Hardo Pajula: meie mõõduandvad mõtlejad. “Tähenduse teejuhid”

15. veebruaril avaldas Postimees mu artikli “Lääne kultuuri kaksikheeliks”, millele langes mõned päevad hiljem osaks ootamatult kirglik vastuvõtt. Nimelt sain ma meili ühelt söakalt suunamudijalt, kes heitis mulle ette liigset kuramaaži ideedega, mis olevat räiges vastuolus praeguse ühiskonnakorralduse alustega, ning taganes seetõttu meie varem sõlmitud kokkuleppest.

Olen vahepeal mõelnud päris palju, millest selline leegitsev reaktsioon tingitud võiks olla. Tegelikult panigi mind paar aastat tagasi eelmainitud ideede vastu huvi tundma kirglikkus, millega need ketserlikuks on kuulutatud. Mulle tundub üha enam, et seesama kirglikkus on meie praeguse probleemipuntra üks olulisemaid osiseid.

Kaksikheeliksi loo juhtmõte pärineb eelsokraatiliselt filosoofilt Herakleitoselt, kelle sõnul määratleb iga asja tema vastand, mis teda ühtlasi ka enda poole tõmbab ja lõpuks tasakaalustab. Printsiibiks, mille abil vastandipaarid oma tasakaalu leiavad, on oma esialgses tähenduses sõna, kõne või mõtet esindanud logos. Herakleitos kasutas seda mõistet, tõsi küll, palju avaramas tähenduses: tema jaoks oli logos kordaloov jumalik intellekt.

Lääne kultuuri kõige vormivamad vastasseisud paistavad olema ühe põhilise polaarsuse teisendid. Mina rääkisin oma artiklis kolmest sellisest vastandipaarist: 1) matemaatika tõde ja luule tõde; 2) teadus ja religioon; 3) Ateena ja Jeruusalemm. Tagantjärele saan ma paremini aru, et üleüldise hüsteeria õhkkonnas võib selliste enesestmõistetavuste meeldetuletamine mõjuda riigivastase vandenõuna küll. Pange aga tähele, et 15. veebruaril jäi päris mahtra alguseni veel ligi kuu. Tänaseks on minus tasapisi juuri ajamas kahtlus, et praeguse ühiskonnakorralduse aluseid kõigutavad kordamööda kevad, suvi, sügis, talv ja veel midagi, mille jaoks on igal konspiratsiooniteoreetikul oma kandidaat.

Kuivõrd minu arvates on käesolevas olukorras kogu meie habras lootus logosel, siis jätkan ma veebruaris alustatud rajal ja osutan veel ühele meie maailmataju vormivale vastasseisule. See ei ole mõeldud täiendama eeltoodud kolmeliikmelist loetelu, vaid osutab polaarsusele ühe traditsiooni sees. Platoni ja Aristotelese liidus leiame seega empiirilise analüüsi ja vaimse intuitsiooni vahel teatud elegantset tasakaalu ja pinget – see vahekord on kenasti tabatud Raffaeli renessansiaegses meistriteoses “Ateena kool””, kirjutab USA kultuuriloolane Richard Tarnas oma suurepärases raamatus “The Passion of the Western Mind”. Kahe suure kreeklase opositsioon jookseb läbi lääne kultuuri kaksikheeliksi selle haru, mida esindavad matemaatika, teadus ja Ateena.

Seetõttu on meie kahele mõõduandvale mõtlejale pühendatud ühtekokku neli “Tähenduse teejuhtide” vestlusringi (81-st). Platoni “Politeiast” käis jutt 44., 53. ja 63. saates. 65. jutuajamine “Nälg terviku järele”, kuhu kutsusin filosoof Jaan Kivistiku ja Janika Pälli, kes on klassikaline filoloog ja antiikkultuuri uurija, võttis fookusesse Aristotelese. Ja sellele saatele tahangi ma nüüd teie tähelepanu juhtida.

Vestlusring “Nälg terviku järele” Jaan Kivistiku ja Janika Pälliga

Mind huvitas nimetatud vestluses eelkõige see, kuidas lääne filosoofiline pendel nende kahe pooluse vahel läbi sajandite võnkuma on kippunud. See küsimus tuli pikemalt jutuks esimese tunni viimastel minutitel.

“Ma olen kuskil püüdnud selgitada,” kõneleb Jaan (55. minut), “et põhjuseid, miks Aristoteles 13. sajandil populaarseks muutus, oli kaks. Esiteks on Aristoteles akadeemilise õpetamise vormi jaoks kergemini kohandatav. Teine on see, et 13. sajandil nõuavad linnakultuur, tehnoloogia ja tehnika empiirilisi teadmisi ning Aristoteles on igasuguse empiirilise uurimise alusena palju asjalikum kui Platon, kes räägib meile, et hinge uurimise käigus avanevad meile kõik igavikulised tõed ja et vaatlusandmetega tegelemine ei ole eriti tähtis.

16. ja 17. sajandi vaimuelu värskenemine toimub aga ju samuti empiirilise uurimise nälja loosungi all. Nii räägib Francis Bacon, et uurimistöö peab olema tulutoov ning igasugune viljatu skolastika tuleb jätta sinnapaika. Need on needsamad loosungid, mille all Aristoteles 13. sajandil sisse toodi.

Nüüd kõlbavad samad lööksõnad selleks, et Aristoteles maha jätta ning võtta omaks galileilik ja descartes’lik püüdlus – sisuliselt platonlik püüdlus –, otsida silmanähtava tagant mõistuse abil mingisugust üldisemat skeemi. Toimub see, millest Janika just rääkis: haridus on muutunud nii tüütuks ja igavaks, et nüüd liigutakse täpselt vastupidises suunas. Läks vaja sedasama Platonit, kes 13. sajandil viljatuse tõttu kõrvale pandi, et nüüd jätta maha juba viljatu Aristoteles… Maailmapilt vahetati välja ja uus pilt aitas vanadest institutsioonidest jagu saada.”

Edasi läks veelgi huvitavamaks (59. minut):

“Kuivõrd see on juba toimunud, siis me teame, et üht ja sama pilti on võimalik kasutada kord nii, kord naa, siis pole võimatu, et meil on praegu käsil mingisugune uus aristotelliku pildi pealetung. See võtab vahel ekspertidevastase revolutsiooni kuju, aga on oma loomult palju laiaulatuslikum nähtus. Siia alla kuuluvad nii poliitilises mõttes konservatiivid kui ka keskkonnateadlikud kooliõpilased, kes võitlevad justnagu millegi vastupidise eest, kuid neid mõlemaid võib pidada teatud mõttes aristotellasteks, kes näevad tervikut ja kes ei taha ühemõõtmelisi teoreetilisi teadmisi.”

Olen selle vestluse vähemalt paar korda hiljem huviga läbi kuulanud ja leidnud sealt alati uut ja huvitavat. Soovitan seda teile soojalt.

Vaata saadet: “Nälg terviku järele”

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab ja asjadest, mis talle korda lähevad.

Hardo Pajula

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja MTÜ Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (17)