Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

4. mai

Ärkasin täna niisuguse tundega, et lähen jooksma. Aga ikka ei läinud. Tegin mingeid oma harjutusi hoopis. Mul on mõned Kuldse Värava harjutused, mida olen ikka teinud, kui vähegi vunki on. Neid Kuldse Värava harjutusi on tegelikult palju, aga ma valisin millalgi sealt tunde järgi ainult mõned välja. Sellised, mis tundusid mulle vajalikud.

Harjutustele tegin otsa kätekõverdusi, et mul ülemine ots ikka ka natukenegi toonuses püsiks. Toonus on imelik sõna. Aga jah, mul on ülemine ots alati alumisest kuidagi väiksem olnud. Ülikonna puhul ikka kohe mitu numbrit väiksem.

Võimlus tehtud ja toonus saavutatud, allkirjastasin ning saatsin ära Kultuurkapitali aruande. Vastust pole veel saanud, et kas sobis või ei sobinud. Küllap homme saan.

Seejärel… mis ma seejärel tegingi…? Panin riidesse ja läksin ateljeesse. Jalgsi. Et äkki näen midagi huvitavat tee peal. Aga ei näinud midagi huvitavat.

Ateljees ei teinud ma täna mitte midagi erilist. Sättisin töövahendeid korda, viskasin mingeid vanu asju minema. Mängisin natuke trummi. Kuidagi hajevil olek oli. Ei saanud keskendutud õieti millelegi. Lõpuks võtsin ühe alustamist ootava maali ja tegin ära ühe värvi. Kollase. See ei ole tegelikult uus teos, see on ühe eelmisel aastal tehtud teose suurem versioon. Plaanin seda kasutada oma sügisesel näitusel Meno Parkase galeriis Kaunases.

Aa, vahepeal tegin ikka veel midagi. Kandideerisin ühe tööga Kevadnäitusele. Tegelikult oleks pidanud kandideerima vist juba nädal või paar tagasi, aga ma magasin selle info kuidagi maha. Pole ka mingi ime, kihutan ju poisiga muudkui ühelt krossirajalt teisele ja kaks viimast nädalat olin ninapidi oma tellimustöö kallal. Puhtjuhuslikult nägin eelmine nädal ARS-i maja hoovis Jaan Toomikut, kes just viis oma tööd sinna Kevadnäituse žüriisse ja tema käest ma kuulsin. Paar päeva hiljem rääkisin fotograaf Stanislav Stepashkoga hoopis mingil muul teemal ja ta soovitas, et ma ikka prooviks sinna Kevadnäitusele kandideerida, et äkki ei ole veel hilja. Täna ma siis proovisingi.

Praegu istun kodus diivani peal. Kell saab kümne minuti pärast üheksa õhtul ja toss on täiesti väljas. Huvitav, kas see on mingi kevadväsimus või on see mingi muu anomaalia? 5G äkki…? Kuigi Eestis vist ei ole veel seda 5G-d. Huvitav, kas Soomes on…?

Äkki peakski magama minema.

5. mai

Tänaseks oli meil plaanide kohaselt niisugune päev, et viin poisi peale e-kooli krossirajale. E-kool aga ei lõppenud ega lõppenud. Käisin vahepeal ateljees, tulin tagasi, e-kool ikka käis. Vahepeal oli Kultuurkapitalilt meil tulnud, et pean oma aruandega kaasa pandud kuludokumentidele täienduseks saatma kõigi nende kulutuste pangaväjavõtted. Et oleks näha, et kulud on tehtud ikka sellelt pangakontolt, kust ma väidan need tehtud olevat. Otsisin tehingud internetipangast üles, printisin välja, skannisin uuesti sisse ja saatsin Kultuurkapitalile.

Kui ma sellega ükskord valmis sain, teatas poiss, et ta on ka nüüd vaba. Kell oli selleks ajaks kusagil neli läbi – pool viis. Helistasin Tuulasse, sealt öeldi, et saab sõita küll, aga seitsmeni. Siis helistasin Paliverre. Sealt öeldi, et sõitke, kaua tahate, kasvõi pimedani välja. Läksime Paliverre.

Päris pimedani välja ei sõitnud, aga koju saime küll peaaegu pimedas. Ega me kohe ju enne minema ka ei saanud, tuli veel poisile läätsed osta, sest vanad olid otsas. Ühekordsed läätsed, neid läheb nagu… läheb nagu leiba. Iseenesest on huvitav, et nii öeldakse, sest miks just seda leiba nii palju peaks minema. Oleneb muidugi söömisharjumusest, aga ikkagi. Me sööme kodus üsna vähe leiba.

Nii et jah, teel Paliverre tuli osta ka läätsed ja koos optometristiga võttis seegi protseduur paraja aja. Nii 40 minutit umbes. Miks ma seda kõike räägin? Aga sellepärast, et mulle tundub vägisi, et see e-õpe hammustab päevast kuidagi proportsionaalselt väga suure tüki. Justnagu palju suurema kui n-ö analoogmeetodil koolis käimine. Et niimoodi kott seljas hommikul kooli, seal on siis tunnid ja vahetunnid ja lõpuks jälle kott seljas koju tagasi. Konkreetne värk. Kodus arvuti taga sulab kõik kuidagi kokku – tunnid ja puhkepausid ja kodused ülesanded. Lisaks veel see üldteada värk, et arvutis olles kaob igasugune ajataju ja igasugune reaalsustaju ning pole tõhusamat energiaimejat kui üks helendav ekraan. Nii polegi midagi imestada, et kui laps peale korralikku keskmist tööpäeva ükskord e-koolist koju tuleb, ei jaga ta esialgu mõnda aega ei maad ega ööd. Zombi, mis zombi!

Nüüd on kell juba peale keskööd, zombi lõpetas just oma e-kodutöö ajaloos. Homme algab kõik taas otsast. Esimene tund, e-matemaatika pidi küll mingil põhjusel ära jääma, aga sealt edasi läheb täie rauaga. Ja õhtul motokross. Kuni pimedani välja.

Ma ei teagi, mida mina homme teen…

Telekas loobib Steven Seagal nuge seina ja tütar räägib oma toas millegipärast inglise keeles. Ilmselt e-suhtleb kellegagi mõnest e-riigist.

6. mai

Täna sain Kultuurkapitalilt teate, et mu Budapesti näitusetoetuse aruanne on vastu võetud ja aktsepteeritud. Üks asi siis tehtud jälle.

Ja sain ka meilile hinnapakkumised oma järgmise plaanitava raamatu kujundusele ning trükkimisele. Kogu raamatu tegemise eelarve tiraažis 800 tuleb pealt kolmeteise tuhande, mis on päris kopsakas number. Aga arvestades, kui palju on mul oma karjääri jooksul oma eelmisest kahest raamatust kasu olnud, siis pole siin mingit valikut. See on niisugune raamat, kus on sees tekst ja pildid ning mis on sisuliselt ka kataloog. Aga mitte mingisugune kõvade kaantega “Kalevipoeg”, nagu kataloogid tavaliselt tehakse, vaid niisugune vähem pretensioonikas ja pehmete kaantega. Aga praktiline ja informatiivne. Multifunktsionaalne. Ja täiesti autobiograafiline. Minu jaoks on see 100% töövahend.

Olen olnud täna kella neljast saati kodus täielikus valmiduses, et poiss krossirajale sõitma viia, aga kell on seitse ja ta teeb ikka mingeid kooliasju. Mingid tööd, mis on – ma ei tea, mis põhjusel – tegemata jäänud ja kui täna ära ei tee, siis jääb võlg. Ma ei tea, kas see asi peab nii olema või ei, igatahes mulle ei meeldi see asi enam mitte üks raas. Päev aega peadpidi arvutis ja sinna otsa veel terve õhtu kodutöid. Õnneks on väljas pikalt valge.

7. mai

Käisime eile ikka rajal ära, jõudsime napilt enne pimedat. Kena oli. Täiskuu kogus loojuva päikese kumas jõudu ja öölinnud võtsid häält üles. Seda viimast oli muidugi kuulda ainult puhkepauside ajal. Huvitav, kas nad selle müra sees üldse laulavad või ootavad kannatlikult, kui jälle vaikseks jääb. Seda ei saa kuidagi kontrollida ka.

Õhtul tuli telekast John Carroll Lynchi film “Lucky” Harry Dean Stantoniga peaosas. Olin sellest kuulnud, aga näinud ei olnud. Üks parimaid filme üldse, mis ma näinud olen. Võib-olla isegi kõige parem.

Nüüd hakkan kohe Haapsallu sõitma. Bussil on mingi jama kesklukuga ja mees, kes selle bussile eelmise omaniku ajal peale pani, lubas korda teha. Õhtul tagasi. Ja homme taas Ida-Virumaale kaheks päevaks. Teadagi, miks.

Praegu on tegelikult juba homme, aga eile peale Haapsalust tulekut ei jõudnud ma enam kirjutada. Haapsalus oli nii, et käisin oma bussiga elektriku juures. Mees, kelle juures ma käisin, ütles, et tal on Volkswagen Transporter T4 elektrisüsteem peas. Tegi mu bussi juhipoolse ukse sees ja armatuurlaua all oma mitu tundi midagi. Vandus eelmisi tegijaid (vana buss, igasugu asju läbi elanud) ja kusjuures vist leidis selle jama üles, mille pärast ma sinna läksin. Mingeid teisi jamasid leidis ka ja tegelikult ma peaksin sinna korra veel isegi tagasi minema. Saaks veel rohkem jonksu.

Vahetult enne, kui elektrik oma tööga lõpule sai, helistas mu galerist. Vestlus, mis meie vahel arenes, polnud kergete killast ja pani mind mõtlema nii mõnelegi asjale tuleviku suhtes. Aga eks ma ole nende asjade peale mõelnud juba ammu ja korduvalt. Tark ei torma. Las läheb nädalavahetus mööda ja siis vaatan, mis selle asjaga teha. Teema oli tuttav, aga andis mõtlemisainet piisavalt. Mõtlesin terve tee Haapsalust Tallinna. Ja kodus mõtlesin. Naisega arutasin. Tegin isegi ühe džinni toonikuga. Lõpuks tegin teisegi ja tegelikult selle teise oleks võinud tegemata jätta.

8. mai

Käisin jooksutiirul. Nüüd ootan, kui poiss e-koolis mingi testi ära teeb ja siis padavai (on vast sõna!) Ida-Virumaa poole. Esimene peatus Pühajõe krossirada.

Täna on taas tegelikult juba homme. Lühike ülevaade siis sellest, mismoodi eile läks.

Ega siin midagi pikalt kirjutada ei ole. Vurasime oma ustava Volkswagen Transporter T4-ga Pühajõe krossirajale. Seal siis poiss tolmutas mõnda aega koos teiste pühendunutega. Seejärel sõitsime poodi, siis sööma ja öömajale. Öömaja oli samas kohas, kus eelmine kord – sulnis koduse moega rantšo kusagil Tallinna-Narva-Peterburi maanteel. Krossipoisid kobisid tubadesse telefoni või magama, täiskasvanud koondusid ümmarguse köögilaua taha päevalõpukoosolekule. Et läbi võeti absoluutselt kõik olulised teemad, kestis koosolek kella kaheni öösel. See on ka põhjus, miks praegu on juba homme.

9. mai

Käes on lahe laupäev. Õigemini juba selle laheda laupäeva õhtu. Et pikk jutt on loll jutt, nagu öeldakse, siis edastan siinkohal taas lühidalt, mis selle laupäeva siis nii lahedaks tegi.

Hommikul kell kaheksa toimus tervisejooks ja virgutusvõimlemine. Kõigile. Ka neile, kes pidasid öösel kella kaheni koosolekut. Seejärel kosutav hommikusöök ja otsejoones Kiviõli rajale. Taas tolm, mootorite möirged, tagasilöögid ja töövõidud. Eelkõige muidugi poisil, aga kirgliku kaasaelajana natuke ikka minul ka. Peangi tunnistama, et peale poisi trenni olen ka mina täiesti tüma. Nagu oleks ise rajal käinud. Ilmselt suurest kaasaelamisest ja mis siin salata, muretsemisest ikka ka. See tuletab meelde, kuidas mul kunagi fantoomrasedus oli. Kui naine oli rase, siis mul olid temaga täpselt samad sümptomid – süda paha jne.

Tolmupilves oma poissi jälgides tuli mul tihti pähe küsimus, et kuhu ma nüüd siis ikkagi sattunud olen. Aga mis sa teed, kui lapsel on niisugune huvi. Kust see tuli… mine võta kinni. Aga hea ka, et tal see tuli. Kena kohe vaadata, kui saabub teine rajalt, nägu hall, hambavahed tolmust pruunid ja silmis põlemas mingi veider ja mulle arusaamatu tuluke. Istub partsti maha, joob vett, teeb midagi telefonis ja läheb jälle. Minu ülesanne on kallata vahepeal juurde bensiini ja õlitada ketti. Ja katsuda oma suu võrdlemisi kinni hoida, sest pole midagi nõmedamat kui tühja kaagutav esivanem, kes pole elus meetritki krossirajal sõitnud ja – vaadates, kuidas see asi tegelikult käib, ilmselge, et ei sõida ka. Las treenerid räägivad. Mina valan bensiini.

Nüüd olen juba ammu kodus. Istusin tunnikese vannis, lugesin läbi laupäevased lehed ja kirjutasin üles ühe järgmise teose idee. Vahel neid ikka vulpsab pähe.

10. mai

Võidupüha! Emadepäev! Oli. Sest et täna on taas tegelikult juba homme. Kell on pool üks öösel.

Vaatasin telekast filmi “Konkskäsi”, mis tegelikult on Peeter Paanist. Konkskäsi on kuri mereröövel, kes varastas ära Peeter Paani lapsed ja tahab ka Peeter Paani ära tappa. Selline põnev film. Tegelikult mind see film väga ei huvitanudki, aga jäin kuidagi vaatama.

Käisin täna Haapsalus ka, pesin poisi ratta ära, vahetasin õli ja õhufiltri. Tegelikult oleks võinud poiss seda kõike ise teha, aga tal olid sõpradega mingid plaanid ja mõtlesin, et las ta siis täna olla. Ainuke ilus ilm ka, homme – või õigemini juba täna – pidavat ju sadama hakkama. Kusjuures nii vihma kui ka lund või vähemalt lörtsi.

Muud täna ei toimunudki. Aa, tee peal kuulsin raadiost, et Hiinas, sealsamas Wuhani linnas leiti üle tüki aja taas üks koroonaviirusesse nakatunu. Ja kusagilt lehest lugesin, et see, kuidas Rootsi tegi, olevat ikka õigem variant. Et ei kehtestatud niisugust karantiini ja inimesed elasid enam vähem nii, nagu nad ikka elavad. Ja ei olegi midagi väga hullu juhtunud. Et teistes riikides saadi karantiiniga küll nakatumised kontrolli alla, aga peale karantiini nakatuvad inimesed edasi. Sama ajal on tuhanded inimesed kaotanud töö ja majandus pikaks ajaks audis. Tegelikult on mul sellest koroona-teemast kopp täitsa ees juba. Toas ma istunud ei ole, maski pole ka kordagi kandnud. Võimalik, et olen selle viiruse isegi läbi põdenud. Vahepeal oli kuidagi toss väga väljas kogu aeg…

Homme või õigemini täna on mul kavas igasugu asju ajada. Äkki jõuan isegi ateljeesse.

Poed pidavat ka lahti tehtama. Vähemalt osaliselt.

Üks uudis tuli veel meelde: mu töö, täpsemalt maal pealkirjaga “Neli auku” võeti Kevadnäitusele vastu. Hurraa!

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (99)