Mart Kase: kellele ja millele ma elan kaasa

Foto: Mart Kase

Iga kord, kui istun autosse, kontrollin, kas mul on veepudel kaasas. Vett tuleb juua pidevalt, maapiirkonnas autoga sõites on veepudel minu kõige olulisem kaaslane. Palju olulisem kui kohv või šokolaad või küpsised. Kui perega kodust stardime, siis lisaks lastelaulude plaatidele on nii täiskasvanute kui ka laste veepudelid kõige tähtsamad asjad.

Aga meie vanemale tütrele on väga oluline ka õunamahl. Kitsed on hetkel kinni või söövad talled alt piima ära ehk kitsede aktiivne lüps algab märtsis. Nii on Anna lemmijook “määpiim” asendunud mõneks ajaks õunamahlaga. Õunamahl on parim, kui see on sügavkülmutatud ja meil õnneks on see võimalus, sest on olemas suur külmakirst ning nii võtame iga nädal kaks korda kirstust välja 3-liitrise õunamahlakotikese. See kulub ära varahommikuti lonksutades ja õhtupoolikutel lonksutades multikavaatamise kõrvale. Eks ma siis elan kaasa nendele õunamahlakotikestele seal sügavkülmas, kui järjekordse välja mõtlen. Iga kord saan mõttes öelda, et on ikka hea, et meil seda õunamahla siin sügavkülmas on.

Esmaspäeval sündis meie perre kolmas laps! Seega olen viimase nädala jooksul neli korda sõitnud Tartusse.

Loomulikult elame abikaasaga sajaga oma laste maailmale kaasa, õed Anna ja Kirke said endale venna Nanseni. Aitäh kõigile, kes meile õnnesoove saatsid, elame teile ja teie soovidele kaasa, aga kõigile inimestele pole mahti vastata. Väga soe on teada, et nõnda paljud inimesed elavad meie elule kaasa.

Aga Nansen sai meie talu kõige noorem hing olla ainult ca 24 tundi, sest teisipäeva hommikul poegis kits Mary.

Juba pikemat aega laulab Anna laulu “Maryl oli talleke, Maryl oli talleke, Maryl oli talleke, valge kui lumepall”. Mary on üks meie ürgmammasid ja talle pole kolmikute äratoitmine mingi väljakutse. Loomulikult üks kolmest tallest, üks emane tall, ongi Lumepall. Kui kits poegib, on kõige tähtsam vaadata, et mõlemast nisast tuleks piima ja talled saavad alla sööma. Mary puhul oli see kõik loomulikult väga lihtne.

Aga eile, reedehommikul lauta minnes avastasin, et poeginud on ka üks noor kits  – kaks tallekest. Nendega tuleb hetkel rohkem tegeleda kui Mary kolmega, emal pole emaduses ja piimaandmises veel sellist kogemust. Aga küll see kõik tuleb. Peale selle loo kirjapanemist laupäeva varahommikul lähen ka kohe lauta, vaatan, kas talledel on kõhud täis. Ma elan tallede kõhtudele kaasa.

Kui rääkida praktilisest poolest, siis Eesti riik elab laste sünnile kaasa. Ma mõtlen seda, et kui laps on ilmale tulnud, siis vähemasti abielus inimesed saavad lapse sünni eesti.ee portaalis äärmiselt lihtsalt registreerida ning Sotsiaalkindlustusamet näitab kohe automaatselt, mis rahalisi toetusi vanematele pakub. Ainult passi ja ID-kaarti läksime veidi entusiastlikult Nansenile tegema Politsei- ja Piirivalveameti Valga büroosse. Nansen seal fotoboksis loomulikult ei kavatsenudki silmi lahti teha, eks elatud ka ainult mõned päevad. Aga polnud aega kodus süveneda ja nii tundus kergem, et kui Anna ja Kirke Lüllemäe lasteaiast peale võtame ja nagunii on Valka asja, siis käime teenindusbüroos kohapeal ära. Loomulikult on nüüdseks kodus pilt ära tehtud ja täidame avalduse elektrooniliselt, nii on oma imikule kergem Eesti dokumente teha. Aga üldiselt tundub, et Eesti riik elab kaasa, kui tekib uus kodanik juurde.

Eks kõigi oma tegemiste vahel peab olema ka mõni link, millele sa elad kaasa.

Praegu on mul selleks 4×4 reiside blogi, kus nad võtavad osa mingist Aafrika võidusõidust. Ikka hea korra päevas lahti klõpsata, aga loomulikult pole see nii huvitav lugemine kui mõned nende varasemad blogid, kui on sõidetud mööda Venemaad ja külastatud hulganisti urkaid (näiteks see). Struktureeritud tegevus kaotab tihti ära huvitavuse, samas eks Aafrika neil meestel hetkel veel ees, võib-olla läheb huvitavaks ka see võidusõidublogi.

Ühesõnaga, elan kaasa.

Kas on midagi, millele ma ei ela kaasa?

Ma ei ela kaasa pensioniteemale, sest minu jaoks on see teema suhteliselt lihtne. Me töötame surmani ja meil pole mingit pensioni. Loomulikult võivad igasugused sambad jms pakkuda sulle tulevikus kopikaid, aga raha kaotab väärtust kiiremas tempos, kui suudad sellest aru saada. Kõige kindlam on mõelda, kas ja mida oskad sa teha vanaduses vähemasti paar tundi päevas.

Ma ei ela absoluutselt ka kaasa nn “metsasõja” linkidele, mida inimesed Facebookis jagavad. 99% neist inimestest ei tea metsast suurt midagi ja elavad metsast kaugel. Ma olen nõus, et ühiskonnas hakkab see metsateema võtma hetkel hüsteeria mõõtmeid. Ei ela kaasa, lähen hoopis ise metsa peale hommikust talitust. Toon kitsedele oksi ja vaatan välja, mis saab olema tööde järjekord, kui nüüd paar päeva järgmisel nädalal külma pakub.

Jah, ilmateatele ma elan kaasa. Ma enam talve ei ootagi, minu põhiline kaasaelamise mõte on see, et oleks hetkel võimalikult vähe sademeid, et saaks veidikenegi traktoritööd teha, ilma et suuri mudajälgi maapinnale maha ei jääks. Ma vaatan yr.no portaali ning loen Facebookis Ilmahuviliste gruppi.

Koroonaviirust ma ei karda, kütan hommikuti maja soojaks ning naudin nalja, mis iga päev juhtub nii loomade kui ka laste keskel. Iga päev on jutustus.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (99)