Arvate ehk, et sain kirjutamiseks inspiratsiooni 80ndate Eesti teekonnafilmist “Keskea rõõmud”? Või ehk hoopiski nõuka-aegsest soojast aluspesust, mida ka humoorikalt nõnda nimetatakse? Siiski mitte. Tahaksin jagada oma rõõmsaid kogemusi ja äratundmisi keskealiseks olemisest. Ning peamiselt sellega seonduvast vabanemisetundest ning enesetõestusvajaduse kadumisest. Tõsi, ka soojast aluspesust tuleb juttu.
Ikka on küsitud, et millal saabub see keskiga. Pakun, et neljakümnendates. Arvestades, et elame kusagil 80-aastaseks. Nii et mina olen 45-aastasena keskea alguses ja siiani naudin seda täiega.
Jah, ma usun, et kuni tervis korras ja energiat veel on, on see keskea algus ehk isegi parim aeg elus, kus sa oled “parajalt paks oma parimates aastates”, kui laenata väljendit kirjandustegelaselt.