Olen tahtnud Siiri Sisaskile ammu külla minna, et näha, kuidas vägev naine seal metsade vahel üksi toimetab, kuidas ta oma kodu ja aia on kujundanud. Sel suvel, kui avastasin, et Siiri korraldab ka koduseid kontserte, teadsin, et nüüd ma tõesti lähen. Seda enam, et pole ammu käinud kontserdil, mis kosutaks hinge, oleks samas vaikne ning kus poleks palju rahvast. Kitarristi ja helilooja Robert Jürjendali kontsert ühe vana aida pööningukorrusel suvisel pööripäeval tundus mulle just see kõige õigem kutse olevat.
Sõit Viljandist läbi Türi ja Rapla oli päris vaheldusrikas, punnisin vastu Waze’i juhatusele, mis tahtis mind ikka Tallinna-Tartu maanteed pidi Siiri juurde juhatada, niisiis sõitsingi sinka-vonka… Viimased kilomeetrid olid kruusateed ning viimased sajad meetrid lausa augulised teed. Mõtlesin, et kuidas Siiri talvel oma kodust välja saab, päris metsa sees ja eraldatuses elab ta…