Kuskil eriolukorra algusfaasis, seninägematu reaalsuse lahtirullumisel, kirjutasin kodumaa loodusest kui pidepunktist ja püsivast väärtusest, millest hullumeelsetel aegadel kinni haarata. Manifesteerisin veel, et sel kevadel väisan meie kanaliste pulmapidusid rabades ja laantes ning jätan endale vabaduse jääda inimeseks selle nihestuva maailmapildi keskel. Kuna matkajuht on ka omamoodi moosekant, kelle laualt piirangud leiva pühkisid, otsustasin olukorrale vastuvõitlemise asemel hoopis alistuda.

Paanilise ringirabelemise asemel võtsin aega enda jaoks kõige olulisemale inimesele – iseendale. Tegin seda nii, et nädalapäevadel kadusid nimed ja hommikul-õhtul tähtsus. Hetkeks tundus, nagu oleksin tagasi lapsepõlves. Võtsin ette seiklusi, mida hing parasjagu ihkas, ja seejuures ei kamandanud keegi mind kella peale magama ega ajanud ka üles. Võimalus olla 33-aastaselt laps ja seda mitmeid nädalaid järjest, on tõeline privileeg. Ent see spontaanne ja intuitiivne eluviis kinkis mulle soojade lapsepõlveliste emotsioonide kõrval ka mingisugust mehelist küpsemist.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (70)