On 4. aprill 2020, ma olen koduses eriolukorras elanud alates 16. märtsist. Nüüd viimased ööd on väsimus tunda andma hakanud, olen maganud katkendlikult ca 6 tundi. Muidu oli nii, et ca 11 õhtul läksin magama, kell 2 öösel läksin tunniks lauta ja siis ca pool kuus hommikul ärkasin jälle. Nimelt on meil kitsede poegimishooaeg, vaatasin failist just, praeguse hetke seisuga on meil sel aastal 60 kitsetalle, nähtavasti ca 10 tuleb veel juurde, mõned kitsed on veel poegimata, aga poegimishooaja tipp on ületatud.
Loomulikult olen minagi jälginud paralleelselt maailmas toimuvat. Kuigi jah, koduses karantiinis, laudas kitsetallesid lutitades, oleksin ma olnud ka ilma möllava pandeemiata. Aga loomulikult olen ma õnnelik praeguses situatsioonis, et elan maal, et mu lapsed saavad õues käia, et ma ise saan metsas käia iga päev kitsedele oksi toomas, sest ausalt – minu jaoks on kangelased ka need inimesed, kes suudavad 48 ruutmeetrit suures Kalamaja korteris kahe või kolme väikelapsega karantiinis olla. Sellises mõõtmetelt väikeses surutud maailmas on oht hulluks minna ning on oht, et su enda pere hakkab sulle närvidele käima ja vastupidi, sina nendele. Pidage vastu, olete marud!
Aeg-ajalt heliseb telefon ning sõbrad räägivad, et mis neil toimub ja mis nad arvavad, et mis tuleb. Ma eriti ei räägi oma tuttavatega piirangutest või reeglitest, mis on kehtestatud, või ka sellest, kuidas koroonaviirust ühiskonnas tõkestad – see on kõik spetsialistide pärusmaa, minule on need reeglid täitmiseks.
Aga tuleb see, et ettevõtted ei korralda enam suvepäevi ning inimesed peavad hakkama oskama mitut ametit. Pärast koroonat tuleb mitmekülgsuse võidukäik. Teatrinäitlejast puidutisler, kus mõlemad ametid on professionaalsed. Pikamaajooksjast metsamees, projektijuhist joogatreener, lauljast teedeinsener jne. Muide, need näited on juba kõik praegu olemas. Kui sul on kodus karantiinis aega, siis mõtle, mis ameti sa professionaalselt suudad lähiajal lisaks omandada.
Mida kaugemal su paar professionaalset oskust teineteisest on, seda parem ning kindlasti võiks olla üks oskus käeline või füüsiline tegevus. See on plaan sulle.
Ja ükspäev võtsid tütred näppu oma liivakastipanged ja sammusid metsa äärde pajuutusid korjama. Lihtsalt läksid, rännakuhuvi lastes on nõnda oluline. Mulle meeldib väikelaste juures see, et nad uute asjade tegemiseks ja õppimiseks liiga kaua ei juurdle, vaid lihtsalt teevad. Laiskusel pole tulevikus kohta, kui see koroona läbi saab. Seega puhasta teadlikult karantiinis enda positiivsuse ja tegusemise akupangad, lae täis ja õigel hetkel ühenda südamega.
Aga raha röövitakse ausatelt inimestelt ja (väike)ettevõtetelt samamoodi edasi ka tulevikus.
Hea ülevaate suurfirmade solidaarsusest kirjutas Telliskivi Loomelinnaku juht Jaanus Juss. Korraga rõhutavad kõik arveesitajad Sulle seda, et pakuvad elutähtsat teenust ja maksa aga täishinda. Üks asi, mis võiks veel muutuda peale koroonat, on see, et suurfirmad saavad aru, et ühiskondlik mõju pole reklaamikampaania, kuidas nad millegi eest seisavad, vaid päriselt see, et hoolivad iga inimese rahakotist, kellelt nad raha võtavad.
Aga loomulikult olen ma mures ka.
Olen mures ühiskonna ja laste sotsiaalsete oskuste pärast. Minul on koduõppe kiituslaulu veidi kummaline lugeda, kool ja koolis käimise juures on sotsiaalne pool vähemalt sama oluline kui teadmised. Huviringide ehk laulu- ja võimlemistundide videod ja otseülekanded on küll tänuväärsed algatused, aga see pole see. Me kõigi lapsed on praegu kaotamas tükki oma lapsepõlvest. Mina ei ütle, et kõik päriselt otseselt hulluks läheks, aga see eraldatus pärsib laste ja noorte arengut. Ma nii oleks tahtnud oma vanema tütre Annaga 21. märtsil osaleda Valgamaa Laulukarussellil. Loomulikult on see suures pildis tühine ärajäämine ja tulevad uued laulud ja esinemised, aga ärme alahinda sotsiaalseid katkestusi, mis praegu toimuvad. Süsteemide kordasaamine laste peades ei käi hiljem ühe nupuvajutusega.
Aga kuhu Sa järgmine kord reisid?
Helistas mulle ükspäev üks sõber, kes kohe kõne alguses ütles: “Jumal tänatud, et said perega Egiptuses puhkamas ära käia, sest nüüd Sa ei reisi niipea mitte kuhugi.” See tema järsk üldistus mõjus mulle nii, et ma sain aru, et jah, ma ei reisi niipea mitte kuhugi. Mitte et oleks raha ja aega, aga kui see koroona taandubki suvega, siis reisimine jääb ettevaatlikuks tegevuseks pikaks ajaks. Aga unistame. Ma reisin perega järgmisel aastal kuhugi soojale maale puhkama ja kord sõidan abikaasaga kahekesi Itaalias ja kunagi sõidan üksi maailma erinevatesse suurlinnadesse ning vaatan neid lihtsalt ning kirjutan kirjeldused ja sellest saab raamat. See kõik on loodetavasti tulevik.
Ma nüüd lõpetan. Praen endale ühe hanemuna ja 2 kanamuna ja mind ootavad laudas kitsemammad ja 60 kitsetalle, kes tahavad mulle “Tere hommikust!” öelda. Eile oli torm, täna on päike, lükkan traktorile hääled sisse ja toon heinapalle lauda ette. Täna teen ka hooaja esimese kitsepiimast toorjuustu. Siit saab ainult edasi minna.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
