Jonas Kaarnamets: usalda ennast rohkem, kui arvad, et oleks õige

Jonas Kaarnamets. Foto: Alina Birjuk.

Jonas Kaarnamets on seni helilaineid löönud osana Frankie Animalist ning teinud koostööd ja muusikat teiste seas Erki Pärnoja, Sander Möldri ning NOËP-iga. Märtsis valmis tema esimene sooloprojekt jonas.f.k nime alt lansseeritud EP “buda.01” kujul, mis peegeldab tema aega Budapestis, kuhu mees eelmine aasta üksinda inspireeruma ning ennast ja oma helisid otsima reisis. Olulise isikliku saavutuse järel rääkisimegi tema rännakutest, õppetundidest ja avastustest, mis teele on jäänud.

Oled pikalt kohalikul muusikaskeenel tegutsenud ja lisaks kohale Frankie Animali koosseisus on sinu n-ö CV-s palju erinevaid koostöid Sander Möldrist Erki Pärnoja ja NOËP-ini. Mida need koostööd sulle õpetanud on?

Eelkõige on need olnud äärmiselt inspireerivad. Huvitav on näha, kuidas oma vallas edukad inimesed töötavad, mida nad muusikas tähtsaks päevad ja mis neid käima tõmbab. Hoolimata sellest, et nad on žanrilises spektris üksteisest päris kaugel, tajub kiiresti ära selle, et tööeetika on kõigil samamoodi paigas. 

Sinu pill on peamiselt kitarr, mis selleni viis? Keda selles valdkonnas imetled ning miks?

See oli vanaema sünnipäeval aastal 2004, kui mu onu võttis kitarri kätte ja mängis üht Guns N’ Rosesi lugu, mida olin hiljuti kuulama hakanud. See oli täielik heureka-moment, kui sain aru, et seda, mida ma olin kuskilt kuulanud, on võimalik ise järgi mängida. Sellest ajast pole tagasiteed olnud…

Tunnen siiamaani koolipoisilikku vaimustust Jimmy Page’i vastu Led Zeppelinist. Tal oli 70ndatel täielik pioneer. Ta mängus oli õrnust ja jõulisust ja mis kõige tähtsam – attitude’i ja cool’i. Ja tegelikult, minu arvates oli ta kõige suurem teene produtsenditöö stuudios.

Miks oli aeg küps just nüüd sooloprojektiks?

Ma arvan, et eelmisel kevadel oli mingi erinevate sisemiste protsesside kokkulangemise hetk. Tundsin, et tahan kuidagi oma mugavustsooni piire natuke kaugemale nihutada ja mis veel tähtsam, ma lihtsalt tahtsin mussi teha ja seda välja anda. Ilma mingite ootuste ega kohustusteta. Kuna need tunded olid mu sees tükk aega kuhjunud, siis nende lugude kirjutamine oli isegi terapeutiline. See, et need laulud nüüd välja tulid, oli lihtsalt vormistamise küsimus.

Mida “f.” sinu sooloprojekti nimes tähistab?

Hängisime kunagi Elephants From Neptune’i tüüpidega ja kuidagi oli hüüdnime JFK (USA presidendi järgi) jaoks tähelühendid kokku vaja saada. Eks sinna võib ükskõik mis F-tähega algava sõna panna, aga tookord jäi külge “faking”. 

“buda.01” on helipäevik sinu ajast Budapestis, kuhu sõitsid kuuks ajaks iseendaga aega veetma ja ennast avastama. Mida seal endas leidsid?

Huvitaval kombel avastasin enda kohta üllatavalt vähe. Kuu aega pole piisavalt pikk aeg, et eriti rasketesse ja ennast ületamist vajavatesse olukordadesse sattuda – rohkem nagu pikk puhkus. Küll aga hakkasin aja kulgu hoopis teistmoodi tähele panema. Avastasin seal, kui palju on päevas tegelikult tunde ja aega endale. Tavapärases “orav rattas” elus võib selle täiesti ära unustada. Sellepärast on praegune eriolukord ja aastatagune Budapesti-aeg väga sarnased. 

Oled öelnud, et iga pala EP-l on justkui üks sissekanne või emotsioon. Milline nendest on su lemmik ning millist sissekannet või emotsiooni see sisaldab? Ava selle loo lugu palun.

Mul on täpselt silme ees, kuidas tekkis lugu “Special”. Oli reede pärastlõuna ja ma olin napilt üle nädala seal olnud. Olin just ärganud uinakust ja mind kummitas üks käik, mis lõpuks laulu ei jõudnudki. Tundsin, et selles on midagi ja ma hakkasin vaikselt nokitsema. Neli tundi hiljem oli kõik olemas: biit, sündid, bassikäik, loo vorm, refrääni meloodia – kõik.

Tihti on ühele uuele laulule värske peaga üle kuulamine suurim katsumus, aga kui ma seda järgmisel hommikul üle kuulasin, siis tundsin, et seal on midagi erilist. Oli sarnane kevadhommik nagu praegusel ajal – soe, päike paistis, aga õhus õrnus. Tahtmata väga juustuselt kõlada, siis sellest sai selline “lahkuminekulaul kellelegi, keda ma pole veel kohanud”. 

Jonas Kaarnamets. Foto: Kristiin Elmat.

Oled ka öelnud, et EP on osaliselt inspireeritud elektroonilisest muusikast. Mis sind selle juures kõnetab? Kes on sinu hetkelemmikud?

Ma olen terve elu kuulanud “bändimuusikat” ja tavapärane bändis leiduvate instrumentide valik tingib teatud produtseerimisstiili. Elektroonilises muusikas on võimalik muusikalisi elemente ja saunde veidi teistmoodi kombineerida ja lugude kirjutamisele saab veidi teistmoodi läheneda. Just see värskus veidi uutmoodi läheneda on see, mis mulle hetkel meeldib.

Tegelikult on see olnud väga sujuv teekond selleni, mida ma praegu kuulan ja millist muusikat kirjutan. “Buda.01” tegemise hetkel kuulasin palju Nicolas Jaari, erinevaid prantsuse electro-artiste (Paradis, Polo I Pan). Viimasel ajal on mu vinüülikogu suurenenud ja mul on tekkinud mõned päris head house’i-plaadid. 

Kirjutasid “buda.01” kaasautorite abita. Vaadates tagasi, siis mis selle üksinda loomise protsessi juures kõige võluvam oli? Ja mis oli kõige vaevalisem?

Eriti viimistlusprotsessis tabasin end päris mitu korda mõttelt: “Oota, mida kuradit ma teen siin.”

Olen eluaeg teistega koos muusikat kirjutanud ja esimest korda seda kõike üksi läbi teha, teades, et minu enda nimi läheb sinna lõpuks peale, oli päris haavatav tunne.

Sellistel momentidel on kõhklused ja kahtlused kerged tulema ja kui muidu saab sellest kambakesi üle, siis avastasin nüüd, et pidin selle kindluse enda seest ise üles otsima.

Võluvaim oli ilmselt see, et üksi tehes saad sa kõige vahetumalt oma tundeid ja kogetut muusikasse panna. Kuulaja tunnetab ainult sind üksi. Kambakesi tehes võib algne emotsioon vahel veidi ära hajuda.

Sinu soolodebüüdi plaanid keeras eriolukord tagurpidi. Kuidas see sulle mõjus?

Pigem hästi. Ühest küljest jah – lükkusid edasi või jäid ära mitmed reklaamitegevused, mis üldiselt albumi väljatulemisega kaasnevad. Kontserdid, intervjuud, raadiotes käimised jms, et muusikale võimalikult palju tähelepanu tuua.

Teisalt jällegi tunnen, et see olukord on inimestele andnud aja, et sellesse plaati natuke rohkem süveneda ja sellega kaasa minna. Need laulud on olemuselt kulgevad ja selle poolest sobivad nad praeguse fluidumiga hästi kokku. 

Kuidas oled tänaseks uue olukorraga muusikuna kohanenud (pean silmas näiteks seda, kas see on mõjunud kuidagi ka inspireerivalt või frustreerivalt sulle kui laulukirjutajale)?

Vahepeal ringles netis üks meem, kus seisis keegi kohatu näoga tegelane ja juurde oli kirjutatud: “See tunne, kui sa saad aru, et sinu tavapärast eluviisi kutsutakse karantiiniks”. Mul on natuke see olukord. Kuna suur osa mu igapäevast koosneb niikuinii iseseisvast tööst, siis pole liiga palju muutunud ja pole millegi uuega väga kohaneda.

Kuidas Sa oma päevi karantiinis veedad?

Üldiselt ärkan, söön. Kui on ilus ilm, siis jalutan. Kui mitte, siis istun kodus ja saadan sõpradele naljakaid pilte. Vaatan sarju, kuulan vinüüle ja kui tunne peale tuleb, siis mängin natuke pilli ka.

Mida kõige rohkem n-ö normaalsest argipäevast igatsed?

Ilmselt seda, et saaks nädalavahetusel natuke võõraid nägusid näha ja auru välja lasta. Trenni pole ka ammu korralikult saanud teha. Muu kõik on praegu (veel) tore. 

Nagu mainitud, oled kohalikul helimaastikul tegutsenud juba pea kümme aastat. Kui peaksid nooremale endale tänaseks kogetu ja õpitu põhjal kolm soovitust andma, siis mis need oleksid?

Kannatust. Usalda ennast rohkem, kui arvad, et oleks õige. Ära käi kõrvamonitorisaatjaga ToiToi vetsus. 

Kuula jonas.f.k EP-d “buda.01”:

“buda.01” ilmub ka vinüüli kujul mais, kuid plaati on võimalik juba nüüd ette tellida siit.

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja, mille ostsid?

Kui ma õigesti mäletan, siis esimene oli HIM-i CD “Deep Shadows and Brilliant Highlights”. Ma käisin seda koos vennaga Mustamäe Prismast ostmas ja CD-plaat maksis siis 125 krooni. 

Viimane oli Ajukaja vinüül “Mhmhm”. Selle tõi kohale BiitMobiil ja see maksis 10,50 eurot. Kusjuures vend soovitas ka seda.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Led Zeppelin – “The Rain Song”.

3. Sinu lemmikpaik maailmas?

Eks vist ikka vanemate kodu. 

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

30ndate Euroopasse või 70ndate USA-sse.

Esimene variant sellepärast, et mul on mingi romantiline pilt silme ees, kus inimesed istuvad tänavakohvikutes ja rüüpavad absinti. 70ndate USA-sse, kuna palju head muusikat.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Magades…

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (45)