Maailm vajas raputust – tänu viiruse levikule oleme rohkem kohalikud, hindame rohkem lähedust ning lendame vähem mõttetutele koosolekutele, mida saab paari tunniga pidada kodust lahkumata. Mõned päevad tagasi oli mul endal hea kogemus osaleda koosolekul / koolitusel (milleks veel pool aastat tagasi oleksin sõitnud 2 tundi autoga kohale, osalenud koosolekul ja pärast 2 tundi tagasi) sõites rattaga töölt koju, kõrvaklapid peas. Äkki ikka efektiivne rööprähklemine on võimalik? Meil tuleks sellele, kui teed kaks asja korraga ja hästi, uus sõna välja mõelda peale viiruseperioodi.

Mul puuduvad mõõdetud andmed väitmaks, et maailmas on viiruse tõttu tegeletud liikumisharrastusega rohkem kui kunagi varem, aga juba vaatluspõhiselt võib väita, et Eestis on suurenenud inimeste liikumisharrastus ja mitte mõni protsent, vaid mõned kümned protsendipunktid. Eks siin on kaasa aidanud kindlasti alates märtsikuust ka ilusad ilmad, mis on soodustanud inimeste õues liikumist, kuid veelgi enam usun, et piiratud võimalused oma mullis elada ning vajadus värsket õhku hingata on see, mis on toonud rahva välja.

Sõidan tihti rattaga tööle ja pole kunagi näinud nii palju inimesi alates kevadest liikumas jala või rattaga. Lisaks nädalavahetused, kus perede kaupa liigutakse looduses või tehakse sporti. Juuni viimasel nädalavahetusel oli palav ja perega rattaga liikudes nägin vist rohkem rattureid kui autosid. Isegi hakkasin esimest korda mõtlema positiivselt elektritõukeratastest – kas seal seistes teatud sisemised tasakaalulihased siiski toimivad ja parem ikka, kui nahkistmes neljarattalisega liikudes.

Golf – koroonaviiruse suur võitja 

Kui vaadata alasid, siis suur võitja tänu koroonaviirusele on golf – ülemaailmselt on mängitud ringide ja liikmete arv enamuses riikides väga suures kasvus ning eriti Euroopas. Näiteks Hispaanias, mis sai viirusega väga tugevalt pihta, kus väljakud olid kinni ja kolm nädalat ei võinud isegi väljaku hooldustöötajaid minna muru niitma, on kohalike mängijate kasv väljakutel tõusnud kuni 20%. Meie naabrite juures Soomes on sellel aastal väljakutel mängitud 35% rohkem mänguringe ning liikmete arv on kasvanud 4% ning seda riigis, kus on registreeritud üle 140 000 golfimängija. Eestis on mängijaid suurusjärk 3000.

Sama trend on Rootsis, kus mängitud on 38% enam mänguringe ning kohalikele mängijatele on ühekordset mänguõigust ehk green feed müüdud 50% rohkem kui eelmisel aastal samal ajal.

Tõusnud on ka uute mängijate pealekasv – suurtest numbritest on teatanud Euroopas nii Tšehhi kui Austria, viimases on registreeritud sellel aastal 3000 uut mängijat eelmise aasta 900 uue mängijaga võrreldes.

Sama on juhtunud ka Eestis – golfi maine kui „vanade paksude miljonäride mäng, kes liikuvale pallile enam pihta ei saa“, on juba aastaid muutunud ja on saamas uueks normaalsuseks, millega tegeleda. Kui oled seltskonnas ja mainid, et mängid golfi, siis enam ei öelda, et: „Kas võitsid lotoga?“. Sind ei peeta snoobiks, vaid enamus saab aru, et hindad liikumist värskes õhus ning kasutad golfi enesearenguks nii mentaalselt kui füüsiliselt. Meie Jõelähtmes asuva Estonian Golf & Country Club’i (EGCC) näide ei ilmesta võibolla kogu Eestit, aga näiteks mänguringide arv on kasvanud võrreldes eelmise aasta sama ajaga ligemale 60%… Ja eelmine aasta oli meil hea aasta.

Mis võiks olla golfi tõusu põhjused?

Kindlasti üks põhjustest on olnud ka soodne ilm, sest sel aasta lund ei olnud ja sai juba kohe varakult mängima hakata. Kui ülejäänud maailmas ja Euroopas olid koroonaviiruse ajal kõik golfiväljakud kohustuslikus korras mõned nädalad suletud, siis Eestis, Soomes ja Rootsis olime avatud. Pidime järgmima 2+2 reeglit – mängida sai tavapärase nelja inimese asemel grupis vaid ainult kahekaupa, aga kuna golfiväljakul on täpselt teada, kes mängib, mis kell ning kokkupuude teiste inimestega (soovi korral) olematu, siis sulgemiseks põhjus puudus ja suurimad tänud siin haritud Kultuuriministeeriumile, kes spordi osas Eestis kõrgemaid korraldusi jagab. Tänud väljakute lahtiolekule leidsid paljud inimesed tee väljakule uuesti, kes viimastel aastatel enda arvates kiire tööelu tõttu pole leidnud mängimiseks aega.

Teine põhjus on kindlasti ka töökeskkonna normaliseerumine ettevõtetes – kui enne viirust oli veel palju ettevõtteid, kus töötaja pidi minema kontorisse oma arvuti taha istuma, siis nüüd on ka kõige ebaintelligentsemad juhid saanud aru, et tulemuslikkus ei sõltu mitte renditud kontoripinnal inimeste peade kokku lugemises, vaid oskuses seada eesmärke, ülesandeid ning innustada, et inimene tahaks tööd teha. Surevad need ettevõtted, kes seda teinud ei ole ja kus juhtkond eeldab, et koostöö on iseeneslik protsess. Riigiabi võivad need ettevõtted vastu võtta, aga abi tegelikult sellest ei ole.

Näeme golfiväljakul palju inimesi, kes töötavad rohkem kui kunagi varem, aga nad leiavad muuhulgas ka aega enda ja sõprade jaoks, et looduses üheskoos liikuda ja sotsialiseeruda ning see on juhtunud tänu vajadusest ettevõtetel töö ümber korraldada. Ega me tulevikus kõik kodust tööle ei hakka ja kindlasti on ameteid, kus peabki kellaajaliselt teatud kohas olema, aga järjest suurema hulga inimeste jaoks on peale viirust uus normaalsus see, kus mõnel päeval nädalas ollakse kontoris, mõnel päeval tehakse tööd kodust või pool päeva golfiklubist ja samal ajal saab võtta aega ka iseenda arengu jaoks. Arvutis võid istuda ka pimedal ajal ja koosolekuteks ei pea lendama või sõitma mõttetuid vahemaid. Enamus neist on ebaefektiivsed niikuinii ja miks mitte kuulata, vähem rääkida ja samal ajal looduses näiteks jalutada või rattaga sõita?

Uute golfimängijate lisandumisel on kindlasti põhjus ka see, et midagi muud peale jooksmise, rattasõidu ja golfi viiruseperioodil teha väga ei saanudki. Isegi looduses matkaradadel jalutamine oli võimatu – inimesed tahtsid välja ja enamus kohad oli ülerahvastatud.

Oleme vist kõik ühel meelel, et isegi kui turism taastub, siis muutunud on midagi suuremat ning inimesed valmistuvad praegu uueks perioodiks või etapiks.

Kindlasti tuleb neid aegu veel, kus öeldakse, et ärge pidu pidage ja võõrastele lähedal olge. Golfi alustajate kursuse ehk Green Cardi on meil EGCC’s teinud rekordarv inimesi ning sama trend on ka teistel Eesti golfiväljakutel. Kursuselt saadud teadmised jäävad kogu eluks ning mine sa tea, millal neid vaja jälle läheb, isegi kui kohe igapäevaselt golfi harrastama ei hakka.

Vaatamata turistide hulgale, kes on jäänud tulemata – meie näitel  ainuüksi kevadel 3500 golfituristi (üks golfiturist jätab ühe reisiga Eestisse minimaalselt 350€ ehk kokku on jäänud saamata Eesti majandusel üle ühe miljoni Euro) – on saamata jäänud tulusid natuke kompenseerinud kohalike mängijate kasv. Pikemas perspektiivis on viiruseperiood olnud Eesti ja maailma golfile väga hea – see on tuletanud meelde väärtusi, mis on tähtsad ning golf, kui puhas tervis ja sotsiaalne läbikäimise vorm sõprade ja peredega, on üks väheseid alasid, kus erinevad generatsioonid saavad vigastustevabalt ühiselt aega veeta ja liikuda.

Ainuüksi meie näitel – kui eelmine aasta samal ajal oli mängitud 10 000 korda golfi ja sel aastal 16 000. Arvestade, et üks golfiring on 10km aeroobset kõndimist, siis Eesti inimesed on meie väljakutel Jõelähtmes kõndinud 60 000km rohkem kui eelmisel aastal! Kui see ei ole südame- ja veresoonkonna haiguste ennetamine ja sellega Haigekassa kulude vähendamine, siis mis veel on?

Ja meie näide on siin vaid näide ühelt alalt, kuid olen enam kui veendunud, et kui aasta pärast vaadata tagasi, mis on juhtunud inimeste liikumisega, saame öelda, et liigume rohkem kui kunagi varem. Eesti Olümpiakomitee (EOK) roll võiks siin olla selle statistika kogumine ja võrdlemine. Kui värskelt uuesti valitud EOK presidendi üks sõnum on olnud liikumisharrastuse ja spordi suurem rahastamine, siis Haigekassa eelarve vahenditest ennetustööna mõeldud toetused selleks, et inimesed rohkem liiguks, on riigis kindla peale minek.

Rõõm on näha õnnelikke inimesi nii golfiväljakul kui mujal, kes aktiivselt liiguvad. Ühe ennustuse siia lõppu lisan veel – arvan, et sellel sügisel ja tuleval talvel on Eestis kõige vähem haigeid inimesi. Harjumus käsi pesta, paindlikumad töötingimused, rohkem värskes õhus ja spordiklubides liikuvaid inimesi, mis omakorda vähendab kõik stressi, annab tulemuse, mida saab Haigekassas rahaliselt mõõta võtmata jäänud haiguslehtedega.

Võibolla võiksime Eestis võtta viirusejärgselt eesmärgiks saada mitte kõige rikkamaks, vaid kõige tervemaks ühiskonnaks?