Hedvig Hanson: keskea rõõmudest

Hedvig Hanson. Foto: Erakogu

Arvate ehk, et sain kirjutamiseks inspiratsiooni 80ndate Eesti  teekonnafilmist “Keskea rõõmud”? Või ehk hoopiski nõuka-aegsest soojast aluspesust, mida ka humoorikalt nõnda nimetatakse? Siiski mitte. Tahaksin jagada oma rõõmsaid kogemusi ja äratundmisi keskealiseks olemisest. Ning peamiselt sellega seonduvast vabanemisetundest ning enesetõestusvajaduse kadumisest. Tõsi, ka soojast aluspesust tuleb juttu.

Ikka on küsitud, et millal saabub see keskiga. Pakun, et neljakümnendates. Arvestades, et elame kusagil 80-aastaseks. Nii et mina olen 45-aastasena keskea alguses ja siiani naudin seda täiega.

Jah, ma usun, et kuni tervis korras ja energiat veel on, on see keskea algus ehk isegi parim aeg elus, kus sa oled “parajalt paks oma parimates aastates”, kui laenata väljendit kirjandustegelaselt.

Ning võiksin lisada – kui sa ei karda vananemist ja võtad selle loomulikult ning tänutundes vastu. Kui hindad elukogemust ja seda, et sa pole enam rumal enamaks kui nooruse värskus ja siledus.

Elu üks kindlaid olekuid on voolamine. Ja meil tuleb selle minekuga kaasa voolata, võttes kaasa parima ning püüdes endast parimat ka maha jätta. Nooruseõhin ja -unistused on muidugi veetlevad, niisama kena on end noorena peeglist vaadata, maailm naeratab meile sagedamini ning elu tundub pikk ja võimalused lõputud. Keskikka jõudes oleme nii mõndagi ümber hinnanud, paljud unistused on ehk luhtunud, nende asemele on aga elu näidanud meile seda päristõde, mis on minu arvates täiskasvanuks saamisel üks olulisemaid vastu võtta. Illusioonid annavad meile teatud ajaks tiivad ja ideaalid lennutavad meid kõrgemale, ent just kusagil kolmekümnendate lõpul on suur osa meist suurte muutuste lävel, uute valikute ja olude ees. Hiljemalt neljakümnendates tehakse tihti radikaalseid muutusi elus – vahetatakse eriala, elukaaslast, muudetakse oma elustiili või stiili üldiselt, arengule vastavalt.

Tihti on nende äärmuslike muutuste põhjustajaks suurem kriis või kukkumine, vahel lausa läbipõlemine olemasolevast, tupikusse jooksnud olekust. See on justkui meie teine suurem murdeiga. Kes kuidas selle läbi murrab.

Võiks siis öelda, et selleks et tunda keskea rõõme, peab enne läbima keskeakriisi valud. Ja siis tegema endaga leppimise.

Tegelikult ongi muutus meis loomulik, me tihti lihtsalt ei taha tunnistada seda tõelisust, et me vananeme. Ja siis tundub meile, et muutes väliseid asju, saame kontrolli ka aja ja sisemiste muutuste üle.

Kuni tervis on korras, on tegelikult ju rõõmustamiseks põhjust küll. Emana ma lisaksin ka – kui su lastel on asjad korras…

Siis on elu lausa lill. Just lilledest tunnen mina üha enam rõõmu. Hobiaednikuna on mulle saanud selleks paljud elulised asjad. Näiteks faasid. On tärkamine, õitsemine, mida ma nimetan üürikeseks armuajaks, on viljade kandmise aeg – mitmed viljapuud lausa murduvad selle koormuse all! Nii nagu lapsevanemadki väsimusest laste eest vastutamise all. On taas vabanemine, puhkus.

Teine moment aednikuna on hoolitsemine kõige eest, mida külvad. Kes meist ei tahaks näha pidevalt õitsevat taime! Ent taime eest tuleb ka hoolt kanda. Ta võib haigestuda, olla kidur, kasvada viltu, samamoodi nagu lapsedki… parem külva vähem, siis jõuad hoolitseda. Kasta, anda toitaineid, toestada. Siis taim tänab sind. Niisamuti on lastega. Aiandus on mulle õpetanud seda sügavust ja vastutust. On teaduslikult tõestatud, et aiandus toetab naise hormonaalseid protsesse ja seepärast paljud keskealised naised aias asjatamise alateadlikult valivadki. Kui oma lapsed suuremad, on taas võimalus hoolitsemiseks. Ühtlasi olla ühenduses maa energiaga.

Ning maandada ülepinget!

Keskeas on oluline õppida ikka midagi uut. Lisaks pidevale “suhteõppele” elus vaimustun ma hetkel loodusõppest – kui kevadel õppisin ära tundma kümnete lindude hääli, siis hetkel rõõmustab mind mu telefonis taimeäpp, mille abil õpin uusi taimi ka koduaiast väljaspool. See on mu viimase aja avastus ning vaimustus on igal juhul õppimisel abistav. Tänaseks tunnen metsas või aasal ära näiteks hariliku siniladva, valge pusurohu, hariliku imika, kibeda tulika, külmamailase ja teen vahet mets- ja salutähtheinal! Ja seda vaid mõnepäevase jälgimise järel!

Mida ma üle kõige vananemise juures naudin, on vabanemistunne meeldimisvajadusest. Noorena me ju ikka tahame meeldida – peamiselt vastassugupoolele. See on juba kord looduse seadistus. Üldised ilustandardid sunnivad meid vastama mingile ideaalile, mille poole püüdleme väliselt. Välisele ongi nooruses palju rõhumist. Millised me välja näeme, millistena end näitame.

Ebamugavad rõivad, liiga palju kosmeetikat, ajale vastav maneer, trendide järgimine, et sulanduda seltskonda või siis vastupidi – tahe püüda olla teistest täiesti erinev – kõik see võtab tegelikult asjatult energiat.

Ajapikku saad aru, et kõige tähtsam on su omapära ja mugavus, sa ei pea enam nii väga väliselt pingutama, sest kõigile meeldida niikuinii ei õnnestu ning iseendaks jäädes leiad just õiged inimesed enda ümber. Isegi kui neid on vähe.

Pingutus võiks muidugi jääda, ma olen igal juhul selle poolt, et inimene ei tohiks olla lodev, muutuda laisaks. Vastupidi. Meele peab hoidma ärksana ning hinge puhtana. Ning nagu ütles kenasti üks loominguline keskealine naine: kui meie väline ilu hakkab haihtuma, on sisemisel ilul enam võimalus välja paista. Seda ma usun ka.

Just siis, kui me pole enam väliselt nii apetiitsed, näed päriselt ära, kes sinust hoolivad. Sinu päris minast.

Kindlasti kihutab paljusid nooruses taga teatud sportlik või ka lausa halvav võistlusmoment, võrdlus teistega. Kel välimusega seoses, kel saavutustega. Ja see “hea kadedus” on ühtpidi taas edasiviiv, teisalt peaksime me suutma näha oma individuaalset tugevust ning lahti laskma “ärategemise-tundest”. Konkurents sööb närve ja juba anatoomiatunnist on mul meeles, et närvirakud ei taastu. Küll elu jooksul saavad need närvid niigi vatti, võiks siis vähemalt sest enda teistega võrdlemise arvelt kokku hoida.

Mina naudin juba aastaid olukorda, kus ma usun iseenda tehtusse, oskan olla tänulik ega kadesta kedagi iial välise edu pärast.

Sest ma tean, see on muutlik. Küll aga rõõmustan ma alati, kui näen ja tajun tõelisi andeid, kel on ka sügavust.

Niisamuti naudin ma oma kogemuste jagamist neile, kes neid kuulda tahavad. Kogemust lauljana oma hääleõpilastele, naise ja emana kõigile, kes alles läbimas neid raskemaid etappe, kogemust inimesena läbi oma muusikalise loomingu ja kirjutiste.

Tunnen, et olen palju teinud ning andnud ning ei ole seda kahetsust, et “elu on läinud ja midagi pole tehtud”, mida olen tihti kuulnud just mehi ütlemas…

Mulle tundubki, et naistel on need noorusest küpsusesse üleminekud sujuvamad, nad oskavad intuitiivselt leida endale meelepäraseid meelikosutavaid väljundeid ja tasakaalustavaid tegevusi.

Osalt on nende üleminek sujuvam ka seepärast, et nad elavad oma emotsionaalsuses väikeseid kriise pidevalt läbi ja saavad siis neist jälle lahti. Mees justkui kogub aastaid endasse, et saaks siis ühel hetkel tõelise kriisi läbi teha. Mehelikult! Ja samas tihtipeale kõrvaltvaatajatele haletsust tekitavalt… Nii palju, kui mina olen keskeakriisis meestelt kuulnud, siis see painav tunne tekib üldiselt – konkurentsist nooremate meeste energia, ande ja välise jõudluse pärast, pikaaegses suhtes olevate meeste peamine hirmupunkt on mõte, et kas seksi ei saagi enam… ning selle taga omakorda varjatud hirm, et kas ollaksegi enam nii “tegijad” ses suhtes.

Vana, see tähendab nooruspõlve arusaam seksist enam ei toimi ja uut, targemat arusaama pole veel saabunud. Mul on mitmed tuttavad keskealised mehed, kes on kinni jäänud oma kujutelmadesse noorukiea “põrutamisest” ega taha uskuda, et ka intiimsushetked vananedes muutuvad.

Tahe tõestada end veel mehena on tugev, kuigi looduslikud instinktid on tuhmumas, ehk just seepärast valdab mehi selles keskeakriisis justkui agoonia? Testosterooni langemine kasvatab kõhtu ja kahandab juukseid, tekib tahtmine ajaga võidu joosta ja nii hakataksegi tihtipeale… jooksma! Kes kuidas. Keskeas hakkavad paljud mehed sporti tegema ja seda vahel lausa arutult. Mõned jooksevad lihtsalt kodust ära. Mõni vahetab naise noorema vastu, et kaaslase vanus ei tuletaks iseenda vanust meelde (kuigi, see on petlik ja teisel hetkel on see just eriti silmapaistev!)

Mõned mehed hakkavad käima riides jaburalt nooruslikult. Tean üht 60ndates meest, kes käib riides nagu poisike ning oma riided ostab ta ainult noortepoodidest. Rebitud teksad, nahktagi ja hip-hop-stiilis nokkmütsid on tema stiil! Nagu huilgab laulda Karl Madis: “…maaa olen noor, ai-ai-ai, olen noor, olen noor…” Enesesisendus on muidugi oluline, aga mulle sümpatiseerib väärikas vananemine. Sest ma ei näe vananemises probleemi, vastupidi. Vanusega võiks tulla inimesesse elutarkust ja väärikust. Vanusega kooskõlas olev soliidne, härrasmehelik stiil ning eneseväärtustamine võiks olla hoopis noorusliku eluenergia ning terve mõistuse näitaja.

(Üks eeskujulik näide taolisest mehest on minu jaoks Jaak Jõerüüt, keda näen Viljandi linnas jalgrattaga sõitmas, selg sirge ja pilk selge, ning tema olemuses on ka rattaga möödasõidul tunda elujõudu ja nooruslikku joont!)

Kuidas säilitada elurõõmu?

Tunnistan, et ka minul üsna melanhoolse inimesena kaob vahel elurõõm ja seda ikka talvisel pimedal ajal. See meeleolulangus on vist meie kliimale ka loomulik ja ei pruugigi olla seotud niivõrd vanuse lisandumisega. See-eest aprillist novembrini tunnen ma harva jõuetust. Loodus toetab täielikult! Valgust, soojust, lõhnu, värve, vaheldust jagub ning seda ei pea otsima inimsuhete eksitavas labürindis. Üksinduse kosutus jäägu introvertide rõõmuks!

Muidugi, kõigile ei ole üksinduse tõde vastuvõetav ja kui leidub mõtte- ja hingekaaslasi, on see igal juhul kosutav. Uuringud ikka ütlevad meile, et õnnelikud inimesed on sotsiaalsemad. Aga noh, uuringuid on ka igasuguseid – ühed ütlevad, et abielu hoiab ära südamehaiguseid, teised uuringud aga teatavad, et lahutatud naised on eluga enam rahul kui kooselus. Eks need asjad sõltuvad jällegi inimese loomusest. Mina isiklikult tunnen puhkust üksinduses ja naudin külastussuhteid, mõneks tunniks. Kui saab sisukaid mõtteid vahetada. Tõsi, elu kahe teismelise pojaga ei jätagi palju vajadust lisasuhtluseks. Nii palju kui vaja. Suvel naudin üksiolekut ning rõõmu rutiinivabast elust. Teen, mis tahan! Milleks parajasti tuju tuleb.

Kui pool elu on elatud kohustuste piitsutusel, siis keskeast saadik võiks hakata endale hõlpu andma – teha järjest rohkem hingele meelepäraseid asju. Ja ka ehk rohkem olla isepäisem.

Mõned momendid, mis ea kasvuga hakkavad kahanema – energia ja väline sära –, saab niisiis korvata kosutava endapoputamisega. Ja kui hommikuti peeglisse vaadates ajab pigem muigama kui end imetlema, võite ju iseendale naljatamisi öeldagi: “Sa pole enam iial nii noor, kui oled täna!” või “Oo, värske nagu kurk!” või siis “See on üks parimaid soenguid sul!” isegi, kui teil pole enam palju juukseid peas. Väike huumor elus mõjub kirsina tordil. Või siis särtsaka pipraterana, kui teile see maitse rohkem sobib.

Nõnda tundub mulle, et keskeas võib olla sügavaid rõõme tunduvalt rohkem kui noorena, kui ehk kõike liiga tõsiselt võtame, kaasa arvatud iseennast. Oskus enese üle naerda on tervistavaim naer.

Soojast aluspesust ka

Noorematele lugejatele selgituseks. “Keskea rõõmudeks” nimetati kunagi täiesti ebaseksikaid sooje põlvini aluspükse, mis tollal olid tavaliselt roosat värvi. Meestel olid need kalsoonid – tavaliselt helesinised ja puuvillased, ja kohe jalga pannes välja veninud.

Nüüdisaegne soe aluspesu on muidugi midagi muud – sportilik, hi-tech, isegi seksikas? ja kuulub talvise riietuse juurde ka noortel.

Ent keskeas on soojal aluspesul suur tähtsus aasta ringi! Tean 40-aastast meest, kes oma tundliku eesnäärmega peabki kandma pidevalt pikka aluspesu. Oma parimatele sõpradele külla minnes võtab ta pealmised püksid maha ja istub külas aluspesus, muidu hakkab palav! Nalja nabani ja alukaid nabast jalalabani.

Tervise hoidmine on keskeas juba oluline teema. Lisaks mugavusele.

Aluspesu muutumine keskeas on justkui sümboolne. Mina olen küll loobunud täielikult sünteetilisest ja ebamugavast aluspesust ja küsin poeski – kas teil on nahatooni ebaseksikat puuvillast ilma tõstva efektita rinnahoidjat?

Siis tavaliselt saab muidu standardseid vastuseid ette kandev müüja ka naerda.

Ükspäev ostsin endale mugavad viskoosist joogapüksid, need, mis näevad välja nagu seelik, aga on laiad püksid. Ja ütlesin müüjale, et meeste hinnangul on need kõige jõledamad riietusesemed naistel. Aga mul pole enam vaja meestele meeldida.

“Minul ammugi mitte!” vastas keskealine müüja mulle ja ütles, et tal on kah need püksid ja et mees kutsub teda siis väikseks mukiks, kui ta need jalga paneb. Saime naerda ja naer, teadagi, on terviseks!

Kindlasti on naiste jaoks ka kingade, õigemini kontsade kõrguse muutus võrdeline lisandunud aastatega. Kui noorena punnitame kanda neid “tapjakontsi” ning vaevame oma jalgu moe- ja seksikuse nimel, siis ka see paine ja vajadus oma jalgu pikemana näidata aastatega väheneb. Kontsad jäävad järjest madalamaks. Kuni kaovad sootuks. Mul on veel mõned kõrge kontsaga esinemiskingad alles ja mida aeg edasi, seda absurdsem see kontsakõrgus mulle tundub. Siiani imestan, kui näen noori naisi tänaval või poodides tikkkontsadega tippimas.

Imelik ikka, et ilu nõuab ohvreid. Või vähemasti on inimesed ise selle ilu mõiste nõnda seadnud. Eriti naiste puhul on ajast aega see meeldida tahtmine olnud lausa äärmuslik – hingetuks pitsitavatest korsettidest, traatidest ja patjadest seelikus, rinnahoidjas kuni kosmeetiliste niitideni, mis nägu tahapoole tõmbavad, või silikoonkotikesteni, mida rindadesse paigaldada ning mis võivad lõhkeda! Ning mis kõik “iluarsenal” veel sinna vahepeale jääb… tahaks öelda – armastage end sellistena nagu olete!

Selline “ilu” on jabur ja pealegi ebatervislik. Vahel lausa tappev.

Veel tervisest rääkides. Juba kolmekümnendate lõpupoole vaevavad paljusid hiilivad liigesejamad, kehv seedimine ning kõikvõimalikud psühhosomaatilised hädad – uneprobleemid, pea- ja seljavalud, kaaluprobleemid… ning närvidega seotud ja psüühilised haigused.

Eks selleks ajaks on keha ja meel jõudnud üht-teist koguda, salvestada ja ühel hetkel hakkab kõik välja lööma. Mis vajab enesega teadlikku tegelemist. Peamiselt oma psüühikaga. Neljakümnendates on viimane aeg vaadata üle oma “pagas” ning tegeleda traumadega, mida aastaid kantud. See oleks muidugi kõige olulisem, siis saab kõik teised asjad ka tasakaalu, kaasa arvatud selle meeldida tahtmise ja sooritusedu tagaajamise. Ning me võime vabaneda illusioonides või lausa vales elamisest, mis kukutavad meid ikka aeg-ajalt segaduse ja teadmatuse kuristikku. Me peame nägema elu nii, nagu ta on. Ning vabanema pettekujutelmadest ning iseenda ja teiste petmisest, et olla keegi muu…

Sest siis me saame olla tõeliselt meie ise. Nii nagu oleme. Öeldakse, et terves kehas on terve vaim. Ma usun, et terves vaimus terve keha. Kui meie vaim on terve, ei pea me kartma ka vanadusega kaasnevaid haigusi.

Loodetavasti saabub just keskeas see vabanemine meie kõigi jaoks! Kus kogemused saavad hakata meid teenima ning me ei püüa vananemist kunstlikult pidurdada ega karda ei selle väliseid ega sisemisi ilminguid.

Sealt võikski alata tõeliselt ilus ja aus elu ja olemine.

PS. Vaatasin meeldetuletuseks ära ka filmi “Keskea rõõmud”, nägin seda viimati vist teismelisena. Mäletasin ainult, et tookord meeldis mulle Tõnu Kargi osatäitmine. Nüüd, keskealisena, oli kogu suhtedraama märksa arusaadavam. Ja mulle meeldis eriti Lembit Ulfsaki sissepoole ja pooltoone tabav roll. Filmisoovitus psühholoogiahuvilistele! Ajatud teemad nõuka-ajastu kastmes.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (74)