Hardo Pajula: kaasaegne ketser. “Tähenduse teejuhid”

1981. aastal avaldas Inglise bioloog Rupert Sheldrake raamatu “Uus eluteadus”, milles ta tuli lagedale oma morfilise resonantsi teooriaga, mille teooria hüpoteesi kohaselt omavad looduslikud süsteemid, nagu termiidikolooniad, orhideed, tuvid, insuliinimolekulid kollektiivset mälu kõikide samasse liiki kuuluvate isenditega ja taimede arengu ja morfogeneesi selgitamisel ei piisa geenidest ja nende mõjust.

“Selleks ajaks olin ma Cambridge’i Ülikooli õppejõu ja Kuningliku Seltsi teadusliku kaastöötajana uurinud aastaid taimede arengut… Ma tulin selle ideega lagedale pärast mitut aastat järelemõtlemist, sest ma nägin ette, et see võib põhjustada tuliseid vaidlusi.”

Esialgne vastuvõtt oli siiski üllatavalt rahulik. Teadusmaailmas ja Briti meedias algas heatahtlik arutelu. Paar kuud pärast raamatu ilmumist avaldas aga ajakirja Nature peatoimetaja John Maddox – kes oli Sheldrake’i sõnul “sõjakas ateist ja dogmaatiline materialist” – nimetatud žurnaali esilehel artikli “Põletamist vääriv raamat”.

“Raamatute põletamine on kindlasti halb komme, kui see oleks aga lubatud, siis oleks see raamat heaks kandidaadiks,”” kõneles Maddox BBC-ile. Peatoimetaja sõnul ei ole Sheldrake’i teooria teaduslik. “Sheldrake eelistab maagiat teadusele ning see raamat tuleb mõista hukka sama viisil, nagu mõisteti hukka Galileo. Ja ka samal põhjusel – see on ketserlus,” selgitas Maddox. Tema juhtkiri pani Sheldrake’i sisuliselt kirikuvande alla. “Sellest hetkest alates muutus minuga läbikäimine teadlaste jaoks ohtlikuks,” räägib Sheldrake The Guardiani persooniloos “Rupert Sheldrake: teadusliku dogmaga pahuksis olev ketser”.

“See oli uskumatult emotsionaalne rünnak mu raamatu vastu. Ta pidas seda hullemaks teoseks kui Hitleri “Mein Kampf”! Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui ma seda lugesin – see oli nii kohutavalt vaenulik!” räägib Sheldrake ligi 40 aastat hiljem. Pärast Maddoxi rünnakut algas Sheldrake’i elu diskrediteeritud teadlase ja menuka autorina. Ta ei öelnud oma ideedest lahti, vaid on sealt alates pühendanud oma karjääri selliste nähtuste uurimisele, mida kaasaja teaduse järgi üleüldse ei eksisteerigi.

Nii juhtis ta aastatel 2005–2010 Cambridge’i Ülikooli Trinity College’i rahastatud Perrott-Warricki projekti, mis uuris inimeste ja loomade seletamatuid võimeid. Suuresti tänu sellele jooksevad talle pühendatud Wikipedia artikli avalõigust kohe läbi sõnad “parapsühholoogia” ja “pseudoteadus”.

Pärast “Uut eluteadust” on tema sulest ja tema osavõtul ilmunud tublisti üle tosina raamatu. 2012. aastal nägi trükivalgust “The Science Delusion” (e. k. “Dogmadeta teadus”, tõlkija Andres Tamm). Autori sõnul seab ta selles raamatus küsimuse alla nüüdisaegse teaduse kümme dogmat või alusoletust ja uurib, kuidas need teadusliku meetodi all ise vastu peavad. “Mitte ükski neist ei pea eriti hästi,” ütleb ta oma põlu alla pandud TED talk’is.

Vestlusring “Kaasaegne ketser” Tarmo Soomere ja Toomas Pauliga

Möödunud aasta juunis kutsusin ma “Tähenduse teejuhtide” 2. hooaja viimasesse vestlusringi “Kaasaegne ketser” Sheldrake’i eelnimetatud raamatust rääkima Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere ja teoloog Toomas Pauli. Jutuajamise alguses rääkisime dogmadest, ühelt poolt nende möödapääsmatusest, aga teiselt poolt ka nende ümbervaatamise vajadusest. “Kreeka keelest tuleb ta sõnast dokeo – dogma, see on arvamus,” selgitas Toomas Paul meile termini päritolu (8. minut), “seda kasutatakse niisuguste arvamuste kohta, mille suhtes ollakse üksmeelel.”

Järgnevalt võtsime ette Sheldrake’i esimeses peatükis “Kas loodus on mehaaniline?” käsitletud arvamuse. Siin läks jutt õige pea paratamatult René Descartes’ile. “Mehaaniliseks läheb asi alates 17. sajandist, kui inimene võrdsustatakse masinaga,” rääkis Toomas (20. minut), “praegu on kasutusel pigem arvutimetafoor, kus võrdluspunkt on ka mehaaniline, aga mitte päris aurumasin.”

Sellest saateosast jäi mulle kõige enam meelde Tooma arutlus kristluse rollist kartesiaanliku maailmapildi tekkes (36. minut): “Maailm ei alga Descartes’ist. Ma läheksin ajas paar tuhat aastat tagasi. Tollal oli peamiseks usundiks animism… oli enesestmõistetav, et tähed on elus ja kogu loodus on hingestatud.” Tooma sõnul pagendas kristlus mitmete sajandite jooksul kogu selle haldajate väe ja lõi seega eelduse Descartes’i mehhanitsistlikuks pöördeks. Ent maailmas käib kõik ringi ning nüüd on James Lovelocki Gaia hüpotees planeedile jälle elu sisse puhumas.

Umbes poole vestluse peal (44. minut) jõudsime ettearvatult Thomas Kuhnini ja sealt omakorda Kurt Gödelini. “Teadus areneb ju ka rütmiliselt ja tsükliliselt,” kõneles Tarmo, “Thomas Kuhni järgi on olemas mingid alused, mida arvatakse olevat õiged, nimetatagu neid siis dogmadeks, kokkulepeteks või arusaamadeks.”

Teadlaste uudishimu on aga lõpmatu ja pidevalt tegelikkust torkides jõuavad nad varem või hiljem tulemusteni, mis ei ole kehtiva arusaamaga kooskõlas.

Gödel ütleb seda, et ükskõik kui hästi me maailma mõistame, saame paraku alati esitada sisuka väite, mida me ei saa olemasoleva süsteemi raames tõeks pidada ega ka valeks tunnistada. Nende samade sisukate, ent mittetõestatavate väidete olemasolu loob Tarmo sõnul pinna “kiuslikeks küsimusteks”, mille liigselt jäärapäise esitamise eest on tuleriidal lõpetanud mitte neid küsinud hereetikute raamatud, vaid autorid ise.

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab ja asjadest, mis talle korda lähevad.

Vaata saadet: “Kaasaegne ketser”

Hardo Pajula

Hardo Pajula

Hardo Pajula on kolumnist ja majandusekspert. Ta on konservatiivse ilmavaate kaitseks asutatud mittetulundusühingu Edmund Burke’i Selts (EBS) eestvedaja. Loe artikleid (8)