Oleme elanud kaua teadmises, et majanduskasv on heaolu A ja O. Kasv toob arengut, sissetulekuid ja töökohti. Majanduslangus tähendab seisakut, vaesust ja töötust.
Samas on kriitikud hoiatanud juba 1960ndate ökoideoloogiate sünnist saadik, et millalgi tulevad kasvu piirid vastu. Põhjused olid nende silmis ökoloogilised: Maa loodusvarasid lihtsalt ei jätku lõputu kasvu ja üha kasvava tarbimise alalhoidmiseks.
Kogutoodangu kasvu põhjal mõõdetud heaolu on kritiseeritud ka sotsiaalsetel põhjustel. Seda on nähtud liialt kommertsliku lähenemisena, mis väärtustab kaubanduslikku tegevust enam kui muud, inimesele mitte vähem olulist tegevust.
Nii näiteks kasvatab raha eest jõusaalis käimine ühiskonna kogutoodangut, metsajooks värskes õhus aga mitte; tasu eest naabri lapse hoidmine loob lisaväärtust, oma lapse hoidmine on “väärtusetu”. Sestap on erinevad öko- ja alternatiivliikumised propageerinud juba aastaid elustiili, mis keskendub vähem “tootvale tööle” puhtalt majanduslikus mõttes ja lepib ühiskondlikul tasandil majanduse nullkasvuga.
Loodusvarade osalt on kriitikud osalt eksinud.
Jah, rikas Lääs on olnud muuhulgas materiaalse tarbimise esirinnas, aga vaba majandus on soodustanud ka leidlike lahenduste leidmist energia ja eluks vajaliku ökoloogilisemaks tootmiseks. Kogemus näitab, et vaese elanikkonnaga kommunismimaad ja arengumaad pole olnud sugugi kehvemad looduse reostajad kui vabad turumajandused, pigem vastupidi. Samas õitseb rikkas maailmas mittemateriaalsete väärtuste, teenuste ja kultuuri tarbimine.
Nullkasvu nähakse siiski endiselt pigem probleemina kui võimalusena. Tarbijana ja töötajana saab iga kodanik päevast päeva vastuolulisi signaale. Ühelt poolt: kasv on hädavajalik, kasvu taastamine hea ja oodatud, kasvu peatumine halb, tootlikkust tuleb tõsta, tööd tuleb teha. Ja teisalt: tarbimine on halb, raiskab ressursse, tekitab kliima soojenemist, ekspluateerib tööjõudu vaeses maailmas. Kuidas siis õigesti elada?
Sama vastuolulisi signaale saame rahvastiku kohta: ühelt poolt ähvardab maailma ülerahvastatus, mis koos ületarbimisega ohustab piiratud ressursse. Teisalt on rikkad riigid mures rahvastiku vananemise, madala sündivuse ja tööealiste inimeste osakaalu vähenemise pärast.
Lisagem siia tööjõu vähenemisest hoolimata lääneriike vaevav töötus, tööandjate tahtmatus palgata liiga noort või liiga vana tööjõudu, ootus, et robotid kaotavad peagi massiliselt töökohti ja massi-immigratsioon rahvarohkematest piirkondadest, mis toob sisse parimas eas, aga kaheldava kultuurilise kohanemisvõimega tulijaid, ja segadus on täielik. On meid liiga palju või vähe?
See vastuoluliste sõnumite virrvarr võib olla üks põhjus, miks näeme poliitilist vastulööki valitsevatele ideoloogiatele populistide valimisedu näol. Nende kasvav toetajaskond ootab neilt mitte ainult sisserände piiramist, vaid ka protektsionismi, vastukaalu üleilmastumisele. Pole juhus, et Donald Trumpi esimene lubadus, millest ta pärast valmisvõitu ei loobunud, oli atlandiülese vabakaubanduslepingu peatamine. Valija ei protesti mitte mitte ainult võõraste tuleku vastu, vaid ka töö kolimise vastu odava toodangu riikidesse. Sedagi on Trump lubanud piirama hakata.
Kasvu eelduseks on üha laienev turg.
Kui hädas lääneriikide majandused püüavad end kaitsta maailmamajanduse tõmbetuulte eest, tähendab see kasvu peatumist, kui siseturud ei kasva – see aga saab juhtuda ainult tootlikkuse kasvu teel, kui rahvastik ei kasva. Aga kui ka tootlikkuse kasvu piirid tulevad vastu? Jah, on alasid, kus tehnoloogia areng kasvatab tootlikkust veel kõvasti. Kuid on ka alasid, kus tootlikkus inimese kohta sõltub endiselt inimese võimekusest, mis ei saa lõputult kasvada.
Soome mõttekoja Sitra teadlane Teppo Turkki kirjutas äsja, et ta näeb kasvu peatumist läänes mitte lihtsalt ajutise probleemina, vaid pikaaegse tuleviku trendina. Ta tõi eeskujuks Jaapani, mis on viimaste aastakümnete jooksul muutunud ida imelapsest aeglase kasvu sümboliks. Turkki kirjutab, et Jaapani aeglast kasvu on läänes peetud juba paarkümmend aastat “haigusena” ja märgina nende majanduse nõrkusest. Nüüd aga näeme, et Euroopa on suundumas samale teele.
Turkki ei näe seda arengut mustades värvides. Jaapani majandus kasvab juba aastakümneid minimaalselt, aga SKP hulk iga töötava inimese kohta ei jää kiirema kasvuga riikidele alla, tööpuudust praktiliselt pole ja elukvaliteet püsib kõrge. Asjatundjad arvavadki, et Euroopa võiks Jaapanist õppust võtta, et Jaapan on kui laboratoorium, milles uuritakse, kuidas nullkasvuga toime tulla. Nemad on suutnud seda edukalt. Ka Jaapani elanikkond vananeb, erinevalt Euroopast on neil ka sisseränne minimaalne.
Jaapani majandus on kohandatud kahanevale elanikkonnale.
Mida täpselt Euroopal Jaapanilt õppida oleks, jäägu asjatundjate uurida. Mõte aga on huvitav. Kas on võimalik muuta Euroopas oodatav pikaaegne nullkasv, mida praegu nähakse pigem ebameeldiva paratamatusena kui riikide vaba valikuna, probleemist vooruseks? Kas äkki leidubki selles vastus vananemise, robotiseerumise, töötuse ja ka looduskaitse väljakutsetele? Mitmetes rikastes riikides on teatud pöörded juba toimunud, palgad ei kasva enam tingimata ja nooremad põlvkonnad ei ole enam vanematest jõukamad. Võib-olla see polegi probleem, vaid lahenduse algus?
Iivi Anna Masso
Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)
