Uuel suvisel sesoonil rullivad end lahti avarad ja õhulised helimaastikud, mille hulgas sooja ja kerget R’n’B’d, elektroonika ja maailmahelide sümbioosi ning aeglast süvenemist julgustavat kuulamist. Külalisena avab endale olulist helielamust muusikaterapeut Käll Kruusmägi.

Uut muusikat

Liisi soovitab: Matatama – “Ascend”

Eesti produtsent Matatama, kes töötanud kohaliku räpiga ning hõivanud ka USA-s võistlustel arvestatavaid positsioone, on loonud kolmeloolise EP.

Avalugu ”Getaway” on müstilis-džungli helifoon, mis tõmbab tundmatule saarele maabudes aina sügavamale, rannaliiva palmidest edasi… rägastikust läbi, transsi. Loo arenedes avastad end läbi ennetundmatu lõhnaga suitsuvine kohalike pärimuspeolt, kust ei puudu ka seninägematud looma- ja linnuliigid, kelle varjud ja silmad ümbritsevast džunglist kumavad. Tunnetuslikult on tajuda orientaalseid, eksootilisi pille ja helisid, millega lääne ühiskonna kõrv ja meel ehk nii harjunud ei ole. Just see võlub mind. Orientaal ei ole saanud “paaniflöödilaadseks” tooteks kuskil spaa koridoris, vaid kutsub päriselt teise kultuuri näitenüansiga seotud elektroonikasse, koos bassi ja rütmikaga, mis paneb võnkuma ja liikuma.

EP-lt leiab veel trummi ja bassi viitega pala ning veel elektroonikat. Väga huvitav ja eriline kogum. Vokaalist ei tunnegi puudust.

Liisi soovitab: Levski – “Desires”

Parim näide aeglasest muusikast. Mitte muusika tunnuste osas, vaid avaldamise tempo aspektist. Levskist ei ole mingil juhul võimalik üleküllastust saada – bändi eestvedaja Kostja Tsõbulevski lihtsalt on oma joone ja läbimõeldusega autor, kes muusika reliisimise osas justkui pigem “vähem on rohkem” mentaliteediga. Selles valemis, aeglane = kvaliteet.

Seda magusam on, kui ilmub uus lugu. “Desires” kulgeb õhuliselt unelmate sfäärides, esitledes maitsekalt voolavat ja vahelduvat meloodiat, signatuurkitarr ja bass seda toetamas. Lugu, mis ei karju tähelepanu järele, aga mis mõjub, lausa märkamatult. Sellekuise rubriigi muusikateraapia teema kõrvale sobivalt demonstreerima heli mõju kuulajale. Kasvõi taustal mängides, on muusikat tunda. “Desires” on õrn ja tark heaolu soodustaja. Nagu üks mõjuv lühijutt, mile loed ühe “istumisega” läbi ja hingad lõpetuseks, täiustatuna. Tarbigem.

Liisi soovitab: Jon Batiste & Cory Wong – “Meditations”

30-minutiline meditatsioon teose autorite rõõmudel, kurbusel ja siduvalt – jagatud inimlikkusel. Autoriteks kõrgelt hinnatud USA jazzpianist Jon Batiste klaveril, tunnustatud funkbändi Vulfpeck kitarrist Cory Wong kitarril, orelil Sam Yahel, perkussioonil ning trummidel Nate Smith. Kogumik instrumentaalpalasid, mis loodud mõtlemiseks ja mõtestamiseks. Mediteerimiseks, iga loo pealkirjas ja keskmes oleval teemal. 

Teose avaldamise aeg (29. mai 2020) on n-ö “sobiv” peegeldus USA ühiskonnas toimuvale – rassismile ja ebaõiglusele mustanahaliste suhtes. Batiste mõtestab ka seda enda kui mustanahalise artisti aspektist:

“Reaalsus on see, et kui iganes edukas või nähtav sa oled, oled haavatav samadele ebaõigluse ilmingutele pelgalt enda nahatooni pärast. Ma olen õppinud, et kuigi palju on minu kontrolli alt väljas, olen just läbi enda kunsti vaba – luues maailmasid, ruumi ja väärtuseid, mida koos teiste inimestega läbi ja välja elada,” mõtestab Batiste meie ühiskondade reaalsust ehk ebaõiglust, ent ka lootust enda loomingus.

Olen siiralt ja lõpuni muusika usku, selle usku, kuidas muusika meie teadvust mõjutab ja muudab. Loodan, et rahutusse aega üks isegi et terapeutiline kogum ilusaid helisid aitab elu selgemalt ning kõiki inimesi empaatilisemalt mõista ja märgata. Ja alati aidata.

Johanna soovitab: Cosmoskva – “Hymn for Insignificant People”

Kaheksa-liikmeline Cosmoskva on aastatepikkuse pausi järel avaldanud kolm maailmaklassi rada, millest viimane, “Hymn for Insignificant People”, võngub eriliselt suvises kaasaegse R’n’B raamis. Soe ja sundimatult veetlev helipilt meenutab The Interneti R’n’B’i, souli ja funk’i sulamit. Avastamisrõõmu pakuvad pisidetailid, nagu õhkõrnad flöödikõlad ja virvendavad süntesaatorid, Liisu Otsa vokaal lainetab muretult pehmelt kumaval insrtumentaalkimbul, mille on produtsendina ühte sidunud Sander Mölder. Peagi peaks ka kollektiivi kauamängiv ilmuma ning loodan, et pearoog on vähemalt sama kütkestav kui esmased ampsud seni olnud on.

Johanna soovitab: Argo Vals – “In Loving Memory Of”

Nüansirikka helikeelega Argo Valsi kolmas kauamängiv “In Loving Memory Of” kannab viimase viie aasta jooksul loodud muusikat. Valsi instrumentaallooming on alati andnud kuulajale aina harudlasemaks muutuva võimaluse süveneda ning uue albumi 77-minutiline rännak on tänases kiirete singlisööstude maailmas justkui värskendav meditatsioon. Äsjailmunud plaat on kahe eelmisega võrreldes mitmekülgsem ning meenutab elektroonilise muusika novaatori Four Tet’i “New Energy” albumi vaiksemaid ja peegeldavamaid kajasid. Ideaalne saatja ennastunustavatele, rikastavatele rännakutele, mida suve aeglasemalt tiksuvad tempos eriti hea ette on võtta.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel kuul kirjutab endale olulisest heliteosest muusikaterapeut Käll Kruusmägi. Käll on aastatel 2014–2019 töötanud AS Fertilitase Haigla rehabilitatsioonimeeskonnas erivajadustega laste ja noortega. Eriti huvitab Källi töö autismispektri häiretega lastega, kus ta näeb muusika suurt potentsiaali just kommunikatsioonioskuste ja emotsionaalse eneseväljenduse toetamisel ja arendamisel. Ta kasutab teraapias peamiselt aktiivseid tegevusi – pillimängu, laulude kirjutamist, liikumist ja draamat.

Väike naeratav kõrvauss muusikaterapeudi heli-eklektilises maailmas

Pea kumiseb, naha all on veidrad vibratsioonid, näpud on keelpillidest veidi lömmis, pillid on mööda ruumi laiali… väsinud, ent rahulolev. Mõtlen pikale päevale ja selles kõlanud muusikale. Veidi Pärti, Brian Enot, Hammockit, natuke klassikat… Kõrva sügavamasse soppi on tardunud algklasside kohustuslik regivärss “Seitsme tuule poole”… ja päeva üllataja on 90ndate räpirühma Must Q lugu “Karm Liin” – mitte just lapse kõrvadele loodud teos, kuid kui soov on aus, võtame ikkagi ette.

Prantsatan kott-tooli, tõmban sirmid akende ette ja sulen korraks silmad. Ootan, et kõrvad leiaks läbi kumina taaskord vaikuse. Üldiselt näevad nii välja hetked peale iga teraapiapäeva lõppu. Vajan midagi tasakaalustavat, midagi, mis viiks mõtted ruumist eemale. Panen kõlarist päeva kortse siluma oma lemmikbaritoni Gregory Porteri. Hingamisrütm taastub, pulss langeb ja lõpuks meenub, et väljaspool seda johncage’ilikku 6-tunnist häppeningi helidemaailmas, mida kutsutakse ametlikult ka mu erialaks, eksisteerib täiesti teine maailm. 

“Light up your face with gladness, hide every trace of sadness…” laulab Porter mahedalt Chaplini loodud ajatule viisile – vahet pole, kas Nordea Kontserdisaalis minust mõne meetri kaugusel või läbi Spotify,

miskit selles hääles on, mis liigutab mind südamevatsakeste põhjani ja hoiab hellalt kaisus.

Porter on ise intervjuudes maininud, et kui ta lapsena vinüülilt Nat King Cole’i kuulas, kujutas ta teda elavalt ette oma isana ning see pakkus lohutust ja inspireeris. Nii on seda melanhoolselt optimistlikku naeratust edasi kantud ja erikujulistesse vormidesse valatud kümnendist kümnendisse. Küll on saanud see pala Jacksoni lemmikteoseks, küll pahalase Jokkeri keerulise karakteri tunnuslooks… ning täna ühe muusikaterapeudi väikeseks optimistlikuks kõrvaussiks väsitava tööpäeva lõppu.  Hea lugu jõuab kõikjale!

Lugu “Smile” Porteri esituses:

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.