Välikohvik. Päike. Õhk on jahe, paiguti jäine, aga Eesti inimestele omaselt (mõtlen Eesti pinnale jäänud inimesi laiemalt, on muid keeli ka kuulda) kümmeldakse igas päikeselaigus ja teeseldakse kuuma kevadet. Kuulekalt kahekaupa, enamasti. Kelnerid kannavad laiali suupisteid, osa külastajaid lihtsalt istub jookide taga, kõik on kõrgendatud meeleolus, keegi pole purjus, see on mingi elevus, lõdvendus, isegi nagu uuestisünd, mitte kõigest kevad.

Sirutatakse kodus kangeks jäänud koibi ja käsi. Teams, zoom, muuseumi digituur, teater juutuubis, sotsiaalmeediauputus, kõike saab netis ka teha, kodukontsert, kodukontor, covid. Kogu see digielu on ise üks paras covid. Inimestel on kopp ees.

“Mul oli koosolek täna, mingil hetkel ütlesin, et mul kaamera jupsib, ei jaksanud enam seda jama,” kuulen kõrvallauast; mul on endal tööpäev kodukontoris tehtud, ilma koosolekuteta.

Tunneme naisega, nagu oleks esimest korda välikohvikus. Kui põnev ja uus kõik on. Inimesed ümberringi, ma ei ole eriline massi- ega suminaihaleja muidu. Ühed tuttavad lehvitavad möödaminnes, iga kontakt on teretulnud, ega palju rääkima peagi, aga siia-sinna noogutada on juba täiega elamus.

Enne kriisi olid inimestel seltskondlikud kohustused, pole kuulnud, et keegi enam sellist sõnapaari kasutaks.

Kujutan ette, et paljudel inimestel, ka sellistel kujutatud õndsatel kohvikupiltidel osalejail, on äri hävinud, näitus kinni, firma pekkis, ise lahti lastud, rolli sõnad juba meelest läinud, käive madal, reis tühistatud, meel must, selle vahega, et meel ei ole sageli ka neil must, kel võiks olla. Lohutab ühine kogemus, kõik koos hoiti hinge kinni, nüüd on tuldud vabamalt hingama.

Inimene ei ole loodud kogu aeg põdema ja kurvastama. Isegi halb muutus võib tekitada elevust ja lõbu.

Näen “Aktuaalses kaameras” toitlusfirma juhti, kes naerdes räägib, et nad omavahel viskasid tööl nalja, et tellimusi on sama palju, aga tulu on kukkunud sada korda. Ma usun, et sellise suhtumisega nad jäävad ellu. Mina näiteks olin enne pessimist, nüüd olen optimist.

Mõni manab (mitmed teadlased, poliitikud, arvajad), et see on alles algus, nüüd on kõik teistmoodi, edaspidi hakkabki olema maailm kinni, viirus tuleb tagasi, langus on rängem kui Teise ilmasõja järel. Surm kapitalistidele! Nüüd hakkame kodukamaral kanu kasvatama!

Ilusast elust ei saa enne aru, kui see vahepeal käest ära võtta. Kui kõik on tavaline, siis on vaja kummastusefekti, et hakata uuesti hindama tavalisi ilusaid asju. “Harjumuspäraseks saades muutuvad tegevused automaatseks,” ütleb vene kirjandusteadlane Viktor Šklovski oma kuulsas essees “Kunst kui võte”, rääkides esmalt automaatseks muutunud tegevuse tajumise ja seejärel ka selle toime kuhtumisest.

Siit ilmnebki Šklovski järgi üks kunsti põhifunktsioone: kummastamise kaudu tuua elu ja asjad esile nii, nagu need oleksid esmakordsed. Ta toob näiteks Lev Tolstoi, kes jutustuses “Holstomer” kirjeldab omandi mõistet hobuse silme läbi või lahinguid, salongielu ja muud “Sõjas ja rahus” kummalistena, mitte varemnähtutena. Nii on koroonakarantiin toiminud samuti kummastamisvõttena: kõik, mis oli muutunud argiseks ja kaotanud tähenduse, on järsku jälle kuidagi eriline.

Lapsed rõõmustavad mänguväljakute avamise üle, kus nad enne võibolla enam käia ei viitsinudki, muuseumide avamine on üleriigiline suursündmus, varem võis mõnes neist käia paarkümmend inimest päevas.

Viirusekriis on pannud elule värske pilguga vaatama, ehk oskame nüüd hinnata väikseid asju, pisikest edu, põgusaid kontakte, süütuid kergeid rõõmukesi. Korraks, kuni me end jälle üles töötame ja tuimalt oma rasvaste saavutuste keskel rattasse veereme, sest ega see puhangujärgne eriolukorrapohmell ju maailmalõpp veel ei ole, ja ma usun, et tagasi jalule tõusevad ka need, kes mingi kummastamisejutu peale praegu pead vangutavad ja kelle kevad on tume.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.