Lauri Räpp: kevad Tartus

On 2020. aasta märtsikuu keskpaik. Lõppemas on viimase 150 aasta soojem talv. Ega ta seepärast lühem olnud kui teised. Sama pikk nagu ikka, ainult et valge asemel hall. Aga mis sest enam, kohe on see lumeta talv meile mullune lumi. Tartusse on saabumas kevad, mis tuleb sel aastal teisiti. Emajõgi laiskleb oma sängis ja tänavatel ei vulise lumesulamisveed. See-eest ringleb linnas hulgaliselt rattaid. Muutunud on Tartu koalitsiooni sisu ja koroona ei ole enam (laua)mäng. Ent kevad tuleb ja koos sellega ka Prima Vista. Moel või teisel.

Auhinnad ja tiitlid eelmisesse aastasse jäänud saavutuste eest on jagatud. Valitud on Tartu parimad ehitised, teod ja tublimad linnakodanikud. Tore tõdeda, et aasta kultuurikorraldaja auväärse nimetuse pälvis mu täditütar Kadri. Seda “Rahvusülikool 100” juubeliürituste koordineerimise ja korraldamise eest. Ka minul oli au suursündmuse raames toimunud mõttetalgutel kaasa lüüa. Sõltumata sugulusest, käsi südamel.

Lähemalt puudutas mind Delta õppehoone valmimine, mis valiti aasta parimaks ehitiseks. See on võimsa auraga häid mõtteid täis maja, kus õpib ja töötab igapäevaselt üle 3000 üliõpilase ja õppejõu. Kaudselt seob mind Delta hoonega Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vilistlase staatus ja veidi lähemalt auditoorium number 1018. Nimelt toetasime Heade Mõtete Klubiga, mille asutajaliige ma olen, auditooriumi sisustamist. Kui hea tunne on teha head, mõtlesin, kui eelmisel reedel vilistlasühing Hermese auväärt liikmete, linnakodanike ja endiste õppejõudude ees klubi nimel tänukirja vastu võtsin. Milder, Kallas, Ipits, Kraft, Alamäe, Luukas, Heade Mõtete Klubi – lugesin seinale paigaldatud autahvlilt nimesid ja tunnistasin endale, et veidi on ikka uhke tunne ka.

Ent headuse mõõt pole ei annetatud summa suuruses ega rahas, vaid sõnades ja tegudes. Nii nagu kergelt antud lubadused segavad meid teinekord asjadesse, millest on keeruline välja rabeleda, nii on ka mõtlematult antud hinnangute ja lendu lastud sõnadega. Sõnal on vägi, kõlab vana tõde. Sõnal on erinev sisu ja tähendus. Vahel ei loe, mida sa ütled, vaid kuidas. Ja vahest loeb, et kuidas sa ütled, mitte mida. Jah, see puudutab mind, et ka tarkust nõudval Tartumaal kiputakse avalikus ruumis sõnadega hooletult ümber käima.

Njah, ei morjenda ilm, ent mu väikene maailm siin ilmanurgas küll. Armastus isamaa, emakeele ja kodulinna vastu on sinimustvalgel kirjas mu südames. Tulgu aastaajad üht- või teistviisi. Tähtis on see, mida nad endaga ja sinus eneses kaasa toovad.

Koos selle teisiti läheneva kevadega jõudis mööda veidraid teid kaugest minevikust minuni ka üks foto – mina, mu tädi, üks võõras tädi ja minust kolm korda suurem njuufa vangistatud mustvalgel paberitükil igaveseks ühte hetke. Ent see hetk hakkas mu silme ees elama. Sukeldusin pea ees lapsepõlve. On kaheksakümendate aastate alguse kevad Tartus, Veeriku agulis, Rukki tänaval…

Foto: Urmas Taul

“Lauri, ütle keedis,” viskab tädi nalja, kui me maja ees fotograafile poseerime. Ise oled keedis, torisen omaette, ja ütlen võõra tädi süles podisedes hoopis “moos”. Tean ka neid sõnu, mida pole ilus öelda. Kurat. Tibla. Sõnnikuhunnik. Aga see on saladus. Ega ma rumal pole. Enne ikka mõtlen ja alles siis ütlen.

Ahjaa. Vanaema ütles sõnniku kohta hoopis virts. Ja ükskord teatas vanaisa, et naabrionu ajab suust sõnnikut välja. Seda ma hästi uskuda ei taha. Aga tibla oli ta kindlasti, seda rääkisid ka teised. Igatahes lõhnab virts imelikult ja pahasti, nagu kutsu kaka. Kui ei usu, siis tulge, ma näitan aianurgas meie maja sõnnikuhunnikut.

“Vaadake siia, lind lendab välja,” hõikab onu Urmas fotoaparaadi tagant. Huvitav, keda ta rumalaks peab, imestan. Ega ta linnupesaga pilti ei tee.

Meie sõnnikuhunniku ees kasvavad keerulise nimega väikesed puud, millest memm maitsvat kooki küpsetab. Keele viib alla, ütlen ikka mammale. Ah, mis sa määrid mett moka peale, vastab ta tavaliselt naerdes. Ah jaa, meelde tuli selle puu nimi. “Labalbel!” hõiskan. Aga mõtlen rabarber. 

“Ole nüüd kuss,” manitseb vanaema kaadri tagant. “Laps räägib siis, kui kana pissib.”

Mis tuletab kohe meelde, et mul ongi üks tähtis asi ajada. Ometigi ei julge ma seda teistele öelda. Memm käskis ju tasa olla ka.

“Poiss, ära nüüd siple,” ütleb võõras tädi, kui üritan ta haardest tasa välja libiseda. “Kohe lendab lind välja ja saame pildi tehtud. Siis mine ja jookse.” Oh neid suuri inimesi, nende soove ja rumalaid nalju, ohkan alistunult. Oih, …pissi tuli…

See ajarännak meenutab, et mu lapsepõlv jäi aega, mil polnud palju (mängu)asju. Aga oi kui palju oli pisiasju, mis mind tõeliselt õnnelikuks tegid.

Soe suvevihm ja poriloigud. Lumesadu. Punane Salvo kelk ja minisuusad. Jalgrattasõit. Õunapuu otsas kõõlumine. See, kui vanemad töölt koju jõudsid. Vanaema-vanaisa juures olemine. Või see, kui võisin õhtul pool tundi kauem üleval olla. Ja see, kui hommikul lubati see nii magus viis minutit und veel. Ja kirsikompott ja valgesõstratarretis. Vanaema päikesekollased ülepannikoogid. Unejutt. Võilillede puhumine. Naabriplika. Bullerby lapsed ja Hulkur Rasmus. Arabella. Sipsik.

Muide, vaatamata mõnedele kõlakatele on Sipsik täiesti elu ja tervise juures. Vaat et paremas vormis kui iial varem. Kui ei usu, võtke oma lapsed näppu ja minge ja külastage Tartu Mänguasjamuuseumi ja Teatri kodu, kus on avatud uus näitus “Sipsik seikleb”. Ja siis tehke täitsa tavalise fotoaparaadiga üks täiesti tavaline pilt. Kes teab, milliseid käänulisi teid mööda see kord ühe täiskasvanud mehe või naise lauale jõudes väikese poisi või tüdruku sisimas äratab. Oh, oli see vast üks tore kevadpäev 2020. aasta Tartus, meenutavad nad siis naerulsui.

P.S. Sõnamängud on teksti kirjutatud emakeelepäevale mõeldes.

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (12)