TED Talk. Monica Lewinsky: mis on alandamiskultuuri hind? Kiusamisest ja küberkiusamisest

Monica Lewinsky on Ameerika Ühendriikide küberkiusamise vastane aktivist. Ta sai rahvusvaheliselt tuntuks 1998. aastal armuafääri tõttu toonase Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoniga. Mida tähendab kaotada silmapilkselt oma hea nimi ja kuidas alandamiskultuuri ühiskonnas murda?

Mõtteid kõnest:

  • Me teeme iga klikiga valikuid. Tekkinud on turg, kus avalik alandamine on tarbekaup ja häbistamine tööstus. Kuidas seal raha tehakse? Klikkidega. Mida rohkem häbi, seda rohkem klikke. Mida rohkem klikke, seda rohkem reklaamiraha. Oleme ohtlikus nõiaringis. Mida enam me klikime keelepeksul, seda tuimemaks me muutume selle taga olevate inimeste suhtes ja mida tuimemaks me muutume, seda rohkem me klikime. Samal ajal teenib keegi teiste kannatuste pealt raha. Me teeme iga klikiga valiku.
  • Mida rohkem on meie ümber avalikku häbistamist, seda vastuvõetavam see on ja seda enam me puutume kokku küberkiusamisega, trollimisega, häkkimisega, ahistamisega internetis. Miks? Sest selle kõige tuumaks on alandamine. Selline käitumine on meie endi loodud kultuuri sümptom.
  • Muutused käitumises saavad alguse veendumuste kujunemisest. See puudutab erinevaid eelarvamusi. Vajame kultuurirevolutsiooni. Muudatused saavad alguse millestki lihtsast, kuid see ei tule kergelt. Tuleb tagasi pöörduda põhiväärtuste, kaastunde ja empaatia juurde. Internetis on kaastunde defitsiit ja empaatia kriis.
  • Psühholoogiaprofessor Brene Brown on öelnud: “Häbi ei jää empaatia kõrval ellu.” Isegi ühe inimese empaatiline suhtumine võib palju muuta.
  • Vähemuse mõju teooria, mille esitas sotsiaalpsühholoog Serge Mosovici ütleb, et isegi kui tegu on vähemusega, siis tänu järjekindlusele, võib see põhjustada muutuse.
  • Me võime kübermaailmas edendada vähemuse mõju, kui hakkame sekkujateks. Sekkujaks hakkamine tähendab, et apaatse kõrvaltvaatamise asemel me postitame positiivse kommentaari või teavitame kiusamisest. Uskuge mind, toetavad kommentaarid aitavad negatiivsust lämmatada. Saame alanduskultuurile vastu töötada, kui toetame organisastioone, kes nende probleemidega tegelevad.
  • Räägime palju sõavabadusest aga rohkem tuleks rääkida vastutusest, mis sõnavabadusega kaasneb. Kõik me tahame et meid kuuldakse, aga tehkem vahet sellel, kas räägitakse, et midagi korda saata. Või räägitakse, et tähelepanu saada. Pange end korraks selle inimese kingadesse, kelle sammudest kisendab uudisoo pealkiri.
  • Tahaksin lõpetuseks öelda midagi isiklikku. Viimased üheksa kuud on mult sagali küsitud – miks? Miks ma küünitan pea üle kaitsemüüri? Siin pole midagi pistmist poliitikaga, peamine vastus oli ja on – sest aeg on käes. On aeg lõpetada keerutamine oma mineku ümber ja lõpetada põlualuse elu ning aeg võtta enda kätte tagasi oma narratiiv. See pole lihtsalt isiklik päästeoperatsioon. Igaüks, kes on pidanud kannatama häbi ja avalikku alandamist peaks teadma ühte asja: sellega on võimalik edasi elada. Ma tean, see ei ole kerge, ei käi kiirelt ega valutult. Aga sa võid nõuda enda loole teistsugust lõppu. Ole enda vastu kaastundlik. Me kõik oleme väärt, et meist hoolitaks. Ning väärt elama nii internetis kui tavaelus palju hoolivamas maailmas.