhoonegaaside emissioone ja keskkonnamõjusid. Fossiilsete kütuste kasutamise piiramine transpordis, aga ka elektri- ja soojusenergia tootmises, on sama oluline kui energia üleüldise raiskamise vähendamine.

Väga suured lootused on inimkonnal tehnoloogilistele muutustele, mis viivad väiksema energiatarbimiseni. Paraku on näiteks väiksema energiakuluga LED-valgustite kasutamine viinud hoopis suurema energiatarbimiseni. Kuna üks LED-valgusti on odav ja praktiliselt elektrit ju ei tarvita, siis on neid arutult piiskaval määral kasutusele võetud. Seetõttu ei saa me eeldada, et tehnoloogiline innovatsioon viiks automaatselt meie keskkonnakasutuse vähenemiseni. Tegelikult pole meil sellise ootuse kinnituseks võtta ajaloost mitte ühtegi näidet.

Vastupidistest näidetest meie tehnoloogiline ajalugu paraku suuresti koosnebki. Nii on ka vaikselt hiilides paberivaba asjaajamine ja üha enam võrku koliv meelelahutus muutunud infopakikeste liigutamiseks ja säilitamiseks vajalike serveriparkide näol suurteks energiatarbijateks.

Järgmisel korral mõtle, enne kui lisad sotsiaalmeediasse järjekordse kommentaari või kassipildi – äkki see pole seda keskkonnakulu väärt.

Lootus, et tulevikutehnoloogiad aitavad meil tänapäevaste keskkonnaprobleemidega toime tulla, on samaväärne eeldusega, et meie korraldatud joomingu tagajärjed peavad ära koristama lapsed.

Keskkonnale vähem kahju tegemine meid inimkonnana väljasuremisest paraku enam ei päästa. Selleks peame me pöörama süsinikuemissioonid akumulatsiooniks. See on lihtsam kui me arvame ja selleks pole vaja arendada uusi tehnoloogiaid. Loodus on kasvuhoonegaaside sidumise võime peale täitsa mihkel. Taastades ökoloogiliselt toimivaid ökosüsteeme, lastes metsadel, järvedel ja soodel toimida nii, nagu nad evolutsioonis on välja kujunenud, saame parimal viisil aidata tal seda teha.

Loomulikult tuleb meie elus teha palju mitmekesisemaid valikuid kui vaid need mõningad ülaltoodud aspektid. Üks lihtne mõtteharjutus igasuguse tarbimise eel võiks aga aidata teha paremaid valikuid: mõtle iga kord, kas järjekordne ost on sinu vajaduste või tahtmiste rahuldamiseks. Sageli kipume me need kaks omavahel segamini ajama.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (48)