Veel üsna hiljuti võis välja käia kena summa raha selle eest, et targad koolitajad ja arengutoetajad saaksid meile rääkida pausi võtmise vajalikkusest. Müügiedetabelite tippu jõudsid eluabiõpikud, mis andsid juhtnööre, kuidas selliseid pause oma ellu teadlikult planeerida. Selle raha võime nüüd suunata Toidupangale või Inimõiguste Keskusele.
Sest meid lihtsalt pandi pausile.
Muusikas on paus noodikirja märk, millega tähistatakse heli puudumist ehk vaikust. Paus tuleb kreekakeelsest sõnast pausis, mis tähendab katkestust või lakkamist. Mitmehäälses muusikas võib paus esineda ka üksikutes häältes: kui ühel on aeg vaikida, siis teised mängivad ikka edasi. Generaalpaus tähistab aga üheaegset vaikust kõigis häältes. Nii ligidal generaalpausile kui sel kevadel pole inimkond ammu olnud.
Ingliskeelne vaste muusikalisele pausile on rest. Selle sõna pehme loomus on erineb tuntavalt kreekakeelse pausi katkestusest ja lakkamisest. Rest kui puhkus meenutab pigem eluabiõpikutes soovitatud, teadlikult paika pandud pause.
Paus, mida me pole planeerinud ega valinud, võib, aga ei pruugi olla nauditav puhkus, eriti kui selle lõpp on sama ennustamatu nagu oli selle algus.
Muusikalise pausi puhul näitab noodijoonestikul seisev sümbol, kui pikk on ärajääv noot ning kui kaua peab kestma sellele vastav vaikus. Pillimehele, kel partituur silme ees, võib paus tähendada väikest hingetõmbeaega enne järgmist muusikalist fraasi. Elus pole meil mingit partituuri. Seepärast võib paus olla kõhedusttekitav seisak, tardumus, hirmutav tühjus, täielik peataolek.
Meie ei tea sellise pausi vältust. Me ei tea, millal see läbi saab ning mis sellele järgneb. Me ei pruugi taibata sedagi, kas see on nüüd rest või pausis, ning kui viimane, siis kas pigem katkestus või lakkamine.
Helilooja Arvo Pärdi loomebiograafiast on teada, et tema paus kestis aastaid. 1968.–1976. aastani väldanud kriisiperioodi kohta on ta öelnud: “Ma ei teadnud tollal, kas ma üleüldse veel muusikat luua suudan. Need õpinguaastad ei olnud mitte teadlik paus, vaid piinarikas sisemine konflikt elu ja surma peale. Mul ei olnud enam mingit sisemist kompassi ning ma ei teadnud enam, mis on intervall või mis helistik.” Pärt ei teadnud tollal, mis tulemas on – ta ei teadnud, et ta leiab uue helikeele, et sünnivad “Tabula rasa” ja “Aadama itk”, et ilmale tuleb “Aliinale”. Pärt püsis selles eksistentsiaalses pausis ega põgenenud, ning jõudis ära oodata aja, kui sündis uus muusika.
Meie praeguses pausile pandud olekus kõlab see ehk osatusena, aga lisaks pausile on muusikas olemas võimalus pausi pikendada. Selleks kasutatakse noodikirjas fermaati. Muusikateose puhul on märkimisväärne, et fermaadi toime ehk siis see, kui pikaks fermaat ühe noodi või pausi venitab, pole paika pandud. Selle otsustab muusik või dirigent.
Aastate eest tütrega Itaalias olles peatusime ühe linna servas olevas hotellis. Kesklinna sõites fikseerisime bussipeatuse nime, et oskaksime hiljem õiges kohas maha tulla. Ilus nimi oli peatusel: Fermata. Õhtul tagasiteel olles vajusid meie suud lahti, sest kõik bussipeatused kandsid sama nime. Kõik olid Fermatad. Nad olid kõigile bussipeatustele kirjutanud sõna “peatus”. Meie saime ühe itaaliakeelse sõna eluks ajaks selgeks.
Nüüd õppisin ära veel ühe. Kõlab nagu halb nali, aga Vikipeedia märgib fermaadist kõneleva artikli juures, et seda heli või vaikuse vältust pikendavat märki nimetatakse itaalia keeles ka corona’ks.
Meil on paus, mis meenutab generaalpausi, ning me ei tea, kas sellele pausile on asetatud fermaat või pole seda seal mitte. Me ei tea, mida on mõelnud helilooja.
Teda tundes võin ma ometi uskuda, et Ta on mõelnud meiega head. See on ristirahva sügav, läbitunnetatud veendumus, mille Paulus on sõnastanud nõnda: “Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks” (Uus testament, kiri roomlastele 8:28).
Ja sellepärast on meil võimalik kasutada seda pausi, mida me ei oodanud, selliselt, et see teeb meile head. Olgu selles pausis enamat kui rahulolematus sellega, mida kõike me ei saa. Me ei saa kunagi kõike, ka siis mitte, kui see paus ära lõpeb. Küllap saab meil siis jälle rohkesti puudust olema just näiteks pausidest, neist transtsendentaalse loomuga hetkedest, mis võimaldavad sisemist, vaikset ärksust.
Arvo Pärt näeb pausis võimalust uueks alguseks: “Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on ikka esile kerkinud pärast seda, kui olen kaua vaikinud sõna otseses mõttes. “Vaikus” tähendab mulle seda “mitte midagi”, millest Jumal lõi maailma. Ideaalselt võttes on paus midagi püha… Kui keegi läheneb vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. Heliloojal tuleb tihti kaua aega oma muusikat oodata. Niisugune harras ootus ongi just see paus, mida ma nii väga hindan” (“The Beginning is Silence,” TMK 1988/7, lk 22).
Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika või muud väga olulist ja kaunist.
Lapsena muusikatundides rütmi plaksutades tuli pausi ajal hoida käed avatuna, peod ülespoole pööratud. Selles asendis on nõutust ja abitust, see on otsekui käte laiutamine. Ent neis tühjades pihkudes on ka usaldust. Paljudes kirikutes on see palveasendiks. Mina avan oma pihud nõnda, kui ma võtan vastu õnnistust. Nüüd avan ma oma pihud ja ütlen Loojale: “Siin ma olen, teadmata, kuidas edasi minna. Palju sellest, mida ma arvasin endal olevat, sealhulgas nii mõnedki mu plaanid, on läinud vett vedama. Siin on mu tühjad pihud. Täida need kõigega, mida Sa mulle heaks arvad.”
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (76)
