Maikuu on Tartus Prima Vista kirjandusfestivali aeg. Sel aastal pidanuks seal üles astuma minagi. Kõigile teadaolevatel põhjustel lükkus see sündmus ja planeeritud kohtumisõhtu vestluspartner Justin Petronega sügisesse. Samuti jääb sel aastal vahele Kirjandusmuuseumi poolt korraldatud Tartu autorite raamatulaat, mis on üks igati tore kokkutulemise ja koosolemise sündmus kirjutavatele ja lugemist armastavatele Tartu inimestele. Ometigi leidis üks primavistalik hetk mind ise üles.
Hispaania kirjanik Carlos Ruiz Zafoni raamatutes on üks müstiline paik – Unustatud Raamatute Surnuaed*. See on salapärane raamatukogu, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed. Sinna leiavad tee kõik unustatud või halvasti koheldud raamatud, mis ootavad taasavastamist.
Põlise tartlasena polnud mul aimugi, et taoline koht eksisteerib ka minu kodulinnas. Teed sinna teavad vähesed ja omapäi seda salapärast paika üles ei leia. Kui mõni juhuslik võõras või seikleja kogemata aardekambri ukse taha satubki, jääb see talle enamasti suletuks. Sinna pääsevad vaid need, kes tunnevad kas raamatukoguhoidjat või seda, kes teda tunneb. Ent vahel harva leidub veel üks võimalus. See leiab sind ise üles, nagu ma omal nahal tunda sain.
Ühel pühapäeval helises mu telefon. Kahiseval taustal kõlanud võõras hääl tutvustas end. Lugesin läbi su kirjutatud “Minu Tartu” raamatu ja sooviksin sinuga mõne tunni juttu ajada, lausus hääl. Kas sa oleksid mõnel päeval nõus minu vanade raamatute lattu tulema, küsis hääl, mille omanikuks oli Tartu Unustatud Raamatute Surnuaia raamatukoguhoidja Aulis Fischer. Legendaarne raamatukaupmees, keda peetakse mõnedes ringkondades suisa üheks Tartu vaimu kandjatest. Ega nad palju ehk eksigi.
Juba mõni päev hiljem kohtusime võimsa tööstuskompleksi endise hiilguse minetanud hoonemürakate juures. Vahetasime tervitused ja mees palus endale järgneda. Ega siia keegi ise tulla ei oska, ütles ta.
Sukeldusin ta järel ühe suure kivist maja akendeta koridorirägastikku. Läksime otse ja vasemale, siis trepist alla ja paremale. Kusagil pöörasime veekord paremale. Või oli kõik see hoopis teises järjekorras, kes teab. Teele jäi kolm rasket ust, mis mu selja taga kaeblikult sulgusid. Viimase koridori lõpus, kurakätt, oli see uks. Aulis valis kimbust oma varakambri võtme. Uks avanes ja ma astusin Tartu Unustatud Raamatute Surnuaeda.
Suur ja sopiline, akendeta ruum oli raamatuarmastajate võlumaa. Retromängufilmilikult kollases valguses tantsis tähtede tolm paberist pulbriga tangot. Raamatuid jagus kõikjale. Need olid süsteemselt seina ääres riiulites, nii tornide kui ridadena. Nad ääristasid käiguteid, lebasid kastides ja karpides. Raamatuid leidus tagakambris ja nurgasoppides, maast laeni ja tagasi. Olin tuhandete väljamõeldud, päriselt elatud ja unustatud elude keskel. Tundsin end kui tegelane raamatulehekülgedel.
Keset raamatutest maailma asus koguhoidja laud, mille ääres me istet võtsime. Kohe oli selge, et ta on mees, kellega jätkub juttu kauemaks. Mis puudutab vanu raamatuid, on Aulis elav entsüklopeedia. Ka markidest teab mees mõndagi. Lisaks vanadele raamatutele armastab ta väga oma kodulinna. Lausa nii, et ta teab nimepidi pea kõiki Tartu tänavaid, ning nägupidi maju, mis nende ääres. Ta hindab väga rattasõitu ja korvpalli, head juustu ja õlut, reisimist ja oma naist. Aga kõik need põnevad jutud, millest rääkisime, jäävad esialgu sinna laua äärde. Las nad veidi hõljuvad ja otsivad veel neid lehekülgi, kus ühel ilusal päeval maanduda.
Viimase tunni selles tolmu, aastate ja aastakümnetega õhukeseks loetud paberi ja salapära järele lõhnavas aardekambris kulutasin raamatute vahel ekslemise peale.
Ühel riiulil seisid väärikalt esimese Eesti vabariigi aegsed sarjad. “Looduse kroonine romaan” ja “Nobeli laureaadid”. Teisel lebas aastakäikude kaupa kõrvuti kogu “Loomingu Raamatukogu”. Järgmisel hetkel avastasin kapi otsast hunnikute viisi “Maailm ja Mõnda” tuhmunud värvides ent ajatult lugema kutsuvad raamatuseljad.
Tule vaata siia, hüüdis hääl raamatute vahelt, ja tutvustas mulle riiulit, kus väliseesti ja välismaa klassikud. Kõik puha eesti keeles, aga välja antud väljamaal.
Lummatult libistasin sõrmedega üle raamatuselgade. Puudutasin raamatuid, mida ma enam ei mäletanud, ja neid, mida ma ei olnud kunagi puudutanud. Aeg-ajalt mu sõrmed peatusid, et välja noppida mõni ammu ununenud või pikka aega taga igatsetud raamat. Nii nad järjest mu juurde tulid. Hemingway “Aafrika haljad künkad” “Maailm ja mõnda” sarja väljaandena ja “Loomingu Raamatukogus” ilmunud “Pidu sinus eneses”. Steinbecki “Teekond Charley’ga”. Somerset Maughami võrratu “Kuu ja kuuepenniline” ja veel üht-teist.
Tõele au andes ei sarnane see salapärane Tartu vanade raamatute varjupaik küll päriselt Ruiz Zafóni omaga, aga see ei tee teda sugugi kehvemaks. Siin leidub täitsa tavalisi vanu raamatuid, mis paljude raamatusõprade või antikvariaatide riiulitel uneledes tolmu koguvad ja uusi omanikke ootavad. Aga Unustastud Raamatute Surnuaias on väga palju seda, mida mujalt ei leia.
Muidugi leidub Tartus ka neid väikeseid võlumaid, mida teavad paljud ja kuhu on lihtne minna. Üks neist, raamatutuba Fahrenheit 451°, on lausa Aulise naabruses. See on üks paganama äge koht ja väärt külastamist. Endiselt tegutseb Gildi tänava antikvariaat ja Riia mäe Vanemuise poolsel serval on pikka aega sõbralikult kõrvuti kaks toredat vanaraamatukauplust. Minge ja leidke need üles.
Nii nagu iga raamaturiiul lõhnab mõne ununenud armastuse järele, on Tartu linna vanaraamatukauplused täis ununenud armastuse hõngu. Minge, ekselge ja eksige sinna ära. Teinekord leiame me tee mõne ununenud armastuse juurde ainult siis kui oleme eksinud. Olgu selleks siis raamat või inimene. Tartus on kõik võimalik.
* Selle nime on Aulise vanaraamatute laole meelevaldselt minu poolt antud ja loodan, et asjaosalised ei pahanda.
Lauri Räpp
Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)
