Pean tunnistama, et järgnevaid soovitusi kirja pannes tunnen endal tavapärasest palju suuremat vastutust. Olukord on teine. Viru raba, Jägala joa ja mitmete põhjaranniku rannakülade ülerahvastatus nädalavahetustel tekitab muret nii kohalikele kui ka riigile. Minu jaoks näitab see üheaegselt nii eestlase kaugeksjäämist oma kodumaa loodusmaastikest kui ka lootust selle suhte soojendamiseks. Meil on ruumi, aga selleks, et seda potentsiaali ära kasutada, peame oma mõtlemist muutma. Käesolev kriis on mulle endalegi õpetanud, kui kinni ma tegelikult oma igapäevastes mustrites olen.

Järgnevalt proovingi välja pakkuda mõned lähtekohad, mis võiksid aidata seniseid matkamustreid muuta. Etteruttavalt ütlen ära, et siit ei leia viiteid laudteedele ega rabaradadele, sest see muster vajabki meis ajutiselt lõhkumist.

Rannajoon

Narva-Jõesuu ja Ikla vahele jääb enam kui 1200 kilomeetrit rannajoont. Seda on ühe väikese riigi kohta tavatult palju. Paraku on inimeste senine käitumine näidanud, et sellise hoomamatu distantsi peale ei suuda me ikkagi end ära hajutada. Ei saa ka pahaks panna, et pealinnast välja kibeledes võib esimesena pähe tulla mõni kaunis kaluriküla kuskil Lahemaa rahvuspargis. Kahjuks mõtleb suur osa meist samamoodi ja tulemuseks on tänases olukorras soovimatu rahvakogunemine.

Minu arust peitub lahendus loovuses ja siinkohal soovitan järgmine kord proovida välistamisstrateegiat. Seda võib näha ka kui omamoodi väljakutset leida kõige “suvalisem” koht rannikul. Selleks jätame oma marsruudilt välja kõik asulad, parklad, matkarajad ja leiame mõne juhusliku metsaraja, mis meid vee äärde juhatab.

Kuidas neid radasid leida? Näiteks kui valida nutiseadme rakenduses Google Maps tavapärase kaardi asemel satelliidipilt ja võtta ette mõne huvipakkuva piirkonna lähivaade, hakkame nägema ka väiksemaid radu. Selliseid, kuhu autoga tõenäoliselt asja pole. Tihti lähtuvad need rajad mõnest suuremast autoteest. Lihtsalt pead auto pealtnäha mittemidagiütlevas kohas kinni, leiad teeotsa ja jätkad jala.

Kui muidu võib selline lähenemine tunduda tüütu, siis praegu on see a) vastutustundlik; b) põnev väljakutse endale ja kogu perele; c) ning sellest võib alguse saada täiesti uutmoodi suhe oma kodumaaga.

Safari Eesti moodi

Praeguses madalseisus võib juhtuda, et valgus vaimse tunneli lõpus tuhmub või kaob ajutiselt üldse. Koduseinte vahele sulgumine ei tee selle sära ülesleidmist kuidagi ka kergemaks. Aga õnneks on looduses just praegu õidepuhkemise ja tärkamise aeg.

Igapäevasest inforuumist loodusesse eemaldumine tuletab meelde, et tegelikult läheb elu ikkagi edasi ja miski pole igavene. Isegi mitte selline tragöödia.

Paljud meist ei tea, et just Matsalu rahvuspargis on Euroopa üks tähtsamaid veelindude pesitsus- ja rändepeatusalasid. Tavaliselt tullakse siia kevadist lindude rännet vaatama paljudest riikidest üle terve maailma. Sel aastal on kõik teisiti ja siinkohal näengi võimalust kodumaisel linlasel selle paigaga tuttavaks saada.

Rahvuspargi vaatamisväärsuste tutvustused leiab kaitseala kodulehelt. Minu nägemuse järgi ei ole Matsalu paik, kus käia üks rada läbi ning siis sõita linna tagasi. Pigem on tegemist kodumaa Metsiku Läänega, kus tasub binokkel alati käepärast hoida, sest vaatamisväärsus võib väljenduda hoopis mõnel põllul peatuvas tohutus linnuparves. Või õhtust jalutuskäiku tegevas põdras. Kui peres on väiksemaid loodushuvilisi, tasub raamatukogust või mõnelt tuttavalt kaasa haarata lindude välimääraja.

Reis Matsallu võikski olla nagu päevane automatk, kus peatusi tasub valida vastavalt sellele, mida loodus parasjagu ette söödab.

Kiigates sisemaa poole

Põlise raplamaalasena olen peaaegu (kuid mitte lõplikult!) leppinud sellega, et korvpalli ja kultuurilise viljakuse kõrval ei suudeta tavaliselt selle maakonnaga enamat seostada. Tundub nagu ideaalne piirkond “suvaliste” kohtade avastamiseks, kas pole?

Rohkete rabade ja soode vahele mahub meil siin Eestimaa Kivide Kuningas, Varbola muinaslinnus koos lähedalasuva RMK lõkkekohaga, Paluküla Hiiemägi kui pühapaik ja Raplamaa kõrgeim punkt koos sellel kulgema terviserajaga. Kes soovib, saab kontaktivabal kanuumatkal kulgeda hoopis kohalikel veeteedel. Ühe paiga peale panuseid teha on ilusal nädalavahetusel ilmselt naiivne ja seetõttu võikski praegu matkamisest mõelda rohkem kui sisemaisest autoretkest.

Kus rahvas ees, sinna pole mõtet juurde trügida. Võtame järgmise koha.

Tegelikult ei saa ma seda mõttejada ilma rabata lõpetada. Kuigi laudteid soovitada oleks patt, tasub alternatiivina mõelda hoopis räätsadel liikumisele. Kui tavaliselt pakub matkakorraldaja meile õnge asemel kala, siis nüüd on hetk haarata õng ja ise see kala püüda.

Kui üksi, kahekesi või perega tundmatusse rappa minek võib tunduda liiga suure tükina, siis on võimalus see kogemus endale ka seeditavamaks teha. Näiteks võib rentida räätsad ja valida raba, kus on olemas ka vaatetorn. Seda saame väga edukalt kasutada orientiirina, mis juhatab meid kindlapeale alguspunkti tagasi.

Raplamaal on üheks selliseks rabaks näiteks Mukri raba. Tegemist on maakonna populaarseima rabaga ja seetõttu mahub sinna praegu juurde vaid räätsadel liikujaid. Alati on võimalus rentida endale ka GPS, mis laiendab oluliselt su valikuvõimalusi metsikute paikade avastamisel.

Kokkuvõttes jääb inimtühjade paikade leidmine pealehakkamise ja loovuse taha. Praegu on meil rohkelt aega käes ja võiksimegi seda julgelt kasutada uute mõtte- ja käitumismustrite sissetöötamiseks.

On ideaalne aeg muuta oma kodumaa enda jaoks suuremaks.

Inimestevaest matkamist!

Vaata ka Rometi videot, kuidas tema endale põnevaid paiku otsib.