Marko Mäetamm: kaheksa nädalat uues maailmas. “Koroonapäevik”. 3. nädal

Marko Mäetamm. Foto: Paul-Martin Mäetamm

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

13. aprill

Täna oli tõusmine veidi lobedam. Kael oli vähem kange ja ei olnud nii tappasaanud tunne kui viimastel päevadel. Võimalik, et mõjub ka see, et Jeesus on üles tõusnud. Ma ei ole siinkohal üldse irooniline, kogu see asi on ju energeetika värk ja me elame kõik selles ühisväljas. Ja mida vanemaks me jääme, seda vastuvõetavamaks me igasugustele võngetele muutume ja seda tundlikumaks lähevad ka meie kondid. Madalrõhkkond ja kõrgrõhkkond – kõik need asjad ju mõjutavad meie enesetunnet, miks ei võiks seda siis teha ka kõiksugused kosmilised energiavood.

Mu esialgne plaan oli, et täna on selle tellimustöö kiilraam kohal ja saan lasta lõuendi peale pingutada. Aga enne pühi ma raamimeest kätte ei saanud ja täna ta ka ei vastanud, nii et praegu ma ei teagi, millal see raamikolakas saabub. Aga ju ma ehk päeva peale ta ikka kätte saan ja siis kuuleb. See raam tuleb kusagilt Lõuna-Eestist, nii et kui see ka täna teele pannakse, siis kohal on ta ikka heal juhul homme või isegi ülehomme.

Kõik muu peaks olema timmis: lõuend on olemas, mees, kes mul lõuendi peale tõmbab, on olemas, kavand on olemas ja ka ruum, kus ma seda neljameetrist elukat tegema mahun, on olemas. ARS-i majas. Niisama seda ruumi muidugi ei anta, tarvis ikka üürida. Nii et mida rutem ma selle töö seal valmis saan, seda parem mulle.

Telekas räägib üks mees, et e-kaubandus õitseb mis kole. Mul tellis tütar Sportlandist tantsimiseks uued tossud. Et allahindlus ja värgid. Proovisin siis maksta pangalingi kaudu, aga oma mõistusega ma sellest üle ei käinud. Helistasin siis nende infotelefonile, aga see ei vastanud. Ja meilile ka pole siiani mingit vastust. Ei teagi, mis ma selle asjaga nüüd tegema pean. Ilmselt jäävad need tossud siiski poodi. E-poodi.

Tulin jalgsi ateljeesse. Millegipärast tundus, et täna on liiklus märksa tihedam ja inimesi ka liiguks nagu rohkem ringi. Pole ju võimatu ka, inimestel hakkab kodus istumine üle viskama. Apteegist läbi, tolmumask pähe ja tegudele! Mõistagi oleks niisugune teguviis ennatlik ja ma loodan ka, et mulle lihtsalt tundus, et linna peal on rahvast rohkem. Viibisin ju mitu päeva Haapsalu taga metsas.

Leidsin ateljeest ühe vaba väikesemõõdulise lõuendi. Peaks seda “LOVE IS BLIND” sarja edasi tegema, kuni mul see tellimustöö raam saabub. Proovisin just ja raamimehe telefon ei ole kättesaadav. Loodan, et ta ei ole seda viirust saanud…

Raadios räägib keegi sinna helistanud kodanik, et käesolevas kriisis kannatavad kõige rohkem need, kes omal ajal endale suured varandused kokku sahkerdasid. Ehk siis, et varandused liiguvad ühest hunnikust teise. Magasin jutu alguse maha. Huvitav, mis aega ta silmas pidas? Kas 90ndaid või seda viimast majanduskriisi 20092010?

Raamimeest pole ikka kätte saanud. Nüüd saatsin talle meili, äkki tal tõesti telefon ei tööta. Mul näib töötavat, sest vahepeal helistati Postimehest, et äkki ma olen nõus kirjutama midagi hiljuti lahkunud grand old graafikaguru Vive Tolli kohta. Et mida ta mulle tähendas ja nii. Kaalusin ühte- ja teistpidi ning mõtlesin lõpuks, et lugupidamisest Vive Tolli vastu nagu ei sobi ära öelda. Oleks siis veel mõni mõjus põhjus võtta, aga ei ole. Ajaliselt nagu ka sobib. Homme peaksin kirjutama ja homme ongi just selline päev, et maali raam tõenäoliselt veel kohal ei ole ja mingeid kella peale töid nagu ka pole. Tegelikult ajab mind niisugune kella pealt kellelegi millegi tegemise lubamine alati ärevusse. Et kas mul tuleb idee ja äkki ma ikka ei oska ja nii edasi, aga see on alati nii ja kui seda arvestama hakata, jääks kõik tegemata. See on ilmselt nagu lavainimestel lavahirm.

Helistas raamimees. Ja teatas, et paneb raami homme teele ning ülehomme on kohal.

Vikerraadiost tuleb Procol Harumi aegumatu hitt “Whiter Shade of Pale”. Mul käib ateljees kogu aeg Vikerraadio. Kella kuueni õhtul. Peale seda vaatan, kas panen mõne plaadi või otsin midagi YouTube’ist. Kusjuures kell ongi kümne minuti pärast kuus!

Nüüd on kahekümne pärast kaheksa. Sain just uue maali valmis. Selle viimase lõuendi peale, mis ma päeval leidsin. Nüüd tuleb küll poodi minna. Iseasi, kas seal on enam midagi.

Vaatasin telekast Tarantino filmi “Vabastatud Django”. Väga hea film! Kell on täpselt üks öösel.

Homme on vaja jälle sinna Kristiine Hawaiisse minna, kus poisi rattal eelmine nädal tagumisi piduriklotse vahetati. Täna lendasid tal sõidu ajal need klotsid peaaegu minema. Ketaspiduritel on nii, et klotse hoiab pesas kinni üks splint ja see splint ei tohiks kuidagimoodi ise ära tulla. Täielik anomaalia.

Kass vaatab aknast öist Pärnu maanteed ja keegi peseb vannitoas hambaid.

14. aprill

Täna olen oma tagumiku kandiliseks istunud, selg on kange ja ekraani vahtimisest on nägemine nii tuhm, et ilma prillideta olen nagu siil udus. Pool päeva tegin Vive Tolli teksti. Teise pool päeva tegin seda lühemaks. Kolmanda pool päeva kirjutasin sinna mingeid lauseid vahele ja neljanda poole päevast tegelesin ikka veel (!!!) selle tellimusmaali kavandiga. Aga nüüd peaks olema see kavand siis lõpuks enam-vähem. Ja Vive Tolli tekst ka. Nii enam-vähem, sest enne trükkiminekut võib sellega veel toimetuses juhtuda sada imet ja parem on püüda olla selle koha pealt maksimaalselt zen.

Issand, selg on kange!

Hommikul, või noh, mis hommik see enam oli, kell kaksteist käisin ARS-i majas ja vaatasin üle selle ruumi, kus ma oma neljameetrist tellimustööd tegema hakkan. Ilus suur ruum. Esimesel korrusel, uks otse tänavalt, õigemini hoovist. Loodan, et ma saan sinna homme ikka sisse, sest esialgne strateegiline plaan, et ust hakkab avama seesama magnetkaart, millega ma ARS-i maja välisukse lahti saan, et toiminud. Aga lubati panna toimima ja Indrek, kes ARS-i majas neid asju ajab, soovitas mul mitte ülearu muretseda. Eks ma siis katsun.

Lugesin just, et Hiina töötab suure innuga koroonaviiruse vaktsiini välja. Labor, mis sellega tegeleb, asub samas linnas, kus viirus lahti pääses, ja et see on neile au asi või nii. Ise söön, ise joon, ise nõud ka ära toon. Huvitav, et see labor alles nüüd seda vaktsiini välja töötama hakkas. Nüüd, kui Hiinas on asi vähemalt jutu järgi ammu kontrolli all ja ülejäänud maailm hakkab vaikselt välja surema. Sest millal see asi seal linnas nüüd peale hakkaski… pool aastat tagasi.

Sellest vaktsiinist saab igatahes suurepärane bisness, kes iganes selle siis esimesena valmis saab. Keegi saab padurikkaks ja pole üldse vähetõenäoline, et seesama labor seal Wuhani linnas saabki. Täpsemalt selle omanikud, kes iganes need siis ka on.

Peaks siit laua tagant püsti tõusma ja kodu poole liikuma, aga ei viitsi kohe mitte…

Nüüd ma olen juba kodus, söönud, vaadanud ära ühe suht suvalise filmi ja hetkel vaatan teist, vähem suvalist. Nii poole silmaga vaatan, nii et ega ma täpselt aru ei saa, millest see on.

Poisi jalgratta sain täna vähemalt korda Hawaiis. Ootetööna.

15. aprill

Jõudis kohale mu tellimustöö maali raam. Alumiiniumist. Tsipa küll kallim kui puidust, aga kerge kui udusulg. Kuigi olin palunud, et kuller mulle kasvõi 15 minutit ette helistaks, ei teinud ta seda mitte. Helistas, kui oli juba ARS-i maja hoovis. Viskasin siis oma kohvitassi käest ja kablutasin kohale. Imelik, miks need kullerid ei vaevu ette helistama. Nende aeg ju jookseb, kui ootama peavad. Ja kuidas nad saavad eeldada, et inimene on terve päev kohal ja muudkui ootab? Tihti ei anta sulle isegi umbmäärast ajavahemikku. Mõned firmad, tõsi küll, annavad. Aga ette ei helista tavaliselt keegi.

Raamiliistude pakk oli tõesti kerge. Iseasi, kuidas ma selle värgi kokku saan. Sain just raamimehelt meili peale väikese instruktsiooni, tundub nagu Rubiku kuubik. Äkki oleks pidanud ikka puidu tellima…

Tramm, mille peale ma täna Vabaduse väljakult läksin, et Tondile sõita, oli praktiliselt tühi. Aknast paistis, et tagaotsas istub neli, aga esimeses pooles polnud kedagi. Läksin siis sinna esimesse poolde, kus kedagi ei olnud. Istusin maha ja võtsin telefoni välja. Nagu alati. See oli see sinist värvi retromoega tramm, kus on puupingid ja istuma peab näod vastakuti. Jaan Poska nimeline, kui ma ei eksi. Silmanurgast oli näha, et üks neist seal trammi tagaotsas oli niisugune suht pidune kutt. Natuke eemal istunud kaks naist paistsid olevat kutist suht häiritud ja ilmselgelt ei tahtnud kutiga tegemist teha. Tagapool oli veel üks naine niimoodi täiesti omaette. Ühel hetkel kobisid need naised kribinal minust mööda ja võtsid istet nii trammi eesotsas kui said. Näe, oligi nii, et kutt käis neile pinda, jõudsin ma vaevalt mõelda, kui kutt istus juba minu vastas. Ja vaatas mind sellise pilguga, nagu meil oleks mingi asi ajada. Ja sülgas: “Što smotrš bljad?”

Tüüp oli ilmselgelt mind sihikule võtnud. Ilmselt et naistele muljet avaldada või siis lihtsalt mind elimineerida, et neile uuesti pinda käima hakata. Oleku järgi paistis, et tegelane on vähemalt ööpäev jutti joonud. Ja ka kakelnud, sest nukid olid mõlemal käel maas. Silmavaade aga niisugune veider segu varjamatust agressiivsusest ja allasurutud hirmust, sinna vahele justnagu midagi kurba ja isegi romantilist. Vaatasin otsa ja küsisin “Štio?”. See ärritas. Tüüp kaldus minu poole ja pani vene keeles midagi suht seosetut. Ütlesin, et “Vsjo normalna”. Ise mõtlesin, et pole siin midagi normalna, kakelda ma ei oska ja see tüüp on nagu kohe plahvatada tahtev pomm.

Tüüp rääkis katkematult, tehes käte ja ülakehaga niisuguseid õhupoksi liigutusi. Raudselt tal käed sügelesid. Hakkasin tüübi jutust üksikuid sõnu eristama. Näis, et teda ajas väga närvi see, et ta on venelane ja Eesti kodanik ja mingil üritusel või kus iganes isegi Eesti lipuga käinud, aga eestlased kotivad teda sellele vaatamata. Ütlesin paar lauset vene keeles, à la, et mis vahet siin on, eestlased või venelased. Et inimene on inimene. Viimast ma vist ei öelnudki, mõtlesin lihtsalt. Niikuinii ta mind ei kuulanud. Nii palju ta siiski ütles, et nu vot, tõ po russki govoriš. See ilmselgelt muutis teda veidi leebemaks.

Naised paar pinki eemal vaatasid meid hirmunud pilgul, et kunas nüüd kätšiks läheb. Mul oli ka ikka pigem sabin sees, sest staadium oli tüübil just selline, et ühel hetkel tundud talle sõber ja järgmisel hetkel annab ta sulle täiesti lambist pasunasse. Seda oli ta ilmselt palju praktiseerinud ka, sest nagu ma ennist ütlesin – nukid olid tal mõlemal käel maas. Jutt käis tal aga vahetpidamata. Sekka ka mõned eestikeelsed sõnad. Mingitest medalitest rääkis, et tal on neid tohutult. Pole välistatud, et ta oligi mingi poksija või midagi, sest kogu ta juttu saatis kerge õhupoksi akrobaatika ja need mahataotud nukkidega käed oli tal ülejäänud keha proportsioone arvestades ikka parajad kurikad.

Õnneks vuras tramm hõredas liikluses kena auruga ja olimegi jõudmas Tallinn-Väiksesse, kus ma maha pidin minema. Mõtlesin, et äkki ta arvab, et me oleme nüüd sõbrad ja tahab kaasa tulla. Niisuguses staadiumis tegelastega vahel juhtub nii. Üritasin kuidagi eriti osavõtmatult ennast püsti ajada ja nihkusin ukse poole. Väljus ka see naine, kes trammi tagumisse otsa üksi istuma jäi, kuigi see ei tundunud tema peatus olevat. Tüübil käis jätkuvalt mingi monoloog. Hüppasin välja, tegin paar kiiret sammu Olerexi bensuka suunas ja jäin sealt siis vaatama, et kas jõuab tramm uksed enne kinni panna või kargab tüüp ikka välja. Jõudis. Viimasel hetkel pressisid ennast sulguvate uste vahelt välja ka need kaks hirmunud naist, üks veel viskas tüübile üle õla “Idi nahhui!”. Ja juba vuraski tramm Tondi lõpp-peatuse suunas.

Niisuguste tüüpidega kohtumine on nagu miiniväli. Sa ei tea kunagi, milla sa nende jaoks mingi vale liigutuse teed. Või siis ütled mõne vale lause. Ja demonstratiivselt eemale ei tohi minna, sest sellega sa väljendad oma põlgust ja see ilmselgelt ärritab neid. Ja karta ei tohi. Või noh, karda, kui tahad, aga seda ei tohi välja näidata. Igat pidi jama, ma ütlen.

Noh ja eraldi teema oli muidugi veel ka see kaks meetrit. Mingit kahte meetrit ei olnud seal meie vahel. Hästi, kui meeter oli. Õhupoksi ma ei arvesta, selle perimeetrile oli mu nina ikka suht lähedal. Kusjuurea ma isegi ütlesin talle korra, aga ta ise jahus parasjagu oma medalitest ja ilmselgelt ei registreerinud seda ära. Rohkem ma igaks juhuks peale ei käinud. Läksin hoopis koju ja sõin küüslauku.

Panin ARS-i majas selle tellimustöö raami kokku. Alumiiniumraami. Elus esimest korda. Kartsin, et ma äkki ei oska, aga oli suht lihtne isegi. Väga sarnane metallist pildiraami kokkupanekuga.

Homme siis lõuend peale ja saab tööle hakata.

Ma ei tea, kuhu see aeg kadus, aga kell on juba pool üks öösel. Ja ma ei ole vahepeal mitte midagi teinud. Telekas paneb keegi pea peal seistes endale T-särki selga. Vist mingi kordus.

16. aprill

Alanud on naljakuu teine pool, aga nalja pole natukestki. Tõsine tööpäev on olnud hoopis. Magasin kella poole üheteistkümneni. Siis võimlesin, nii natuke üle poole tunni vast läks, et käima saada. Seejärel väike söök ja kohvilõmps. Seejärel võtsin auto ja tõin Kunstihoone ateljeest töövahendid ARS-i majja. Jõudsin täpselt õigeks ajaks ehk siis kella üheks ARS-i. Olin kella üheks kokku leppinud ka inimesega, kes tõmbaks mu 4 x 1,5 meetrisele raamile lõuendi peale. Ma ei ole seda kunsti siiamaale ise ära õppinud ja töövahendeid mul ka ei ole. Peavad olema sellised spetsiaalsed tangid, aga mul neid ei ole. No ja tunnetus peab ka olema, kuigi selle tunnetuse ma saaks ilmselt pikapeale kätte ka, kui ma prooviks. Aga teine asi, teen suuri lõuendeid siiski suht harva, et nüüd endale need tangid muretseda ja nii. Loll on see, kes vabandusi ei leia, nagu öeldakse.

Lõuend sai peale professionaalselt nagu selle mehe puhul alati.

Ja pool päeva oli läinud nagu lipsti.

Käisin kodus söömas. Lugesin uudiseid. Ikka põhiliselt neid koroona omi. Ja läksin ARS-i majja lõuendit värvima.

Vahepeal, ime küll, sain ühe näitusel osalemise kutse. Aastasse 2021. Muidugi tingimusel, et elu Maal selleks ajaks ikka jätkub ja eksisteerib niisugune meelelahutusžanr, nagu seda on kunstinäitused.

Nüüd istun ARS-i maja stuudios, selja taga kuivab valgeks viksitud neljameetrine lõuend. YouTube’ist tuleb Mike Oldfieldi album “CRISES”. Mulle see album meeldib. Juba sellest ajast saati, kui see välja tuli ehk siis 83ndast aastast. Eks ta ole mingi väike nostalgialaks ka muidugi. “Moonlight Shadow”, “Foreign Affair” ja värgid. Aga no meeldib!

Sihtisin projektori ka enam-vähem õigesse asendisse, siis homme lihtsam pildi suurendamisega peale hakata ja jõuab ehk rohkem.

Katsun homme ikka enne ühtteist üles ka saada. Panen kohe mitu kella helisema.

17. aprill

Üles sain hommikul kell 9, mis on viimaste päevade arenguid arvestades täitsa okei aeg. Aga ARS-i majja enne kella 12 ikka ei jõudnud. Meilisin ja tegin mingeid imelikke asju arvutis. Uudiseid koroonaviiruse rindejoonelt lugesin muidugi ka, aga eriti kuidagi ei kõiguta need enam. Nahk hakkab paksuks minema ja olukorrast, mida veel paar kuud tagasi ei osanud uneski näha, on saamas uus reaalsus. See vist ongi see kohanemisvõime, tänu millele me üldse elus püsime. Isegi nii öeldakse ju, et mida intelligentsem, seda parem kohanemisvõime.

Üldiselt mulle ei meeldi inimeste mõõtmine intelligentseteks ja mitteintelligentseteks. Üks kunagine hea tuttav ütles millalgi umbes niisuguse mõtte, et pidu on tore siis, kui külla on kutsutud intelligentsed sõbrad ja tuttavad. Mulle see ei meeldinud kohe üldse. Hakkasin kohe endamisi juurdlema, et ei tea, kuhu mina sellel skaalal paigutuks, kui ikka tõsiseks mõõtmiseks läheks. Kas pääseks veel lipsti viimaste seas uksest sisse või jääks vöörusesse konutama. Kes ei tea, siis vöörus on esik või tuulekoda, kuhu välisjalanõud jäetakse. Vähemalt Nuias, kus ma kunagi elasin, oli nii.

Praegu ma lihtsalt istun ja ootan, kuni valge värv kuivab. Avastasin, et eilsest kahest kihist oli vähe ja tõmbasin lõuendi korra veel üle. Varsti saab hakata projitseerima.

Nüüd on kell kaheksa läbi õhtul. Istun siin ARS-i maja stuudios, joon õlut ja mõtlen, et aitab vist tänaseks ka. Kui seda pilti vaadata, siis nagu polegi midagi tehtud. Ainut roosa värv. Kaks korda kaetud. Aga paras nokkimise töö on, võtab suht palju aega. Roosat on palju ka, erinevalt teistest värvidest kuidagi rohkem. Mis tähendab, et edasi võiks veits kiiremini minna. Tegelikult on halli ka päris palju, ja helesinist. Ega tumesinistki väga vähe pole. Ja kollast! Seda on ohtralt. Ja punast, oranži, hele- ja tumerohelist.

See tuletab meelde, et kunagi oli olemas niisugune asi nagu värviring. See käis kuidagi nii, et pidi vaatama, mis värvid vastastikku asuvad ja neid ei tohtinud mingil juhul kõrvuti panna. Ei sobinud. Mäletan, et õel oli Pärnus magamistoas roheline sektsioonkapp ja oranž tapeet ja roheline ning oranž olid just ühed nendest värvidest, mis värviringi peal vastastikku asusid. Ma siis püüdsin endale kogu aeg sisendada, et need kapp ja tapeet ei sobi omavahel kohe mitte. Samas nagu otseselt mitte miski ei häirinud ka. Viimast seletasin ma endale aga nii, et ju ma ei jaga veel seda värki. See oli kunagi hallidel aegadel, veel enne kui ma Kunstiakadeemiasse, täpsemalt tolleaegsesse ERKI-sse sisse sain. Ühesõnaga loll nagu lauajalg.

ARS-i maja hoovis tiirutavad mingid lahedad mootorrattad ringi. Üks on eriti äge. Kollane Honda Shadow. Kui ma suureks saan, ostan endale ka niisuguse. Load mul on, nii et pole mingit probleemi. YouTube’ist üürgab Fleetwood Mac, et you can go your on way. Ilmselt peakski minema.

Vaatame koroonauudised ka üle enne…

Polnudki mingeid eriti rabavaid uusi uudiseid. Kellestki Karust on kõik uudised hoopis. Olen siin ARS-i majas oma maali tehes vist midagi olulist maha maganud…

Huvitav, kumba pidi siis ikkagi on, kas see viirus hakkab loomadele või ei hakka? Alguses oli jutt, et hakkab, siis jälle, et ei hakka; ja kusagilt nagu oleks kuulnud, et ikka hakkab. Karudele näiteks. Hakkab siis või ei hakka?

Pesin nõusid. Käsitsi. Mulle meeldib nõusid pesta, välja arvatud siis, kui nõusid liiga palju on, siis tekitab nende pesema hakkamine mulle stressi. Aga kui juba pesu käib, siis meeldib jälle.

Homme peab vist poisi kusagile krossirajale viima. Las tuuldub väheke. Ta on siin kodus täitsa e-õppe nägu läinud juba.

18. aprill

Täna oli sihuke päev, et ei oskagi midagi märkimisväärset kosta. Hommikul kargasin vahetult enne kella helisemist üles nagu välk ja pauk. Ega see kell nüüd väga varajaseks pandud polnud ka, aga ikkagi. Päeva esimene pool vaatasin, kuidas poiss motokrossirajal tolmutab. Päeva teine pool kuni siiamaani ehk siis kella üheksani tegin oma tellimustööd ARS-i majas. Kogu lugu. Niisugune päev oligi! Nüüd peaks koju minema.

Ma olen ikka siin. ARS-i majas. Joon õlut ja vahin oma poolikut taideteost. Kena vaadata kohe, kuidas ta valmib. Praeguseks on neli värvi ära tehtud: roosa, helesinine, tavaline hall ja helehall. Tavaline hall on see, mis tuubist tuleb. Helehall on seesama tuubihall valgega segatud. Ma üldjuhul kasutangi värve otse tuubist, ainult vahel harva segan. Lihtsam nii. Ma pole vist mingi eriline värvigurmaan. Lõhna ma ei tunne, maitset ilmselt seetõttu ka mitte nii hästi, kui võiks. Täitsa võimalik, et ma ei erista värve ka nii hästi kui teised. Lõhnataju võib ju värvimeelt ka mõjutada, kui ta maitsemeelt mõjutab. Kusjuures mul on olnud nii, et mingi värvikombinatsioon tekitaks justnagu maitseaistingu. Või lõhnaaistingu…? Vist ikka jah lõhnaaistingu… Tegelikult ega ma erilist vahet neil ei tee. Ühesõnaga – keeruline. Parem on, kui asjad on lihtsad. Et kui värv tuleb otse tuubist.

Homme ilmset tuleb ära teha lilla ja kollane ja rohelised. Kõik muidugi otse tuubist!

Tulin koju. Poiss teatas duši alt, et homme võiks minna Palivere rajale sõitma. Täiesti arusaadav. Täna sai üle pika aja käe soojaks ja hamba verele. Ju peab siis minema. Huvitav, kas ma õhtul oma tellimustööd ka edasi jõuan teha? Spetsiaalselt ruum renditud ja puha. Aga mis sa teed, elu teeb oma korrektuurid. Oleks noorem, poleks üldse mingit probleemi. Teeks öösiti oma maali. Kunagi ma vohmisin ateljees igal öösel kella kolmeni vähemalt ja hommikul polnud mingit probleemi. Praegu ei kujuta sellist asja ettegi, nii et jääb ära paraku.

Telekast tuli kõik see aeg film Anna Burdast, aga ma ei viitsinud vaadata. Ma mäletan küll omal ajal neid Burdasid. Läikivad välismaa moeajakirjad, mida ainult vanaema ja õde võisid katsuda. Aga ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, et Burda võiks olla kellegi perekonnanimi. Nii nagu Colgate ei tundu olevat perekonnanimi. Aga ometi on. Colgate on täiesti tavaline ameerika perekonnanimi. Sama ootamatu oli ükspäev kuulda, kuidas meie president kasutas koroonaviirusest rääkides väljendit “kroonviirus”. Koroona vist tähendabki krooni. Krooni õlu. Eesti eurolaulja Victor Kroon. Kuningakroon, hambakroon. Hambasild. Variante on tohutult!

19. aprill

Kell on pool üheksa, ainut et õhtul, mitte hommikul. Hommikul ma poole üheksast alles hakkasin tasapisi ärkama. Päriselt ärkasin kella üheksast. Võimelda ma täna ei viitsinud, sest ikkagi pühapäev ja vahel peab puhkama ka. Kella üheksast kargas üles ka poiss, sest nii oli kokku lepitud. Veel oli kokku lepitud nii, et läheme Paliverre krossi sõitma. Muidugi nii, et tema sõidab ja mina vaatan. Ja kui on kokku lepitud, siis tuleb teha. Kell oli… ei mäletagi, mis ta oli, aga ühel hetkel olid meil kodinad koos ja hit the road, Jack!

Kui Palivere paistma hakkas, tõstis poiss nina telefonist ja teatas, et tegelikult on seal teisel pool teed üks teine rada veel, natuke rohkem metsa sees, aga et me peaks otsustama, kummale me lähme. Ühel olime käinud, sellel, mis on Tallinna poolt vasakut kätt. Teine pidi olema paremat kätt ja et üks tuttav pidavat seal parasjagu ka sõitma, otsustasime, et äkki prooviks siis ka.

Tee sinna parempoolsele rajale oli kohutav. Sellised ümmargused sügavad augud, kuhu bussi ratas täpselt sisse mahub ja mida eemalt ei näe ka. Kiiresti lastes raputaks hambad suus lahti ja kes teab, mis ta veel bussi põhja all lahti raputaks. Tuli seega lasta aeglaselt. Raputas sellegipoolest. Nagu vanasti.

Rada seal kaugel metsas osutus olema puhas ja põhjatu liiv. Nagu mingid liivadüünid kohe. Dakari ralli. Tuttavad, kes seal sõitsid, sättisid just minekule. Ütlesid, et eks te ise tea, aga rada on jube raske ja võib-olla see teine rada Tallinna poolt tulles vasakut kätt oleks täna ikka õigem variant olnud. Kriisiaegse sotsiaalse käitumise reegleid silmas pidades oli olukord muidugi ideaalne – ihuüksinda kusagil keset liivadüüne, suurtest teedest eemal. Võiks isegi öelda, et tervest tsivilisatsioonist eemal. Ühesõnaga – ei mingit nakatumise ega ka teiste nakatamise ohtu, absoluutselt turvaline paik.

Foto: Shutterstock.

Teisalt aga – motokross on motokross. Kui poiss seal keset düüne üksinda uhades peaks ühe korraliku käbla panema, siis üksinda tema ja ratta sealt välja saamine oleks üks paras operatsioon. Noored mõistagi niimoodi ei mõtle, aga mina oma 54 eluaasta juures juba küll. Parem, kui on ikka veel inimesi. Metsa puid langetama ka tavaliselt üksinda ei minda. Ja Everestile ei ronita üksinda, kui vähegi mõistus peas. Üksinda ei ole mõistlik ka avamerele minna, kuigi seda millegipärast tehakse päris tihti. Alles paar päeva tagasi tuli telekast film ühest mehest, kes purjetas üksinda ümber maakera. Kakssada midagi päeva läks tal. Ära ta selle tegi ja jäi elu ja tervise juurde ka, meie aga keerasime oma omnibussil otsa ringi ja logistasime läbi nende ümmarguste teeaukude tuldud teed tagasi. Ja siirdusime sinna, kus on teisi veel, ehk siis rajale, mis jääb Tallinna poolt tulles vasakut kätt.

Sõit sõidetud, läksime mu vanema poisi juurde, kes elab Haapsalu taga metsas ja kellel on survepesur. Tal on igasuguseid teisi asju veel loomulikult, ja aeg-ajalt tahab ta midagi mulle kaasa sokutada. Täna ta sokutas mulle näiteks kaasa sae. Mootorsae. Sellise, millega saab võtta maha puid. Paar nädalat tagasi õpetas ta mulle selle käsitsemise ka enam-vähem selgeks, nii et kui kellelgi on vaja võtta maha õuna- või pirniaed või siis mõni muu aed, andke mulle privas märku. Vaikne aeg, kunstikollektsionäärid on turvaliselt oma kodadesse tõmbunud nagu Viinamäe teod, elama aga peab.

Selline päev oli mul siis täna. Nüüd hakkan kohe oma tellimustööd edasi tegema. Kuigi on hilja, kell on üheksa läbi õhtul ja parema meelega lösutaks kodus diivani peal ning jooks teed. Aga mis sa teed. Elama peab.

Kõigepealt teen ära lilla, siis kollase. Seejärel vaatan, palju veel jõuan.

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (91)