Mulle meeldib sihitult lonkida. Ma ei mäleta päris täpselt, kust see alguse sai. Seda, millal sai sihilikest käikudest sihitu lonkimine.

“Lähme täna jala läbi linna,” ütles mulle vanaisa, kui võisin olla umbes viiene. “Iga samm pikendab ühe minuti su eluiga. Ja sa näed, millist elu elavad linnatänavad päriselt,” lisas ta. “Bussiaknast või autost sa seda tähele ei pane.” Ja me läksimegi läbi Tartu. Vanaisa astus ühe ja mina kolm sammu.

See oli alles eile, mitukümmend aastat tagasi. Ma pole päris kindel, et see oli see päev, kui kõik alguse sai. Aga see polegi oluline. Loeb see, et mulle meeldib sihitult lonkida. Ka see, et Tartu on selleks üks äraütlemata mõnus paik. Siin on eriilmelised linnaosad ja turvaline linnaruum, hulgaliselt rohelust, põnevust ja ilu pakkuvad jõekaldad, otseteed ja salarajad, kirev ja kirju elanikkond ja mis kõik veel.

Mis mulle Tartus silma on jäänud? Seda on omajagu. Suisa nii palju, et neist võiks kirjutada lausa artiklisarja. Seda enam, et Tartu linn on kui piletita avalik kunstigalerii, mis aina muutub ja uueneb, säilitades samas kõik vana, mis hea.

Millised sihitud sihid ja rajad olen ma kodulinna pinnale sisse tallanud? Neid on mitmeid. Vahel kõnnin läbi Annelinna all-linna. Viin Tartu suurimas linnajaos läbi juhuslikke inimvaatlusi ja käin teeradadele tekkinud ajamustreid mööda. Imestan mõnd paneelmaja nähes ikka ja jälle, kuidas mitmekümne aastaga pole midagi muutunud. Imetlen, kuidas kõigest mõne kuuga on mõnest vanast majast saanud justkui uus. On maju, mille otsaseintel vanu aegu meenutamas suured kirjad “Annelinna 1. Mikrorajoon”. Ja on maju, mille otsaseina kaunistab mural ehk suur seinamaal, mis asub avalikus ruumis.

All-linnas kolan mööda vanalinna tänavaid, turnin Toomemäe treppidel ja kondan Kassitoome serval. Teinekord suundun linnasüdamest üle jõe Ülejõele. Uurin, mis on sealsetel tänavatel ja majades nende servadel vanamoodi ja mis uut.

Kuid vahest lähen Annelinnast otse üle Sõpruse silla ja sukeldun Õnnest Karlova südamesse. Siin on küllalt asju, mida märgata. Sellist, mida autoakna kaudu endasse ahmida ei jõua. Tänavanimede maagia, kahekordsed puukuurid, salapärased tagahoovid,  tornide ja äralõigatud nurkadega majad. Karlova on imedemaa. Neil uulitsail leidub nii koloriitseid elukunstnikke kui tänavakunsti.

Mööda Turu tänavat puust linnaosale lähenedes tervitab uitajaid Sõpruse silla tugipostilt oma laia naeratusega Lennart Meri, kelle joonistas sinna kunstnik Edgar Tedresaar. Tolstoi tänaval kohtuvad kaks suurmeest, kes oma eluajal küll kirjavahetuses olid, ent ei kohtunud kunagi. Tolstoi ja Gandhi viis kokku tänavakunstnik Hapnik. Pargi tänaval on Tšiilist pärit kunstniku Izak One poolt loodud suurepärane teos “Seeing isn’t always believing”. Võru tänavalt leiab lausa tänavakunsti vabaõhugalerii.

Karlova on lonkimiseks parasjagu pisike ja piisavalt suur. Siin on mõnus kondimootori jõul eksimist kartmata ekselda ja isepäi tänavakunstiteoste jälgi ajada. Kui see ei sobi, võib osaleda tänavakunstituuril või kasutada spetsiaalselt loodud tänavakunstikaardi abi, mis veebist lihtsasti leitav. Seetõttu on mul põhjust piisavalt, et avastamisrõõm nii sihilikele kui sihitutele uitajatele alles jätta ja jalutuskäigu iseloom vastavalt meeleolule valida.

Linnaruumi rikastavat, veidi boheemlaslikku ent kvaliteetset silmailu ei leidu ainult Karlovas. On ju Tartu ilmakuulus tänavakunstilinn. Eesti tänavakunstipealinn niikuinii. Testime seda ühe mõttemänguga. Öelge, mis märksõnad Teile esimesena pähe kargavad, kui ütlen Eesti tänavakunst. Edward von Lõngus. Sirla. Bach Babach. Ülo Kiiple. Stencibility. Rohkem pole vajagi. Viimane kui üks on Tartuga seotud. Tõesõna – kui sa just silmad pärani kinni mööda linna ei liigu, võib tänavakunsti märgata pea igal pool. Seintel ja sildadel, tänavalaternatel ja aedadel, müüridel ja elektrikappidel, asfaltil ja äärekividel.

Aga millest me räägime, kui räägime tänavakunstist? Ütlen kohe, et mina pole asjatundja. Üht-teist olen siiski lugenud, kuulnud ja kõrva taha pannud. Lisaks õnnestus mul osaleda silmiavardaval maailma- ja kurikuulsa (tänavakunsti)linna Bogotá ühel tuuril, mis oli pigem liikuvas vormis loeng või seminar, mida viis läbi kohalik antropoloog. Seetõttu niipaljukest ma siiski mõistan, et tänavakunst, grafiti, muralism ja sodimine ei ole sünonüümid. Ka seda, et isegi kleepsud võivad olla osaks tänavakunstist. Kuid jäägu see ala asjatundjate selgitada.

Minu jaoks on tänavakunst haruldane oskus panna linnaruum lugusid jutustama. Ja Tartu on linn, kus on selleks väga soodne pinnas ehk sünergia linnavalitsuse, kogukonna ja tänavakunstnike vahel. Ka skeene esindajad ise on korduvalt rõhutanud, et nende suhtumine on vastutustundlik ja et nad pigem rikastavad kui rikuvad linnaruumi. Ja see on mu kodulinnas silmnähtav. Mõelgem kasvõi nii, et millises teises Eesti linnas on võimalik, et kohtuhoone vahetus läheduses ilutseb seinapilt, mis kujutab habemes kanepit kasvataval Sammalhabemel käsi raudusse panevat politseinikku. Ikka Tartus, kus mujal.

Jah. Et kõike seda märgata, on vaja päriselt näha. On ju ikka nii, et üks lihtsalt vaatab, aga teine näeb.

Nii ma longin läbi Tartu, läbi suve ja lume, keset sügisvärve ja kevadrohelust. Käin piki äärekive, püüdes säilitada tasakaalu, ent vahel ikkagi komistades. Aga mind see ei morjenda, ega ka ilm. Jalutan mööda all-linna munakiviteid sinna, kuhu otseselt asja ei ole. Jõlgun äärelinna tänavalampide all või mööda sildu vee kohal, mis voolab lõputa kui aeg.  Kõmbin puiesteedel ja alleedel mett tilkuvate pärnade ja munevate kastanite all. Ekslen suurte Annelinna kortermajade vahel. Heidan seal juhuslikke pilke võõrastele aknaruutudele ja kujutan end viivuks nende akende taha, mõne teise elu sisse.

Lähen läbi linnaosade ja lompide, jalas kollased kummikud. Imetlen, kuidas vesi sammude ümber ringe moodustab. Või kõnnin paljajalu soojal asfaldil, et tunda seda tunnet, mida krobeline soojus taldade all tekitab. Jalutan mööda maanteekruusa ja annan tenniseninadega hoogu tolmukihis vedelenud kivikestele. Just niiviisi käin ma mööda kodulinna, päevateed ja elurada. Sel moel lonkides ei jää väikesed rõõmud suurtest unistustest kunagi maha.

Jah, mulle tõesti meeldib sihitult lonkida. Ainult sel moel näen ma seda, mida mõni vaadates ei märka. Just niimoodi jõuan sinna, kuhu ma muidu iialgi ei satuks. Kes teab, millised imed mind seal ees ootavad.

Tee jalutuskäik Karlovas

Teekond algab sillale joonistatud Lennart Mere grafiti juurest, möödub Tolstoi ja Gandhi omast. Siis läbi Karlova pargi kolmanda grafiti juurde ja kulgeb siis mööda Karlova stiilsemaid tänavaid ja jõuab ringiga tagasi algusesse.