Selleks, et rassism Eestiski päevakorda kerkiks, peab mustanahaline inimene surema. Ja surema mitte ainult valge politseiniku jõhkruse läbi, vaid seda peab ka filmitama. Ent kui pelgalt selle sõna kuulmine meis ebamugavust tekitab, on põhjust küsida – miks?
Oma esimest kokkupuudet argirassismiga mäletan aastast 2009. Kõnnime hollandlasest sõbraga Haagi tänavatel, kui järsku suunab ta meid autoteele ja teisele poole tänavat. Selja taha vaadates näen möödumas tumedanahaliste noorte meeste kampa.
“Marokolased,” ütleb sõber, “nad ründavad valgeid, eriti naisi.” Agressiivsed nad ei paistnud, pigem oleksime auto alla jäänud. “Kunagi ei tea, neid on siin juba nii palju, et parem on eemale hoida.” Nõustusin ja jätsin meelde – ebameeldivaid kogemusi mul endal polnud, aga parem usaldada kohalikku.
See põgus vestlus kujundas suure osa minu edasisest hoiakust. Pelgava ja kahtlustava eelarvamuse. Miskipärast arvame tänaseni, et rassism peab olema nähtav, verbaalne või füüsiline, kuid segregatsiooni süvendamiseks pole vaja muud kui üksteisest eemale hoida.
Kellel oli raskem?
Valgena ja valgetega rassist rääkides oleme harjunud, et jutt ei käi meie rassist. Valge on neutraalne, headuse ja inimlikkuse algus ja lõpp, millest kõik muu lähtub. Valgele nahavärvile osutamist võib enamikus seltskondades pidada ebaviisakaks, süüdistavaks ja tabuks, sest kõik hea siin maailmas on ju meie loodud, kas pole?
Iseäranis keeruliseks läheb valge nahavärvi eeliste (white supremacy) mõtestamisel Eesti kontekstis. Kui ameeriklaste orjapidamine ja brittide koloniaalimpeerium saavad pingsa mõttetööga selgeks, siis milles meie siin Ida-Euroopas süüdi oleme? Meie pole kedagi tööle sundinud, pole kedagi kaubana vahetanud ega põllule surema jätnud. Vastupidi, seda kõike on tehtud hoopis meiega.
Eestlase ajalugu on valge pärisorja ajalugu. Pingeline paradoks, arvestades hoogu koguvat liikumist Black Lives Matter ning järjepidevat – ja õigustatud – viitamist aastasadu väldanud orjusele, mis seaduse silmis keelustati alles Ameerika kodusõja järel 1865. aastal. Eestis kestis teoorjus veel kolm aastat pärast seda.
Kummal orjal oli raskem? Kes kannatas rohkem? Miks peame meie kaasa tundma neile, kellega meil mingit pistmist ei ole ja ühtäkki nende õiguste eest seisma? Aga sellepärast, et seadusliku orjanduse lõpu järel arenesid valge ja musta orja teed väga erinevalt.
Uus pakend, sama sisu
Valge inimese eelispositsioon absoluutselt igas eluvaldkonnas ei tähenda seda, et konkreetse valge inimese elus poleks raskusi. Või et ta poleks pidanud eesmärkide nimel pingutama, isegi ebaõiglust taluma. See tähendab seda, et valge inimese nahavärv pole selle kõige juures olnud lisatakistus.
Nimelt ei saabunud orjuse kaotamine Ühendriikides tingimusteta. Põhiseadusesse lisandus silmapilkselt 13. parandus (13th Amendment), mis keelustas orjapidamise välja arvatud juhul, kui kõnealune on väärteos süüdi mõistetud. Kõnealune oli mõistagi mustanahaline ning antud seaduse vastuvõtmine märgib ajajoonel hetke, mil nii eravanglate kui ka nendes kinnipeetavate arv järsult kasvama hakkas. Ja seda proportsionaalselt mustanahaliste kahjuks.
Kui Eesti territooriumilt käisid üle taanlased, sakslased, rootslased ja venelased, tehes meiega siin, mida hing ihkas, siis tänapäeva USA kui riik kõigi oma tunnustega on üles ehitatud omaenda elanike ekspluateerimisele. Kui Eesti tsaaririigist lahku lõi ja hiljem nõukogude jäänukid välja saatis, saime nullist alustada. USA-s rakendati kodusõja järel riiki taastama selle täieõiguslikud kodanikud, mugandatud versioonis orjadena.
Law and Order
Need kaks sõna tviitis Donald Trump juuni esimestel päevadel, kui rassismivastased meeleavaldused olid osariikides kontrollimatuks muutunud. Kuid “Law and Order” tähistab ka omamoodi koeravilepoliitikat, mis põlistus 1980ndatel tähenduses “mustad kinni”. Reagani ajal kahekordistus kinnipeetavate arv 329 000-lt 627 000-le, suurusjärgus pooled mustanahalised ja latiinod, kes kogu rahvastikust moodustasid viiendiku.
Tänaseks on USA-s trellide taga üle kahe miljoni inimese, kusjuures valge mehe tõenäosus elu jooksul vanglasse sattuda on 1:23, mustanahalisel mehel 1:4. Kas see tähendab, et mustanahaline on loomu poolest kriminaalsem? Mida üldse tähendab loomu poolest kriminaalne? Või peatab hoopis politseinik ta suurema tõenäosusega läbiotsimiseks kinni ja süü puudumisel puhkeb tüli, milles nõrgem jääb alla?
“Law and Order” – see sõnapaar tähistab praeguseks ka igast küljest paljastunud politseivägivalda, mida on aastakümneid ehitanud nahavärvil vahet tegev seadus ja korporatsioonide lobi. Crack‘i käitlemise eest karmimad karistused kui kokaiini käitlemise eest, millest esimene levib mustades, teine valgetes ringkondades; piiripealsed kautsjonisummad, mis on jõukohasemad valgetele; karistuse kandnud mustanahaliste valimisõiguse kaotamine; relvalobi politseinike varustamiseks jne.
Kusjuures eravanglate süsteem etniliste vähemustega “tegelemiseks” pole kasumlik mitte ainult vanglaettevõtetele, vaid kasumlik ka korporatsioonidele, kelle jaoks on vangide tööjõud odavam kui miinimumtasu maksmine palgatöötajale. Seega on orjandus jätkuvalt efektiivne osa majandusest, olgugi et mitte põllul, vaid kinnipidamisasutuste tehastes. (1)
Orjanduse kestmise mõistmiseks tänapäeva tingimustes tulebki seda vaadelda kui majandusharu, mille püsimiseks ja õigustamiseks on vaja rassistlikke stereotüüpe.
Eesti vaatenurk
Esimesed uudised Eesti meedias George Floydi surma järel andsid mõista, et rassiline vähemus USA-s mässab ega allu korrale. Ettevaatlikud käsitlused politsei brutaalsusest järgnesid peagi, kuid sama raske kui on toimuvat uskuda Eesti inimesel, on seda kajastada Eesti ajakirjanikul. Reaalsus on see, et politseinike karistamatus ja jõhkrutsemine iseäranis mustade kallal pole midagi uut, see satub lihtsalt tihemini kaamera ette.
Paar aastat pärast kujutletava kokkupõrke ärahoidmist marokolastega oli minu hollandi sõber Eestis, jaanipäeva aiapeol. “Veab teil, et siin värvilisi pole. Hea rahulik.” See oli meeleolukas vestlus, milles seltskonna eestlased rõõmuga osalesid. “Ma nagu mõtlen vahepeal, et mida need vennad Aafrikas tegid kõik need aastad, kui meie Euroopas normaalset ühiskonda ehitasime? Sõid palmi all banaani?” Naerupahvakas.
Üksikud avaliku elu tegelased, iseäranis noored, on viimastel nädalatel võtnud julguse osutada rassismile Eestis. Kõlanud on paar vabandust blackface’i tegemise pärast – aga miks ikkagi ei tohi?! – ja tumedanahaliste eestlaste märkused, et kõik heast südamest tehtud nunnud rassistlikud kommentaarid ei ole tegelikult üldse nunnud. Ent probleemi kese maandub selles käsitluses ikka ja jälle teise nahavärviga inimesele. Vabandused “nende” ees “nende” probleemi pärast on enesekeskne reaktsioon.
Valge nahavärv ei ole neutraalne. See on täpselt samamoodi ajalooliselt laetud nagu kõik teised nahavärvid, kandes endas suurele osale maailmast hirmu ja vägivalla tähendust.
Meie valge orjuse ajalugu see tõesti ei kustuta, kuid tänases maailmas on trumbid meie poolel. Võtan tunnetuslikult väita, et valge naha tegelikku võimu hoomates kasutaks me sellest tulenevaid eeliseid jõulisemaltki, kuid homogeenses Eesti ühiskonnas ei oska me iseennast lihtsalt märgata.
Kivisaare fenomen
Petitsioon Alari Kivisaare raadioeetrist eemaldamiseks on artikli kirjutamise ajaks kogunud üle 5000 allkirja. Ent olgu see number kui tahes suur või väike, Kivisaar jätkab. Kü-si-mus-te-ta, sest kuulaja armastab Kivisaart. Tema verbaalne looming on üks kaasaja eesti kultuuri tüvitekste, pidevas täienemises.
“Kas mustanahalise puhul oli tegemist mingisuguse pätiga, ma ei ole nagu süvenenud? Oli üks paras jebla, ilmselgelt keegi ei tahtnud kedagi ära tappa, aga ikka juhtub. Äkki mustad on pätimad? No ei tea, äkki mingit statistikat keegi teeb.” (Alari Kivisaar, Sky Plus, 02.06.2020)
Petitsiooni koostajatele ütles programmijuht Vaido Pannel, et nende tegevus annab vastupidise efekti ega aita rassismi vähendamisele kaasa. Ent kas muutuse taotlemine saab või peabki olema kehtivale normile mugav? Milliseid nalju, millist hoiakut peaks raadiokuulaja edaspidi evima, kui palavalt armastatud, enesekindlat, no-bullshit-meest ühtäkki enam eetris poleks?
Päev hiljem selgub, et N-sõna kasutamine Eesti tele-eetris on samuti okei. Tubli maasikakasvataja räägib intervjuus, et töökäsi on vaja. Tal pole vahet, kas tulevad eestlased, punased, värvilised või N-sõna. Vaatan samas ruumis olevale kolleegile küsivalt otsa, kas tema ka kuulis. “Mis on sellega, see sõna on sõnaraamatus,” saan vastuseks.
Ettevaatlik ajakirjanik
Neli nädalat enne viimaseid valimisi kajastasin Tallinnas toimunud tõrvikurongkäiku. Reportaažist selgus, et häälekas osa kohaletulnuid ei olnud lõpuni kursis, kust pärineb tõrvikute traditsioon, mida põleva leegi rongkäik sümboliseerib, ega sedagi, kas tegemist võis olla valimisüritusega.
Olulisem ei olnud tunda ka sümboleid, mis plakatitelt vastu vaatasid. Sirp, vasar, haakrist ja silm kolmnurgas, kõrvuti Marko Mihkelsoni ja Margus Tsahkna fotodega. “Härra, mida te oma plakatiga öelda soovite?” – “Need mehed müüsid meie riigi maha!” – “Aga kas panite plakatile kõik märgid, mis leidsite?” – “Jah!”
Ka järgmine intervjueeritav näib häiritud. “Need seal tulid meie pidupäeva rikkuma, Eesti sünnipäeva rikkuma.” – “Kes?” – “Feministid, noh!” – “Kus? Nurga taga, Harjumäel. Nad tahavad tuksi keerata meie peo.” – “Aga mis see feminism on üldse?” – “Mis mõttes?” – “Mida nad saavutada tahavad?” – “Nad tahavad.. nad tahavad… LKGT-d!”
Pean tunnistama, et kombinatsioon LGBT-st ja KGB-st kõlab ka mulle hirmutavalt.
Kaks nädalat kestab minu postkasti ja Facebooki pommitamine kirjadega. Kirju ja kõnesid saavad ka minu tööandja ja kolleegid. Kohatu ja lugupidamatu reportaaž. Minu telefoninumber ja kodune aadress levivad gruppides, mille sisu ma ei näe. Varro Vooglaid helistab ja kutsub “Objektiivi” saatesse. Asjata, ent siiski. Martin Helme teatab “Uutes Uudistes”, et Võsumets on võrdväärne Sputnikuga. “Objektiivis” ilmub artikkel tibireporterist.
Kui ma ütlen pommitamine kirjadega, siis ma mõtlen roppuste ja ähvardustega. “Järgmine tõrvikurongkäik toimub sinu magamistoas.” “Aafriklased võiks su vardasse ajada.” Iga kiri, kommentaar ja kõne pöördub minu poole ees- ja perekonnanimega. See ongi mõeldud psühholoogiliselt mõjuma, need võtted pole Eestis leiutatud.
Ma ei ole täna ainuke ajakirjanik Eestis, kes ebamugavate teemade käsitlemise eel mõtleb kolm korda, kas ikka tasub. Kolmel korral kolmest tegelikult ei tasu.
Rahvusvaheline käsitlus
Samal ajal, kui Eesti meedia valib hoolega sõnu, et USA-s toimuvat kajastades elanikkonna enamust mitte solvata, loetlevad briti väljaanded üles pisargaasi ja kummikuulide hulgitarneid Suurbritanniast USA-sse. Arvamuskülgedel kõlavad ettepanekud tarnete lõpetamiseks ja ootused peaminister Johnsoni solidaarsusavalduseks mustale kogukonnale kodus. Tulemusteta, ent siiski.
Süsteemne rassism ei ole USA ega Lääne-Euroopa väljaannetes tabuteema, kuid jällegi miski, millest Eestis kohvi kõrvale lugemist ette ei kujutaks. Kusjuures teravik nendes käsitlustes on suunatud võimuinstitutsioonidele ja majandusmudelile ega ole taandatav lihtsustatud arusaamale “valged on pahad”. Ebavõrdsus kui kollektiivne probleem võimaldab märksa konstruktiivsemat arutelu.
Kuid vaba sõna mõju ei ole nii suur, kui võiks eeldada, iseäranis emotsionaalselt laetud teemade puhul. Trumpi kõrval võib Johnson paista sümpaatne, kuid temalegi kuuluvad tänaseks karikatuursed sõnad: “Pole kahtlust, et AK47-d jäävad vait, pangad (noad) lõpetavad inimliha rappimise ja hõimusõdalased manavad ette arbuusinaeratused, kui suur valge juht oma suure valge briti maksumaksja linnuga seal maandub.” (Boris Johnson, The Telegraph, 2002).
Johnson kirjutas selle ajakirjanikuna kommentaariks Tony Blairi visiidile Kongosse. Suurbritannia kontekstis ei vabanda paraku seegi, et aasta oli 2002 ja keegi ei teadnud rassismist midagi.
Valge ajalugu
Riigid, mida nimetame arengumaadeks, pole seda mitte sellepärast, et neil oleks mingi iseendast tulenev arengupeetus, vaid sellepärast, et püssirohi leiutati 15. sajandil Euroopas ja mitte mujal. Õpime koolis maadeavastajatest läbi teatava romantilise prisma, küsimata, milline kultuur või tavad valitsesid põlisrahvastel endil ning ega eurooplane juhuslikult selle hävitamises ei osalenud.
Varandusliku ebavõrdsuse kõrval annavad kolooniatejärgses maailmas tooni ka palju vähem märgatavad mõjutused. Näiteks valgenahaliste iluideaal. Suured silmad, siledad juuksed, sale kehaehitus – seda nii meeste kui ka naiste puhul. Ainuüksi lokkis ja kahuste juuste kirjeldamiseks kasutame sõnu nagu metsik, kontrollimatu, lohakas, eriti kui nende kandjaks on tugeva pigmendiga inimene. Aafrika ja Põhja-Ameerika algupäraseid kehaideaale peame eemaletõukavaks.
Nõnda mõjutab võitjate ajalugu neid, keda sinna sisse kirjutatud pole. Me usume iseenda kohta seda, millele pidevalt kinnitust saame, isegi kui see pole tõsi. Laisk, rumal, inetu, lapsemeelne – need on vaid mõned näited alatoonist, mida rassilised stereotüübid endas kannavad. Me ei pea neid sõnu otse ütlema, et need mõjuks.
Taaskord, eestlane ei koloniseerinud kedagi (keskaja eestlus kuulub üldse rahvusromantika, mitte teaduse valdkonda), kuid globaalses hierarhias on valge ajalugu täna meie poolel. Miskipärast tajume ebaõiglust ja ülekohut, kui loeme nõukogude kirjandusest Eesti “vabastamise” kohta, aga kolooniate puhul sellele suurt ei mõtle.
Oma lippu me Aafrikas tõesti maasse ei löönud, kuid arengumaade tööjõust teenime täna meiegi.
Muutust ei tule
Liikumise Black Lives Matter meeleavaldajad on Floydi mõrva järel saavutanud niipaljut, et maha on kistud mõned orjakaubitsejate monumendid USA ja Suurbritannia linnades (Konföderatsiooni mälestised osariikides, Edward Colstoni kuju Bristolis). Floydi mõrvanud Derek Chauvin on arreteeritud, avatud on sarnaste juhtumite külmutatud toimikud.
Minnesota Ülikool tühistas koostöölepingu politseiga, mõned bussiliinid keelduvad ära viimast arreteeritud meeleavaldajaid. USA saatkonnad Aafrika riikides mõistsid Floydi mõrva hukka. San Francisco muutis seadust, keelates edaspidi palgata väärteos süüdi mõistetud politseinikke.
Muljetavaldav? Esmapilgul küll. Mõistame hukka mõrvad ja hakkame neid päriselt uurima? Ei palka enam kurjategijaid ega ahista rahumeelseid meeleavaldajaid?
Muutust ei tule, sest nii on valgel maailmal mugavam. Meil on tähtsaid asju vaja teha, mille efektiivsus ei vaja muutust. Selle artikli lugemiseks oma arvutist või telefonist peab keegi Kongos vaske ja koobaltit kaevandama. Eelmise aasta juunis suri ühes sellises varingus 46 inimest, aga uue telefonita ei saa me tööd teha ega raha teenida.
Mida nad tegid kõik need aastad, kui meie siin Euroopat ehitasime? Ilmselt töötasid kellegi põllul, kett jala küljes. Sõid puu all banaani? Heal päeval kindlasti.
Meil kõigil on see sõber, kelle ees teeme näo, et ei kuulnud midagi. Sest see oleks tülikas ja suhteid on vaja hoida, pealegi on ta muidu tore inimene. Selle mõtteviisiga muutun minagi osaks probleemist. Sest stereotüüp on ju kõigest nali, aga stereotüüp oli enne tegusid.
(1) Victoria’s Secret ja Walmart loobusid vangide tööjõu ostmisest alles 2019. aastal, kui avalikkuse surve selleks põhjust andis. Süsteem töötab seaduslikult edasi, nimekirja firmadest, kes vangide tööjõudu kasutavad, leiab siit.
