Siiri Sisask: “Minu meelest elu ongi enamasti enesele lootmine ja toetumine”

Siiri Sisask. I Foto: Hedvig Hanson

Olen tahtnud Siiri Sisaskile ammu külla minna, et näha, kuidas vägev naine seal metsade vahel üksi toimetab, kuidas ta oma kodu ja aia on kujundanud. Sel suvel, kui avastasin, et Siiri korraldab ka koduseid kontserte, teadsin, et nüüd ma tõesti lähen. Seda enam, et pole ammu käinud kontserdil, mis kosutaks hinge, oleks samas vaikne ning kus poleks palju rahvast. Kitarristi ja helilooja Robert Jürjendali kontsert ühe vana aida pööningukorrusel suvisel pööripäeval tundus mulle just see kõige õigem kutse olevat.

Sõit Viljandist läbi Türi ja Rapla oli päris vaheldusrikas, punnisin vastu Waze’i juhatusele, mis tahtis mind ikka Tallinna-Tartu maanteed pidi Siiri juurde juhatada, niisiis sõitsingi sinka-vonka… Viimased kilomeetrid olid kruusateed ning viimased sajad meetrid lausa augulised teed. Mõtlesin, et kuidas Siiri talvel oma kodust välja saab, päris metsa sees ja eraldatuses elab ta…

Esimesena nägin ma tohutuid roosipõõsaid maja ümber, siis juba mõnusalt metsikut aeda lupiinide, aed-kukekannuste, karikakardega. Vanade õunapuude ja marjapõõsastega. Siiri tuli mulle uksele vastu ja me kallistasime rõõmuga. Tema soe olek, mida mäletasin, oli endine. Siiri energia on tuntav ja tundub, et ta ei vanane sugugi, et loominguline tuhin hoidab ta liikvel ja elavana.

Ta näitas oma aeda ja loomingulisi ehitisi. Nii mõnusad tundusid vanadest kivimüüridest ümbritsetud ja lilli, põõsaid täis istutatud mõtluspaik, puuhalgudest laotud hiiglaslikud tugitoolid, pink iidse tamme all… sookured huikamas siinsamas.

Foto: Hedvig Hanson

Kell on viis õhtul, päike veel nii kõrgel, muusikud valmistuvad kontserdiks, inimesed tulevad Siiri aiast sisse ja perenaine tervitab neidki soojalt. “Võite kõikjale minna”, ütleb ta. “Seal metsa pool on mu palverännakurada, aga soovitan enne sobivad istekohad kinni panna!” juhatab ta korraldajana. Minagi valin endale istekoha aida pööningu kontserdisaalis, tagumise kiiktooli lahtise aknaluugi all, kust kostab pääsukeste siristamist ja metstuvide kluugutamist. Muusika- ja looduselamus samas!

Siiril on tegemist küllaga, aga saan veel enne kontserti temaga aias vestelda. Siiri korjab samal ajal muusikutele lilli…

Kui kaua Sa nüüdseks maal elanud oledki? Kas mõte kodukontsertidest oli Sul kohe talumaja ostes või kuidas see arenes?

Olen siin olnud 17 aastat, aga ka lapsena kasvasin maal, nii et kokku olen enamiku elust maal elanud.

Kontsertide mõte tekkis jah juba ostes. Mäletan, et esimest korda siin õuel seistes tundsin ennast nagu laps, kellel on mänguasjad käes ja kes peab liivakastis aru, et kust siis nüüd alustadagi. See paik siin näis olevat põneva ajalooga ja ruumi paistis piisavalt nii loomingule kui ka perele.

Sa sehkendad siin metsas peamiselt üksi, ju see ongi Sinu jaoks ka looming, meditatsioon – laduda puid riitadesse, istutada taimi, sättida pööningu kontsertsaali…

Jah, mulle väga meeldib loomingulisus. Sobitan asju, istun kaua ja mõtlen, vaatan vaimusilmas, mida koht ja olud mulle ette kerivad. Ja alles siis tegutsen. Olen meeletu töörabaja, kui midagi pähe võtan, siis ega ma väga endale armu ei anna. Mõne puuriida olen ka mitu korda ümber ladunud, enne kui rahule jään.

Kuidas Sa siin üksindust tajud? Et üksi metsas elada, on vaja olla väga julgelt aus ja tugev naine, eks?

Võib-olla küll. Aga minu meelest elu ongi üks suur enesele lootmine ja toetumine. Vaata, meie külas elab üks naine, kes on praegu 90-aastane ja kes ütleb: elu suurim tarkus on julgus elada! Ja minu vanaemagi ütles oma 90. aasta juubelil, et suurimaks elutarkuseks on tahe elada! Need mõlemad on sügavad tõed, sest tõesti ei julgust ega tahet saa kanda keegi teine meie endi asemel, nii et teatud üksildus jääb meile alati. Ja kui mõelda, milleks julgus ning milleks tahe, siis vist ikka selleks, et elada elusamat, rõõmsamat elu ja avatud hingega.

See ongi tõde, julgust on elamisel tõesti vaja. Seda Sul jagub. Aga ikkagi, vahel on lihtsalt vaja maja juures midagi rasket tassida, tõsta ja Sa oled õbluke naine… kelle siis appi palud?

Minu poeg aitab mind alati, kui mul vaja on. Selles mõttes toimib meie pere nagu hea meeskond. Aga ka naabritega käin hästi läbi ja pole piinlik abi küsida. Või kasvõi mu sõbradki, kellega talguid oleme korraldanud – mitmeid suuremaid töid ja ettevõtmisi on siin ära tehtud just talgute korras.

Need kontserdid siin on väga erilised, inimene peab ikka väga tahtma siia tulla, läbi auguliste kruusateede! Olema teadlik, tundlik. See on teistmoodi publik ja üle 20–30 inimese vist ei mahukski saali?

Jah. Ega mulle endalegi ei meeldi rahvarohketel üritustel käia, pole kunagi meeldinud. Ükskord lapsena minestasin laulupeol koolikooriga lauldes, ma ei teagi, mis juhtus, aga korraga olin hoopis haiglas! Sellest kogemusest võib-olla tekkis ka mingi tõrge suurte kogunemiste vastu. Mitte et mul foobia oleks, aga pisemad koosviibimised tunduvad loomulikumad ja paljuski ka sisukamad. Minu juurde satuvad ka pigem sellise eelistusega inimesed.

Ja esinejad valid ikka selle järgi, keda ise väga tahad kuulata…

Vist pigem tõesti. Aga lisaks kontsertidele korraldan siin vahel ka jutuõhtuid ja loenguid.

Ühesõnaga vaimsus on see, mis loeb ja määrab. Vaimsus ja sisu.

Oled oma kodu uksed ja aknad külastajatele avanud ja nagu ütled, Sa ei tahagi enam eriti kodunt ära käia. Nii et tõid esinemisvõimaluse ka enda jaks enda koju?

See ei ole tuima äriplaani mõttes loodud paik, pigem loomingu jagamise ja sellest mõneti ka äraelamise võimalus.

Kuidas on olla korraldaja, millised ootamatused või teistmoodi tegevused sellega kaasnevad?

Vastutus on ja jääb korraldajale alati, see on selge. Olen ka enne oma elus kontserte korraldanud, nii et see ei ole mulle päris uus ega võõras tegevus. Kuigi varem olen korraldanud ainult heategevusüritusi, on need kogemused mulle igati nüüdki teretulnud.

Kell saab kuus ja kontsert algabki. Siiri teeb kontserdile sissejuhatuse, ta ise särab üleni ja tema rõõm publikust ning lavale astuvatest muusikutest – Robertist ja tema tšellistist pojast Antist – on ilmne ja siiras. Siiri ütleb, et tema meelest teeb Robert Eestis üldse kõige ilusamat muusikat, mis viib rändama… See tõesti on nii, sissepoole muusika kõlab loomulikult ja voolavalt, mahe suveõhtu ning aida romantiline katusealune koos läbikostuvate loodushäältega – käo kukkumise, kurgete häältega – loovad lummava ja müstlise atmosfääri. Robert Jürjendali enda mahe olek sulandub ruumi meeleoluga. On see unes või ilmsi, tahaks kohati küsida…

Vaheajal jalutavad inimesed ringi ja suhtlevad omavahel, muljetavad. Mina aga lähen Siiri kolikambrisse, kus on tolmukorra all üks vana katkine tiibklaver. Mängin mõned lood ja naudin seda häälest ära aegunäinud klaveri heli, klaveri peal on vanad mänguautod ning portselanist kujukesed, aknast paistab sisse kuldne õhtuvalgus ja ma tajun filmilikku, unenäolist olemist. See on minu eriline hetk seal Siiri kolikambris, kontserdi vaheajal, mille eest olen lõputult tänulik.

Teine osa kontserdist on veelgi lüürilisem, Robert mängib pala, mis inspireeritud Raimond Valgrest, “Eleegia” – ning peale seda, kui valan endale melissiteed, kõlab kaunis pala nimega “Teejoojad”! Tšello laulab igatsuslikult ja kõik see muusika resoneerub nii kenasti ses maagilises pööriajas. Valgeimal ajal.

Foto: Werner Laigar

Peale kontserti ei kiirusta veel keegi minema, räägitakse juttu, tänatakse, ostetakse plaate, pildistatakse. Siiri ise on muusikaelamusest justkui teises dimensioonis, tema sõnad täis vaimustust ja tänu, ta silmad pillutavad helke. Elu ei saaks olla ilusam.

Justkui hõljudes, näitab naine külastajatele veel oma roose ning räägib, et tõi neile spetsiaalselt Tallinna loomaaiast elevandisõnnikut, mille peale roosid hakkasid lausa vohama! Rõõmustan, nähes nii tugevat ja tasakaalus loomingulist hinge. Oma imelises kodus jagamas seda armastust ka teistele. See on ka minu ideaal.

Olla iseseisev ja samas õnnelik oma valikute üle. Sellise hea tundega, rõõmuga südamega loodust, jätan ma Siiriga hüvasti ja ta ütleb, et olen alati tagasi oodatud ning et võiksin ka tema aidas laulda. Räägime siis sellest teine kord!

Siiri lehvitab mulle ja ta naeratus paistab kaugeltki niisama valge, nagu see lendlev pluus tal seljas…

Siiri Sisaski kodutalu tulevased kontserdid:

03.07 Aidakontsert Siiri Sisask “Oma laulud”
10.07 Aidakontsert Anne Adams “Läinud aegade mõtted”
11.07 Loeng-kontsert aidas: Aleksei Turovski ja Anne Adams “Armastuset ja kiindumusest inimeste ja loomade maailmas”
17.07 Aidakontsert Siiri Sisask “Oma laulud”
18.07 Aidakontsert Siiri Sisask “Oma laulud”
19.07 Puuriidakontsert Oleg Pissarenko “Teekond”

Vaata lisainfot siit.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (70)