Marko Mihkelson: miks on Valgevene vapper ülestõus Eestile oluline?

Valgevenelaste rahumeelsed protestid presidendivalmiste järgselt. Foto: Shutterstock.com

Valgevenelaste vapral ülestõusul Lukašenka diktatuuri vastu on korraga mitmeid võimalikke tagajärgi. Edasistest sündmustest võib sõltuda, kas Valgevene jääb iseseisvaks ja suveräänseks riigiks; kas läänemaailma saab usaldada demokraatia ja kodanikuvabaduste  kaitsel; kas Venemaa neelab Valgevene alla ja taastab impeeriumi ning kas Eesti ja teised Balti riigid suudavad koos liitlastega heidutada Venemaa agressioonipoliitika laienemist.

Olgem ausad, Valgevene pole meile viimase paari aastakümne jooksul eriti korda läinud. Eesti välispoliitilisele radarile on Valgevene erinevalt Ukrainast pigem eksinud kui olnud pidevalt vaateväljas. Valgevene on küll Euroopa Liidu idapartnerluse riik, kuid temaga suhtlemine on olnud keeruline. Otsati on see olnud seletatav president Lukašenka kehtestatud ja Kremli toel rajatud autarkiast.

Valgevenelaste apaatsus ning rahuldumine näilise stabiilsuse ja heaoluga on hoidnud Lukašenkat võimul ega ole lasknud erinevatel opositsioonilistel jõududel leida laiemat toetust. Kes on julgenud pea välja pista, see on tapetud, vahistatud, piinatud või riigist välja saadetud. Kunagise siseministri Juri Zahharenko, keskvalimiskomisjoni endise esimehe Viktor Hantšari ja ettevõtja Anatoli Krassovski röövimised ning tapmised 1999. aastal  on Lukašenka režiimi kuriteod, mis ei tohiks kunagi aeguda.

Karistamatus sünnitab uut vägivalda, mida me oleme  just nendel päevadel Valgevenes taas kogenud. Kuid vägivalla viimane puhang ei pruugi Lukašenkat enam päästa.

Seekordsete presidendivalimiste lähenedes oli selge, et Valgevene ühiskonnas on toimunud vaikselt muutus, mida justkui keegi pole tähele pannud. Kümnete tuhandete inimeste vaba meelsusavaldus üle riigi näitas, et Lukašenka ajastu hakkab lõppema. Inimestel on saanud ühtäkki kõrini endise kolhoosiesimehe 26 aastat kestnud ainuvõimust. Valgevene kodanikuühiskond andis 9. augustil tormihoiatuse – Lukašenka peab lahkuma ning riigi tuleviku peavad otsustama vabad ja demokraatlikud valimised.

Lukašenka püüdis nii enne kui pärast valimisi kasutada hirmutamise taktikat. Sadade ajakirjanike, aktivistide ja presidendikandidaatide arreteerimine ei nullinud valgevenelaste valmisolekut Lukašenkale punase kaardi näitamiseks. Ilmselgelt ja massiliselt võltsitud valimistele järgnes rahva kiire ja loomulik protest.

Kartes korrata Ukraina endise presidendi Janukovitši saatust rakendas Lukašenka viivitamatult massilise vägivalla meeleavalduste laialiajamiseks. Tuhanded inimesed vahistati, paljud nendest peksti halastamatult läbi ja neid piinati. Presidendivalimised suure tõenäosusega võitnud Svetlana Tsihhanovskaja sunniti ähvarduste tõttu riigist oma laste turvalisuse nimel lahkuma. Kuid see pole peatanud lainet, mis näib üha enam jõudu koguvat Lukašenka võimult minemapühkimiseks. Oma meelekindluse taastanud Tsihhanovskaja on valmis juhtima üleminekunõukogu uute valimiste korraldamiseni.

Briti päevalehe The Guardian korrespondent Shaun Walker kirjutas Minski sündmusi vahetult jälgides, et 15 aasta jooksul, mil ta on oma lugejatele vahendanud protestiliikumisi ja revolutsioone Ida-Euroopas, pole ta varem midagi sellist kogenud – korraga nii võikaid repressioone kui rahva erakordset vastupanu.

Neid ridu kirjutades me veel ei tea, kuhu sündmused edasi arenevad, kuid “Valge ja punase südame revolutsiooni” mõõtu hakkab toimunu juba meenutama küll. Valgevene liigub suurte muutuste suunas ja sellel dünaamikal on kaugelt suurem kaal, kui võiks aimata rahvusvahelise meedia väga tagasihoidlikuks jäänud kajastusest.

Miks on meile oluline Valgevene tulevik ja millise õppetunni on meile viimased päevad andnud?

Valgevenel saab olla reaalselt vaid kaks valikut. Kas säilitada iseseisvus ning rajada eneseteadlikule kodanikuühiskonnale tuginev ja samm-sammult Euroopa Liidu suunal liikuv demokraatlik õigusriik või kaotades suveräänsuse muutuda provintsiks Vene impeeriumi koosseisus. Viimasel juhul tähendaks see ka endast jõuliselt märku andnud kodanikuühiskonna lämmatamist. Valiku saavad mõistagi teha valgevenelased ise. Esimene tee saab sündida vaid läbi vabade valimiste ja demokraatliku maailma toetusel. Teine tee eeldab allumist vägivallale ning otsuste delegeerimist Kremlile.

Eesti seisukohalt on määrava tähtsusega, millise valiku Valgevene rahvas teeb. Kui peale jääb esimene stsenaarium, siis on tekkimas tõsine lootus, et tšekistide autoritaarsusele ja vägivallale rajatud Vene impeerium laguneb lõplikult. 1991. aasta detsembris oli just Valgevene ürgmets Belovežjes see koht, kus otsustati president Jeltsini eestvedamisel Nõukogude Liidu saatus. Valgevenel võib olla praegu võimalus lüüa viimane nael Vene impeeriumi kirstu. Ehk siis – ilma Valgeveneta pole Venemaal lootust taastada impeerium.

Samas on ilmne, et Kreml nii lihtsalt alla ei anna. Me ei tea, milline on olnud Venemaa sekkumine presidendivalimiste eel, ajal ja järel. Ainuüksi Venemaa sõjaväeluurele alluv eraturvafirma Wagner bandiitide mängutoomine vihjab laialdasele manipulatsioonile. Pole välistatud, et Wagneri grupi arreteerimine oli hoopiski Lukašenka kokkumäng Putiniga näitamaks valgevenelastele presidendi kindlameelsust iseseisvuse tagajana.

Kremlile võib segadus sobida, sest Lukašenka pole olnud just kõige kuulekam vasall.  Samas on valgevenelaste vaprus vägivallale vastu seista äratanud nendes rahvusliku identiteedi ja patriotismi, mis ei pruugi enam sugugi ühtida Venemaa suurriiklike kavatsustega.

Venemaa on olnud iga kord paaniliselt mures, kui endise impeeriumi aladel saab rahvas eneseteadlikumaks oma õigustest, nõuab vabadusi ja soovib liituda läänemaailma julgeolekuruumiga. Iga kord on järgnenud Venemaa agressioon nende riikide vastu. Nii oli see Gruusias 2008. aastal, et ära hoida NATO laienemist Lõuna-Kaukaasiasse ja nii oli see 2014. aastal, et ära hoida Ukraina nihkumist tihedamatesse suhetesse Euroopa Liiduga. Kas sama kordub 2020. aastal Valgevenega?

Valgevene puhul on asi ehk kriitilisemgi. Kui Valgevene rahvas saab diktaatori üle võidu, siis võivad ka inimesed Habarovskis ja mujal üle Venemaa mõista, et nende tulevikul võib olla ka teisi valikuid, kui seda pakub alles äsja põhiseadusmuudatustega endale diktaatorlikud volitused saanud president Putin. Kahtlen, et Kreml oleks valmis sellist stsenaariumit taluma.

Venemaa on juba süüdistanud lääneriike (nagu Lukašenkagi) sekkumises Valgevenes toimuvasse ning propaganda esileedi Margarita Simonjan kutsub sotsiaalmeedias üles “roheliste mehikeste” saatmisele korra tagamiseks naaberriigis.

Valgevene on Läänega pikka hübriidsõda pidavale Venemaale strateegiliselt ülioluline.

Territoriaalselt võimaldab kontroll Valgevene üle Venemaal ohustada NATOt Suwalki maakitsuse (104 kilomeetrit, mis eraldavad Valgevenet Poola ja Leedu piiril Kaliningradi oblastist) blokeerimisega, mis tähendaks liitlastele maismaaühenduse kaotamist Balti riikidega. Samuti asub Valgevenes mitmeid Venemaale olulisi sõjatehaseid ning Hantsavitši lähedal paiknev võimas eelhoiatusradar, mida haldab Venemaa kosmosejõudude 474. raadiotehniline üksus. Viimane võimaldab Venemaal avastada Lääne-Euroopast startivaid ballistilisi rakette ning mis veelgi olulisem, suudab jälgida NATO allveelaevade tegevust Põhja-Atlandil.

Venemaa teab, mida ta tahab ja kardab ning on seega valmis kõigeks. Ka sõjaliseks sekkumiseks. Kuid milleks on valmis Lääs? Valgevene presidendivalimistele järgnenud esimestel tundidel, kui Minski tänavatel valati juba rahumeelsete meeleavaldajate verd, oli rahvusvahelise meedia vaikus kõrvulukustav. Muidu nii uudisetundlik CNN ei suutnud mitme tunni jooksul isegi veerusõnumit koostada.

Sama loidus peegeldus vastu ka poliitiliselt tasandilt, mis näitas senise poliitika nõrkust või täpsemini puudumist. Ma ei imesta, kui nii mõneski lääneriigis hakati Valgevenet alles nendel päevadel kaardilt otsima. Mäletan, kuidas 2004. aasta novembris ühe meile väga olulise liitlase endine peaminister avastas koos minuga Euroopa kaarti uurides Oranži revolutsiooniga tuntust kogunud Ukraina.

Valgevene rahva julgus paneb proovile ennast geopoliitiliseks nimetava Euroopa Komisjoni tõsiseltvõetavuse. Brüssel peab otsustama, kas järgida oma sõnu ning avada Ukraina, Moldova ja Gruusia kõrval veel üks geopoliitilise võitluse rinne Venemaaga või taanduda ja kaotada usaldusväärsus demokraatlike vabaduste ja õigusriigi põhimõtete kaitsjana. Kergem pole väljakutse ka Ameerika Ühendriikidele, sest reaktsioonist Valgevenes toimuvale sõltub nende staatus vaba maailma liidrina. President Trump vaikib.

Viis päeva pärast Valgevene valimispäeva kogunenud Euroopa Liidu välisministrid tegid esimese julgustava sammu õiges suunas. Valgevene valimised kuulutati mittelegitiimseteks ning käivitati uute sanktsioonide kehtestamine. Loodetavasti ei sega vajaliku konsensuse saavutamist Vahemerel teravnenud Kreeka-Türgi vastuolud. NATO liitlaste põrkumine, lisaks Kreekale ka Prantsusmaa terav vastandumine Türgiga, tuleb meie julgeolekut silmas pidades väga halval ajal.

Euroopa Liit ei tohi nüüd tempot kaotada. Esimeste sammude kõrval tuleks lähiajal formuleerida selge sõnum Valgevene rahvale ning demonstreerida oma tõsiseid kavatsusi reaalse abiga uute ja vabade valimisteni jõudmisel, kodanikuühiskonna ja majanduse toetamisel. Samas tuleb arvestada, et teekond saab olema pikk ja toob paratamatult kaasa suhete pingestumise Venemaaga. Eestil ja teistel Balti riikidel on siin kindlasti mängida eriline roll, sest Valgevene edasisest käekäigust sõltub ka meie tulevik.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (50)